Peep Vain on kahtlemata sügavaima elupsühholoogilise plaaniga juhtimis- ja arenguteemal kirjutav autor kaasaja Eestis, veel enam: tegemist on autoriga, kes väärib ka põhjalikku tõlgendamist, olenemata tõsiasjast, et juhtimis- ja äriraamatute kirjanduslik retseptsioon on Eestis peaaegu tundmatu.

Teose “Keset elu” autor ei ole kindlasti elu- ja juhtimispsühholoogia maastikul mõni isehakanu. Tal on korralik kogemus oma erialal ning loomulikult ka suurepärane juhtimis- ja elukaarepsühholoogia võtmetekstide lugemus.

Individuaalne ja intellektuaalne

Üsna teose alguses on selge, et tegemist ei ole järjekordse üllitisega arvukas eneseabi- ja juhtimisraamatute reas, mis annaks lugejale kiire vastuse, kuidas saada rikkaks, tähtsaks või kuidas end paremini kehtestada. Teos on küpse ja tegusat elu elava eesti mehe individuaalne ning intellektuaalne nägemus elust, lubades heita pilgu ühele huvitavale mõttemaailmale.

Peep Vainu sõnum ongi eelkõige individuaalne, sõnaline jalutuskäik inimelu universaalsetest otsingutest nendesse maailmadesse, mida kujundab inimese elukaar, ning neist suurtest eksistentsiaalsetest küsimustest, mida sünnitab argipäev.

Autor ei ole seadnud endale eesmärgiks anda edasi kogu individuaalse elu kogemuste eksistentsi. Teos keskendub autori kui iseenda subjekti eluteooria põhimõistetele ja meetoditele, eriti aga iseenda isiku kui terviku süvapsühholoogiliste motiivide uurimisele, andes põhjaliku erudeeritusega ülevaate pea kõikidest raamatu autori elukaare vähegi tähtsamatest sündmustest ning elutarkuse seisukohtadest.

Teoses on ühendatud üksikisiku personaalia valdkond ja filosoofia. Nutikalt ja vaimukalt seob Vain loetud filosoofilisi tõeteri ja tuntud ütlusi oma elusündmuste kirjeldustega. See toob maise eluga hakkama saamisest huvituvale lugejale lähemale filosoofid ja klassikud, nagu Mark Twain, Carl Gustav Jung ja teised, keda enese harimise mõttes on ikka hea aeg-ajalt üle lugeda.

Teosest leiab nii sügavust ja sügavat isiklikkust, aga ka kõikehõlmavust inimhinge seletamiseks, mis annab argielu elavale või ekslevale inimesele maailma mõtestamiseks uue dimensiooni. Peep Vain avab oma teoses endale armsaks saanud põhiteemasid elujaatava huumoriga, sidudes argielupsühholoogia kohatud nähtused iseenda eluteel olemise kogemusega.

Teos sisaldab nii juhtimis- kui ka argipsühholoogia teooriat, visioone ja ilmekaid illustreerivaid näiteid, aga ka ausat juhatamist inimelu, valikute ja inimsuhete probleemi juurde.

Autor ei paku lugejale absoluutsusele pretendeerivaid seisukohti – piisavalt palju jääb lahtisi otsi. Need aga ei tähenda katkestust või küsimuse õhku jäämist. Vain esitab oma arutlused sellisel viisil, et lugeja hakkab eneselegi ootamatult neil teemadel edasi mõtlema. Igaühel meist on ju võimalik tuua paralleele oma elukogemusest, nüüd saab neid aga tänu Vainu näidetele ja tõdemustele täiesti uutest vaatenurkadest vaagida. Sellised arutlused ja sisemonoloogid aga tähendavadki enese arendamist ja õppimist – kõike seda, mida Vain ise inimestele pakub ja milleks see raamat mõeldud on.

Teoses kumab läbi autori personaalne elu tähenduse otsing. Autorina teab ja esitleb Peep Vain selgelt üht vaatepunkti, tõde, et elu keerukuse puhul ei ole võimalik anda lõplikke vastuseid. Oma teosega veenab autor lugejaid, et ta on pigem aus otsija, kelle vaimsete küsimuste plaan on laiahaardeline.

Ja nagu üks hästi loetav teos ikka, on seegi teatud tähenduses aegumatu, sest tegeleb olulisemaga – keeruka inimloomusega.

Avatud ja aus

Ebaeestlasliku avatuse ja aususega kirjatud teos on kahtlemata uudne kogemus, seda ka lugeja positsioonilt. Suur avatus oma loo jutustamisel on selle teose üks väärtuslikumaid telgi, sest eesti kirjandusmaailmast on väga raske leida teost, kus keskikka jõudnud, majanduslikult hästi toime tulev härrasmees kirjutab oma kaotustest ja võitudest niivõrd siiralt ja avatult, et raamatu lugejal on raske uskuda, et tegu on tõesti Eesti mehega!

Raamatu lõpuks jõudsin ise lugejana selgusele, et see teos on eelkõige käsiraamat inimesele, kes tahabki olla võimalikult avatud, seda Eesti kultuuriruumis, kus avatus teistele ei kuulu just meie argielu tuumikväärtuste hulka.

Loomulikult on Peep Vain kirjutanud oma raamatu – et kõigepealt ise mõista iseennast – väga individuaalsete mäluvahenditega. Ja nii on tema lugu tõesem, sest kui oled iseennast mõistnud, võid olla kindel, et positiivne arenguprotsess toimub ka sinu teose lugeja elus.

Skeptiliselt võib küsida: kas mahult üsna minimaalne teos suudab nii oluliste teemadega tegeleda piisavalt pädevalt, et see oleks lugeja seisukohast põnev ja usutav? Põnevuselt ei jää teos tõesti kuidagi alla argipäeva võimalustele, sest Peep Vainu elu on olnud piisavalt kirev, et olla piisavalt lugemisväärne ka teravale skeptikule.

Kogemuslugu

Peep Vainu teose kirjanduslik telg asub selles tähendusväljas, kus algab ausa individuaalse eneseteadvuse ja elu mõtestamise vajadus.

Oma individuaalset elukaart, isikliku elu sündmusi, ei käsitle Vain kuigi teaduslikult. Ta ei lähene neile teadlase kombel süstemaatiliselt, ta ei lahka neid süvapsühholoogiliselt. Siin on Vain pigem oma kogemustele ja praktilistele näidetele orienteerunud kirjutaja. Ta ei jaga tagantjärele hinnanguid, tema kirjeldused on lihtsad ja kerged ning olenemata teemast läbinisti optimistlikud.

Kohati liigagi põgusana tunduvad lood pole teose üldist plaani vaadates seda teps mitte, need on piisavad, et anda edasi mõtteid ja emotsioone, mis on vajalikud järgmiste mõttekäikude mõistmiseks ja neile kaasa mõtlemiseks. Kuna tegemist pole ei ilukirjandusliku ega psühhoanalüütilise teosega, olekski ehk sügavam isiklikkus või lausa intiimsus siin hoopis koormav ja segadust tekitav, seda nii lugejale kui ka arvustajale.

Ausus ei seisne selles teoses detailides ega süvitsi minekuis, vaid täpsete sõnadega loodud inimlikes kujutluspiltides, mis aitavad lugejal autorit mõista ning talle kaasa elada.

Isiklik subjektiivsuse kogemus ongi teose põhiline kirjanduslik telg, selles seisneb ka teose suur paeluvus ja mängulisus.

“Keset elu” mõjub lausa valgustavalt, eriti neile, kes usuvad, et isikliku loo kaudu on võimalik õpetada laiemaid inimrühmi, et jagatud kogemus on suur väärtus. Ja mis peamine: kogemus aitab meil paremini mõtestada iseenda olemist maailmas ja suhestumist teiste inimestega.

Eneseotsing ja eneseteadvus

Juba selle teose esimesi ridu lugedes on tajutav, et autor ei ole ainult oma otsingute portreteerija. Vain teeb veel midagi olulisemat: ta ei analüüsi ainult teksti- ja eluanalüüsi iseenda argipäevaloome elutee kontekstis, vaid loob ise teatud uue nägemise iseenda laiemaks mõtestamiseks! See on vaieldamatult olulisem ülesanne, kui lihtsalt kuhjata kokku musti tähemärke, mis annaksid kokku raamatulaadse toote.

Meie ees on teos, mis koosneb viieteistkümnest peatükist, kus on segunenud autori isiklik ja tööelu, ometi moodustab see lugeja jaoks suurepärase terviku ühest Eesti juhtimiskirjanduse omanäolisemast esindajast, tema isiksusest, sihtidest ja loomest.

Üks teose eesmärke on arendada lugejas kriitilist ja analüütilist mõtlemist.

Vainu kirjutatud raamat kutsub kindlasti igaüht kaasa mõtlema ja ka loovalt oma ideid pakkuma – leidmaks üheskoos üles need põhiväärtused, millele rajada ausam ja avatum elu ning tulevik.

Elukaarefilosoofia

Peep Vain on eelkõige elukaare narratiivi kirjanik, kelle looming ja elu on kujunenud kultuuriruumis, kus individuaalne mälutöö pole olnud kõrgelt väärustatud. Niivõrd individuaalne vaade inimesele ja enesejuhtimisele, mida Vainu teos esindab, on igati teretulnud, sest teose autori enda loodud isiksusearengu ja avatuse narratiiv kõlab äärmiselt aktuaalselt ka tänapäeva Eesti ühiskonnas. Kuidas uurida iseenda elu võimalikult delikaatselt, väärikalt, aga samas piisava kriitilise kirjandusliku tõemikroskoobi all?

Saksa esteetika suurkuju Friedrich Schelling on öelnud, et kirjandusteose looja ei tohi tulla vastu inimeste huvidele olla ainult huvitav, põnev ja müüdav, sest need märksõnad kasvatavad inimestes esteetilist tühjust; iga looja peab taotlema objektiivset, igavikulist ilu, realiseerugu see sõnas, helis või pildis.

Elukaarefilosoofia võtmes kirjutatud monograafia “Keset elu” ei ole ainult minevikumonograafia, see on ka raamat olevikust, elust tänapäeval, mida pelgalt täiendavad möödunud aegadest pärinevad teadmised ja kogemused, mis paratamatult edasi elavad ja analoogilistes olukordades uuesti kinnitust leiavad. Kõik siin toodud mõtisklused on alati sündinud konkreetsel ajaloolisel hetkel, aga ka konkreetses poliitilises ja ühiskondlikus kontekstis.

Veel olulisem on Vainu analüüsist välja lugeda, et temas endas kui autoris toimub lakkamatult enese kujundamise ja selginemise protsess. Vainu teos tõestab hästi, et kirjaniku loome esimeseks objektiks on tema ise, tema hirmud, lootused ja unistused: oma loomingu kaudu püüab looja korrastada oma elu ajaraami, nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku.

Vainu loomingut läbivad sügavad humanistlikud mõtisklused, samas ka äärmiselt tugev elufilosoofiline orientatsioon. Mainimata ei saa jätta ka majandusliku edukuse tasandit, mis isikliku eeskujuga annab nii lugejate kui ka Vainu koolitustel osalejate jaoks autori sõnadele tõsisemat kaalu.

Võib öelda, et Vainu eksistentsiaalsed mõtisklused on tuimaks elatud argipäeva terav kriitika. Autorina avab Peep Vain tõesti humanistliku psühholoogia põhiteemasid ladusalt, ning tema kirjutatud teoses avanevad eesti lugejale olulised otsinguväärtused.

Teos aitab meil kõigil küsida küsimusi, mida me tavaliselt kas ei julge või ei soovi päris ausalt iseendale avada.

Kõik teoses käsitletud teemad, ka tõsisemad, on esitatud lugeja jaoks vaimukas ja voolavas keelekasutuses. See on lugeja positsioonilt suur eelis, sest sageli on n-ö juhtimis- ja elutarkusegurude raamatud väga kehvas tõlkekeeles ning täis suvalisi, argielus järele kontrollimata autoritaarseid soovitusi.

Vainu “Keset elu” üheks positiivsemaks omaduseks võib pidada seda, et siin puudub autoritaarne lähenemine. Nagu varasemad humanistlikud autorid, rõhutab ka Vain, et elamine on mitmetähenduslik inimelu paljudes rollides ja inimene peab sellega toime tulema, et end oma ajalikus elus paremini teostada.

Vain peab inimloomuse tuumaks seda, kuidas inimene end inimliku kogemuse eri aladel maailmaga suhestab, kuidas kasvab välja tema tõeline küps mina. Veel toob ta oma teoses ilmekalt välja, et kui inimkond, organisatsioon või lähisuhe jääb lapsepõlve ebaküpsesse arengufaasi, siis tegeleb inimene aktiivse eitamise ja peitmisega.

Mehelikkus ja meheks olemine

Teose “Keset Elu” suur müügiedu näitab, kui oluline on selle roll Eesti meeste mineviku kaardistamisel ja mehelikkuse pimeda poole mõtestamisel, ning just see teeb sellest raamatust klassika, mille juurde ikka ja jälle tagasi pöörduda. Raamat viib lugeja meeste rollide pimedatesse tagatubadesse ja laseb vaimsel päikesevalgusel need üle valgustada ning annab võimaluse jälgida mehelikkuse teemat autori väga isikliku kogemuse kaudu. Lugejale annab see võimalusi ja julgust vaadata iseenese sisemaastikku üha ausamalt.

Peep Vainu suurim õppetund lugejale on tõdemus, et arenguprotsessid iseenesest, ise, on olulised.

Isiksuseareng on alati aktiivne õppimisprotsess, enesesse vaatamise protsess, aga ka midagi salapärast, milleks inimesed tihti pole valmis. Iga olukord võib olla meie õpetaja. Kui tahad tõeliselt õppida ning saada sisemiselt targemaks, on õppimine, õlatunne, siiras dialoog inimestega ja avatus äärmiselt vajalikud argipäevased tegevused.

Eesti lugeja peaks seda teost lugema veel ühel väga tähtsal põhjusel: et lahti saada sovetlikust alaväärsusest ja hirmust sisemise ja välise avatuse ees, et vabaneda primitiivsetest (mees)soorollidest ning kroonilisest häbist ausa eneseanalüüsi ees, mille üks olulisemaid funktsioone on üksikisiku vabastamine kollektiivi ja teiste arvamuse survest.

Lõpuks peaks täieliku eneseteadvuseni jõudmine olema kõrgem inimelu eesmärk, mida Vainu teos aitab lugejal avastada ja meelde tuletada.

Kuna kaasaja inimene on tihti surutud ängistavasse ratsionalismi, mis ei paku inimhingele ei rahu ega harmooniat, vaid segadust ja ebakindlust, siis on kõik teosed, mis aitavad lugejal paremini vaimselt toime tulla, ainult tervitatavad. Teadus, olenemata oma suurest mõjust avalikule arvamusele, ei lahenda ära inimloomuse variatiivsust ega õnne individuaalsuse küsimust. Miks ei võiks inimelu seletada elukaare-valdkonda jäävate teooriate ja “mina”-avavate tehnikate abil, mida Vainu teos esindab?

Ausale lugejale tuletab Peep Vainu kirjutatud teos meelde, et inimelu ei ole võimalik elada ilma eksimata: kui eksimustevaba elu oleks võimalik, oleks seda juba kaua aega tagasi elatud.

Arvustuse autor Ivar Tröner on kultuuriloolane.

Märkused:

• Arvustus on varem ilmunud Maalehes.
• Raamatu “Keset elu” peatükid on suures osas kõige esmaselt ilmunud ajakirjas Edasi.