Avaldame õiguskantsler Ülle Madise kõne Enn Soosaare eetilise esseistika preemia üleandmisel Harju Maakonnaraamatukogus 13. veebruaril 2020. Auväärsel konkursil said ära märkimise teel tunnustuse Edasis avaldatud tekstide eest ka meie kaasautorid Ilmar Raag ja Kadri Liik.

Head Enn Soosaare sihtasutuse eestvedajad ja toetajad, siinse armsa raamatukogu hoidjad, LHV pank auhinna rahastajana, Eesti meediaväljaannete toimetused, esseistid ja teie kõik siin olete teinud selle võimalikuks − tulla igal aastal Enn Soosaare sünniaastapäeval kokku, meenutada Ennu ja kraadida ühiskonda.

Tiina-Piret Peegli ja paljude teiste energia ja usk on muutnud Enn Soosaare eetilise esseistika preemia üleandmise sündmuseks ja traditsiooniks. Täna selgub üheksas laureaat.

2012. aastal võitis Ilmar Raag. 2013 – Kalle Muuli. 2014 – Toomas Paul. 2015 – Hent Kalmo. 2016 – Margus Laidre. 2017 – Jüri Reinvere. 2018 – Marju Lepajõe. 2019 – Hasso Krull.

Sirvisin nagu ikka sel ajal Ennu enda vanu esseid.

20 aasta tagasi kirjutas ta Eesti Päevalehe essees „Hullutatud rahvas lähebki hulluks“, et iga rahvast saab hulluks ajada, muuta ligimese vaenajaks, ja just sellepärast ei tohi seda teha. Omamoodi on kõik sellel aastal auhinnale esitatud autorid kirjutanud samal teemal.

Uskumise eetika on mu meelest üks ütlemata tänapäevane epistemoloogia uurimissuund. Kas piisava tõendusmaterjalita oma uskumusest kinnihoidmine on eetiline? Kas hea inimene peaks oma vaimset kodu korras hoidma ehk olema valmis endale kuitahes kalleid uskumusi muutma, kui selgub, et need ei põhine faktidel ega teadusel?

Filosoof Toomas Lott kirjutas Müürilehes just uskumise eetikast ja polarisatsioonist. Ta essee algab ühe klassikalise eksperimendi kirjeldusega. 1970ndatel tehti Stanfordi ülikoolis katse kahe inimrühmaga: ühe rühma inimesed uskusid kindlalt, et surmanuhtlus piirab kuritegevust, ja teise rühma inimesed uskusid, et see ei ole nii. Kummalegi rühmale anti tasakaalustatud tõendusmaterjal, s.t kogu andmestik, mis oli olemas ja millest kumbki rühm leidis tuge oma uskumusele, aga ka sellele vastu käivaid andmeid. Omavahel rühmad ei suhelnud.

Ja tulemus? Kas seisukohad lähenesid, kas hakati oma veendumuses kahtlema? Otse vastupidi! Tasakaalustatud informatsiooni alusel muutusid olemasolevad uskumused veelgi tugevamaks. Miks? Sest inimene ei suhelnud teisel seisukohal oleva inimesega, vaid vaatas fakte. Info, mis uskumust kinnitab, kiidetakse kriitikata heaks ja kõik, mis olemasoleva veendumusega ei sobi, loetakse valeks või kallutatuks. Inimesed ise oma tõepüüdu tõkestavat polariseeritust üldiselt ei taju.

„Mida rohkem polariseerunud on sinu seisukohad mingis küsimuses, seda rohkem tundub olukorra neutraalne esitlus kallutatud“ – kas pole vanameister Lee Rossilt ajakohane tsitaat? „Südamerahuga edasi polariseerudes teed sa paraja sigaduse nii endale kui ka teistele,“ lõpetab Toomas Lott oma essee.

Mihhail Lotman oli tänavugi finaalis. Ta kirjutab tõest, valest ja siirusest detsembrikuu Akadeemias ilmunud essees „(Eba)siirus kui semiootiline probleem“. Lugege! Sügav sisu ja hoogne tekst, üksjagu head naljagi.

David Vseviov oleks peaaegu võitnud. Essee „Kui partei käsib, on tõeline bolševik valmis uskuma, et must on valge“ ilmus 4. mail 2019 ajalehes Äripäev.

Ülo Mattheus jäi napilt Davidi selja taha, tema „Kooreüraskite õnnevalem ehk Kas inimkonnal on lootust?“ ilmus 8. novembri Sirbis. Tasakaalukas, rahulik, mõistlik essee. Mõned lõigud, mis annavad sõnumist aimu. „Keskkonnaaktivism on oma loomult heaolumaailmale sama ebamugav kui islamiusk kristlusele. Nii näivad saabuva kliimakatastroofi ennustused korda minevat vaid Hollywoodi filmiprodutsentidele, kellele apokalüptika on üks võimalus toota eriefektidega kassafilme,“ tõdeb Ülo Mattheus.

Ta essee ei ole üldse sellest, kas kliima soojeneb või mitte ja kes on süüdi. See on rohkem uskumisest ja tahtmisest, ses mõttes jällegi selle aasta mõtlejate arutluste ühisel teljel.

Ülo Mattheus ütleb veel: „Pigem iseloomustab heaolumaailma ja selle poliitilist mentaliteeti /—/ juhtmõte „pärast meid tulgu või veeuputus“. Nautimine pole täna enam aristokraatia prerogatiiv, sellest on saanud kogu rahva omand. Sellest on saanud toimiva majanduse üks põhilisi tingimusi. /—/ Keskkonnahoid kui religioon üritab muuta globaalseid protsesse ehk siis nähtusi, mille muutmine lõppkokkuvõttes ei ole inimese võimuses, ent mis ju teebki neist liikumistest religiooni.“

Südamevaluga kirjutab üpris samas võtmes nominentide sekka jõudnud Maarja Vaino. „Laste kliimasõda“ ilmus 25. septembri Postimehes. Inimesed, kellel pole midagi kaotada, muutuvad hoolimatuks. Kui arvad, et homset ei ole, siis eladki nii, nagu homset ei tuleks. Seda ei peaks tahtma.

Esile tõsteti lisaks eelmainituile Ilmar Raagi „Kuidas hullud said prohvetiks“ ja Kadri Liigi „Jumalaema kirik ja lääne demokraatia“, mõlemad ilmunud portaalis Edasi.org, samuti Martin Ehala Loomingus ilmunud essee „Eesti kui keskus ja perifeeria“.

Enne tänavuse laureaadi väljakuulutamist tänan kogu žürii nimel neid, kes hoiavad eetilist esseistikat elus: kirjutavad, toimetavad ja avaldavad. Aitäh teile.

Pidulik hetk on käes.

Enn Soosaare eetilise esseistika auhinna pälvib tänavu Eero Epner. Auhinnale esitati lausa kolm tema kirjutist: 1. aprilli Vikerkaares ilmunud essee „12. september 1948“ ning kaks Eesti Ekspressis ilmunud kogu Eestit raputanud ja ehk ka paremaks teinud Suurt Lugu: „Suur reportaaž“ ja „Sest nad saavad“.

Palju õnne!