Psühholoogi ja koolitaja Veiko Valkiaineni juhtimisalase podcast‘i seekordseks vestluskaaslaseks on rahvusvahelise audiitori- ja konsultatsioonifirma PricewaterhouseCoopers (PwC) kauaaegne tippjuht Urmas Kaarlep, kes töötab ka EBSi õppejõuna, on coach ja juhtimisnõustaja ning Tallinna Sadama ja Nasdaq CSD nõukogu auditikomitee liige.
Mõtteid vestlusest:
- Juhtidena oleks hea, kui saaksime aru, et me usume erinevaid asju, näeme maailma erinevalt – kui mitte öelda piiratult. Ehk osa sellest, kuidas me maailma näeme, võib olla illusioon. See tähendab, et iga päev tuleks avatud silmadega otsida, milline osa minu reaalsusest on illusoorne.
- Näiteks kui 2-aastasele lapsele näidata palli, mis on ühelt poolt punane ja teiselt poolt roheline, ning seejärel asetada pall lapse ja täiskasvanu vahele ning küsida, mis värvi on pall lapse poole pealt, siis laps vastab, et pall on punane. Kui nüüd küsida, mis värvi on pall täiskasvanu poole pealt, siis laps vastab ikka, et pall on punane. Lapse maailm on sellel hetkel piiratud ja ta ei “näe” veel seda rohelist poolt. Loomulikult mõni aeg hiljem suudab ta näha ka rohelist poolt.
- Mõni aeg tagasi pöördus minu poole üks tudeng, kes uuris, kuidas teha juhtkonnale selgeks, et inimeste tunded, emotsioonid ja töö mõtestatus on samuti olulised. Ma vastasin, et see on väga raske. Kui juhtkond on ise sellises arengufaasis, kus nad näevad, et pall on ainult punane, siis isegi öeldes neile, et pall on tegelikult teiselt pool roheline, ei pruugi nad osata seda näha.
- Minu soov on, et me juhtidena aeg-ajalt küsiksime endalt, kas pall on üleni punane. Äkki on pall teiselt poolt ikkagi roheline?
- Ettevõtted, kes on hakanud rohkem usaldama oma töötajaid, pakkuma neile suuremat autonoomiat oma töö teostamisel, hakanud aktsepteerima töötajate inimlikku poolt ning nende tundeid ja emotsioone, on saavutanud väga unikaalseid tulemusi.