Hanno Kross: lollikindel viis rahva ühendamiseks. Spordist ja meediast

Jaan Kirsipuu Tour de France'i liidrisärgis. | Foto: Scanpix

Esimeseks “spordiuudiseks” on peetud kreeka lauliku Homerose kirjeldatud maadlusmatši, mis jäi Aiase ja Odysseuse vahel lõpuks viiki – jagati omavahel nii au kui ka auhind. Homerose lood pandi kirja umbes 650 aastat enne Kristust. Kaks ja pool aastatuhandet hiljem on spordiuudised ühed vähesed, millest inimesed täna meedias tõeliselt rõõmu tunnevad ning mida võib üldiselt positiivseks pidada.

Arvestades viimasel paaril aastakümnel toimunud meediatarbimise kiirenemist, on spordil järjest enam kõlapinda ja usaldusväärsust – seda hoolimata tagasilöökidest, mida on põhjustanud erinevate ainetega eksperimenteerijate püüdlused luua ausast spordist mütoloogiline elukas.

Kuna riigil jääb sõnumeid, millega rahvast otse südamesse kõnetada, järjest vähemaks, samas sõnumite rohkus aina suureneb, väidan, et sport saab järgnevatel aastakümnetel riikide sisepoliitikas äärmiselt oluliseks vahendiks, millega heas mõttes manipuleerida rahvast nii rahvustunde suurendamisel kui ka lojaalsuse kasvatamisel.

Kui tuua Eesti lähiajaloost mõned olulised verstapostid, siis lisaks Hirvepargi koosolekule ja laulukaare all toimunule tulevad meelde tagurpidi lipp Erika Salumäe Souli olümpiavõidu puhul, õigetpidi lipp Barcelonas, Noole kettaheide ja võit, Kanteri õnnestumised ja meie suusatajate saavutused. Sekka ka Kirsipuu etapivõidud Tour de France’il ja mõne üllatusmehe kõrge koht suurvõistlustel.

Eestlased pole kunagi peale taasiseseisvumist nii ühtsed olnud, kui neil hetkedel ja nädalavahetustel, kus oma pere tegemised jäeti tagaplaanile ja vaadati keset päeva televiisorit.

Täna on paindlikkus suurem, sõidame maanteel autoga ja telefonist tuleb samal ajal rallimeeste otseülekanne, portaalide esimesed kaheksa uudist on seotud nädalavahetuse spordikangelaste võimalike tegudega ja seda juba mitu päeva enne võistlust. Pensionireform, Brexit või alkoholiaktsiis reaalselt ei kõneta kedagi peale nende, kes sellega otseselt seotud on.

Poliitilised vaated ja tõekspidamised ei tule meelde, kui Kellyle või Otile koos kaasa elatakse, kõik on sõbrad! Olen mitmeid kordi näinud Tallinna lennujaamas rallifänne sõitmas eri riikidesse meie meestele kaasa elama. Käisin perega suvel staadionil vaatamas Eesti jalgpallikoondise mänge Saksamaa ja Hollandiga, saime 0-3 ja 0-4 pähe, aga staadionilt tulles oli inimeste nägudel rahulolu ja naeratus, sest mängupilt andis lootust ning Eesti parim integratsiooniprojekt nimega Konstantin Vassiljev tegi suurepäraseid esitusi…

Püüdes meenutada eelmise aasta positiivseid uudiseid Eesti meediast, jään sporditeemasid kõrvale jättes hätta. Võimalik, et elan oma mullis ja teen liiga muusikale, kunstile ja poliitikale, kuid kui “Tõde ja õigust” ei oleks ekraanidel olnud, poleks palju positiivseid sõnavõtte silma vist jäänud. Kindlasti on uhked hetked ka Vabariigi aastapäev ja presidendi kõned paar korda aastas – need kõik toetavad üldist Eesti turundust, et riik sügavamale rahva südamesse poeks.

Riigid, kes on mõistnud spordi olulisust siseriiklikult, on panustanud sellesse juba aastakümneid ja see on olnud üks osa nii välis- kui ka sisepoliitilisest kommunikatsioonist. Suurriikide võistlus olümpiamängude medalisaagi eest on omaette tasand, kus meilegi mitte kaugel asuvad valitsused on koordineeritult püüdnud pettuse teel enda nõrka renomeed rahvusvaheliselt parandada.

Olümpiamängudel võidetud medalite koguarvult juhib edetabelit muide USA 2827 medaliga, Suurbritannia on teisel kohal 1204 medaliga. Olen kindel, et järgnevatel kümnenditel saavad edetabelis olema olulised muudatused, kui nii Hiina kui ka näiteks India tõusevad edetabelis, aga oma võimalus on siin ka väikeriikidel omavahel rind ette lükata.

Vaadates seda edetabelit, siis juhuslikkusesse ma ei usu – spordi prioriteetsus riikides, kes maailma tippvõistlustelt medaleid võidavad, on kõige kõrgemal tasemel juhitud ja eesmärgistatud. Meie Eesti head näited, mida ajakirjanikud peavad tihti “süsteemivälisteks”, on siiski olnud laotud vundamendile, mille on loonud riik, kohalik omavalitus ja alaliidud infrasüsteemi või treenerite hariduse läbi.

Omaette arutlusteema on siin muidugi see, mida saaks teha rohkem, aga tihti unustame neis arutlustes, kus oli meie stardipakk võrreldes näiteks Norraga, keda sageli eeskujuks tuuakse. Norra on olümpiamängudelt võitnud muide kokku 520 medalit ja on tabelis kümnes. Ainuüksi suvemängudelt võidetud medalitegagi on norrakad läbi aegade 25ndad.

Kui väike riik soovib oma rahvast ühise eesmärgi nimel liikuma panna ja suurendada kangelaste kaudu uhkust riigi üle, on sporti panustamine tulevikus järjest lollikindlam viis neid tundeid kodanike hulgas suurendada.

Selle kõrvalefekt, et riigis on rohkem rohealasid ja spordikeskusi, kus inimesed saavad oma tervise eest hoolt kanda ning sellega tulevikus vähendada finantskoormust südame- ja veresoonkonna haiguste raviks, on ainult plusspoolel.

Näiteks soov kaitseväkke teenima minna on seotud konkreetselt noorte enda usuga riiki ja selle tulevikku. Spordiuudis, -analüüs ja -kangelane pole ainuke, mis meid oma riikluse üle uhkeks teeb, aga on üks oluline ja järjest suuremat tähtsust omav osa, mis pealkirjastuval ja kommertsialiseeruval meediamaastikul silma paistab, lugema meelitab ning lõpuks ka positiivseid emotsioone tekitab, isegi kui me alati ei võida.

Hanno Kross

Hanno Kross

Hanno Kross on Jõelähtmes asuva Estonian Golf & Country Club’i juht, kes püüab ennast vormis hoida jalgrattaga tööle sõites ning aegajalt sõprade ja perega golfiväljakul ühiselt aega veetes. Keskmise liikumisharrastajana käsitlen oma kirjatöödes südamele olulisi teemasid, mis enamus on seotud spordi, kehakultuuri ja selle seostega laiemalt meie ühiskonnas. Loe artikleid (3)