Kes pole veel jõudnud, soovitan minna kinno vaatama Stephen Gaghani „Kulda“ („Gold“) Matthew McConaugheyga peaosas. Viimased kuus aastat püsivas hiilgevormis püsinud näitleja suudab üllatada.
Ja mitte ainult sellega, et ta filmi jaoks 20 kilo juurde võttis (olles siis 40 kilo raskem kui neli aastat tagasi Jean-Marc Vallée filmis „Dallas Buyers Club“ (2013), mille jaoks omakorda 20 kilo alla võttis). „Putting on was more fun,“ kommenteeris McConaughey pärast „Kulda“ . „I was totally yes man.“ (Juurdevõtmine oli lõbus. Ütlesin kõigele “jah.“)
Lõbu on ekraanil näha. McConaughey trullitab oma ajutiste lopsakate vormidega mööda ekraani, nii et üritasin kohati mujale vaadata, aga kuhu mujale sa kinos eriti vaatad kui ekraanile.
Näitleja põleb kogu oma lisatud rasvas ja silmad säravad.
See on üks elavamaid rolle, mis ta teinud on, ja ta on teinud narkareid, mõrvareid, luusereid, hurmureid, politseinikke, jõumehi, veidrikke, ikka kõike.
Tema „Kulla“ tegelane Kenny Wells pulbitseb vitaalsusest, karakter, kelle elu kulgeb nagu ameerika mägedel, aga kes kukub ikka jalgele, kuigi teinekord pisut vaaruvaile. Wells on 20. sajandi kullaotsija, õnnekütt, keda naljalt ühelgi minutil ei kohta sigaretita hambus ja alkoklaasita käes (tõsielust inspireeritud sündmustik leiab aset 1980ndatel). Wells teeb karjääri, langeb, tõuseb jne. Ei hakka sisu ümber jutustama. Film on haarav ja meisterlikult teostatud, aga kokkuvõttes ikkagi meelelahutuslik seiklus sügavamate alatoonide või kõrgemate kunstiliste taotlusteta.
Jäingi mõtlema, mis see film oleks ilma McConaughey’ta. Kui peaosas oleks kasvõi Tom Cruise. Või Zac Efron. Ei oleks vist nii väga kaasa elanud. Usun, et ma ei oleks üldse kaasa elanud. Ükskõik, kas keegi saab kulda või ei saa.
Lugu on siiski tasemel ja kokku punutud nii, et ei aima järgmist pööret ette. Jätkub veel stsenaariume sääl Hollywoodis. 60ndatel ei oleks keegi kahelnud ka „Kulla“ taolise lihtsa (olgu, mitte lihtsa, aga ülla moraalita) seiklusloo kunstilises kreedos. Rõhk oleks stiilil.
„Kuld“ paistab silma ja kõrva ladusa stsenaariumiga, tasemel operaatoritöö ja režiiga ning šefi saundträkiga, mõistagi 80ndate lood, aga super valik ja ka 80ndaid matkiv uuslooming. Mitte lihtsalt Frankie Goes To Hollywoodi „Relax“ ja Duran Durani „Rio“ nagu 80ndaid kujutavates linateostes sageli (need on head lood, aga üle ekspluateeritud), vaid ka nurgataguseid ja põrandaaluseid palu, sealhulgas uut ajastumuusikat filmi heliloojalt Daniel Pembertonilt ja Iggy Popilt. See kõik töötab kaasa, aga filmi solist on McConaughey ja kõik ülejäänu selles täidab orkestri aset, kaasa arvatud kinolinapartnerid Edgar Ramirez ja Bryce Dallas Howard (kellele kummalegi ei saa ka midagi ette heita).
McConaughey haarab kogu ekraani mitte ainult seetõttu, et teda on seekord tõesti palju, mitte ainult massiga. Ta on kehastunud kiilakaks avantüristiks, nii et „Mud’i“ (2012) või „True Blood’i“ (2014) staari ei tunne ära.
Just siis, kui ta oma venitava kõnemaneeri ja jaheda olekuga hakkab muutuma liiga hõlpsalt parodeeritavaks, teeb ta karjääris veel ühe kannapöörde. Oscarit selle eest ilmselt ei saa, sest esiteks on see järgmisteks Oscariteks unustatud film, teiseks ei ole ei valusal teemal ega populaarse, nostalgilise žanri film, aga mis tähtsust on Oscaritel, kui valitseb „La La Land“.
„Kulla“ võlud on ka poliitilises ebakorrektsuses: alkoholi voolab häbematult ja suitsetamine muutus ka vahepeal ekraanil taunitavaks, see film aga tossab kogu aeg.
Ei taha kumbagi terviseriski propageerida, aga kohitsemata pahed annavad ekraanil vürtsi juurde, eriti nüüdsel ajal, kui näitlejate, kino ja teatriga seonduvad pigem lood trennitegemisest (ja ilulõikustest) kui sigatsemistest ja pummelungidest.
Matthew McConaughy võib ühe sälgu oma ülireguleeritava püksirihma pandlale juurde teha, kus lisaks eelnimetatud õnnestumistele võiks kirjas olla „Dazed And Confused“ (1993), „Lone Star“ (1996), „Amistad“ (1997), „Frailty“ (2001), „The Lincoln Lawyer“ (2011), „Bernie“ (2011), „Killer Joe“ (2011), „Free State Of Jones“ (2016) ja mõned veel. Ei saa siis vahepealseid rom-com’e ette heita.
Valner Valme
Valner Valme on kultuurikriitik. Edasi kultuuritoimetaja, Areeni podcast'i "Muusikanõunikud" liige, elektroonilise muusika saate "Lift" (IDA Raadio) juht. Loe artikleid (254)
