Peeter Koppel: elu poliitilise riski tingimustes

Investori jaoks on kõige vastikum risk poliitiline risk. Seda loomulikult sellepärast, et see on teatud tasanditel lihtsalt erakordselt raskelt hinnatav (ja seega ka hinnastatav) ja seda on raske maandada. Loomulikult veidi pikemat perspektiivi vaadeldes on võimalik lähtuda teatud eeldustest, mis lähtuvad sellest, milline on poliitika teostajate motivatsioon ning milline on ajalooline pretsedent, kuid lühemas perspektiivis võib poliitiline risk genereerida turgudel päris olulisel määral volatiilsust.

Meenutagem kasvõi seda, kuidas reageerisid turud Suurbritannia (üllatuslikule) soovile Euroopa Liidust lahkuda või sellele, kui Ühendriikide presidendiks sai kahest kandidaadist selgelt värvikam. Viimane polnud küll enam nii suur üllatus, kui seda oli esimene. Ka praegu on paraku domineerivaks riskiks poliitiline, sest poliitilised jõujooned maailmas on oodatust selgelt jõulisemas muutumises.

Esiteks, Itaalia

Jah, sealne poliitiline kriis on justkui raugemas, kuid tuha all hõõguvad söed edasi. Riiki on pääsenud valitsema jõud, kelle arusaamad näitkeks rahaliidu suhtes on, ütleme, paindlikud. Eeldades, et see loob eeldused signaalideks, mis tõstavad mainitud riikide võlakirjade intresse ja seega ka laenamiskulusid, peame aktsepteerima ka ebameeldivat fakti, et päris välistada ei saa sealmail ka pangakriisi. Kui sealsed pangad, kellel on märkimisväärsetes kogustes riigi võlakirju, peavad vaatama nende hinna kiiret kukkumist, on tegemist täiendava valuga, mis tuleb lisaks niigi nõrgukese kvaliteediga laenuportfellidele. Igasugune pangakriis rahaliidu ühes osas teeks haiget ilmselt nii mõnelegi rahaliidu teises osas asuvale pangale.

Seega jõuame me selge järelduseni, et Itaalia riigi võlakirjade hinna kukkumine/tootluste kasv oleks negatiivne stsenaarium, mis võib viia teatud probleemideni terves rahaliidus. Kuidas hoida võlakirjade tootlusi Itaaliale mugaval tasemel? Kuidas on seda tehtud siiani – Euroopa Keskpank (ECB) on oma rahatrükiprogrammi käigus ostnud probleemsete riikide võlakirjadel nö. käe all. Võlakirjade tootluste kontrolli all hoidmine eeldaks seda, et ECB ostaks itaallaste võlakirju edaspidigi ja suurendaks oma oste veelgi. Siinkohal peame aga tagasi tulema varasema väite juurde, et riiki on pääsenud valitsema jõud, kelle jaoks rahaliidu reeglid ei ole kivisse raiutud. Seega oleksime olukorras, kus itaallased käituvad, ütleme – vallatult – ning ECB samas ostab itaallaste võlakirju, et nad saaksid ka edaspidi vallatult käituda.

Seda ei saa aga üpris arusaadavatel põhjustel lasta juhtuda. Seega jõuame olukorrani, kus meil on jätkuvalt oht selleks, et itaallaste võlakirjade tootlused lähevad üles, pankadel on valus, aktsiaturud kukuvad ning see peaks justkui survestama riigi uusi valitsejaid käituma vastavalt reeglitele. Ilmselgelt on tegu tuleohtliku situatsiooniga, mis on imeline illustratsioon sellest, kuidas euroala võlakriisi tekitanud probleeme (eri tootlikkusega majandused, suur võlakoorem) ei ole mitme aasta jooksul suudetud sisuliselt kontrolli alla saada.

Teiseks probleemiks on kujunenud arenevad turud

Nende probleem on selles, et USA dollar (USD) intressimäärad on kerkimas. (Sellest tulenevalt) on kerkimas ka USD nende kohalike valuutade vastu. Arvestades seda, et samal ajal on kerkimas ka (imporditava) nafta hind, saame paljude arenevate turgude jaoks selgelt ebamugava olukorra. Kuna USD tugevnemine on seotud USA monetaarpoliitikaga ning nafta hinna kallinemine samuti Lähis-Ida geopoliitiliste pingetega, saame me taas viidata raskelt hinnatavatele riskidele – seda eriti just nafta hinna osas.

Kolmandaks probleemiks on protektsionistlike meeleolude levik

Siin näib, et peamiselt on tülli läinud USA ja Euroopa, kuid ka USA ja Hiina. Viimase tüli puhul küll näib, et vastastikune sümbiootiline suhe taandab võimalused suurteks probleemideks ära. Küll aga on harjumuspärase globaalse korralduse muutumine miski, millega taas eriti keegi ei olnud arvestanud. Protekstsionism on miski, mille võime tekitada turgudel volatiilsust tekitavaid pealkirju, on üpriski märkimisväärne.

Kogu seda poliitiliste riskide kogumit vaadates tekib küsimus, mida investor tegema peaks?

Konkreetsel hetkel saab öelda, et eelkõige tuleb eelkirjeldatud riskide eskaleerumiseks valmis olla ja proovida ajaloost õppida. Itaalia puhul on siiski tõenäoline, et olukorra teravnedes minnakse n-ö. appi. Arenevate turgude puhul peab jälgima seda, kui kiirelt USA dollar ja nafta hind tõusevad. Mida kiiremini nad seda teevad, seda suurem on probleem. Ajalugu näitab, et järk-järgulise tõusu suudavad arenenud majandused edukalt ära absorbeerida. Protektsionism on poliitiline riski selle sõna halvimas tähenduses – seda, millise sõnavõtuga keegi (konkreetne) esineda võib, ei tea see keegi ilmselt täna ka ise. Seega selle riskiga tuleb ilmselt lihtsalt elama õppida.

Peeter Koppel

Peeter Koppel

Peeter Koppel on SEB privaatpanganduse strateeg, varahaldur ja kolumnist, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Kord kuus kirjutab Peeter Koppel Edasile majandusteemalise kolumni. Loe artikleid (22)