“Jaga positiivsust!”, “Armastus võidab kõik!”, “Kriitika tapab suhte” – taolisi loosungeid ja soovitusi näeme sotsiaalmeedia “heade mõtete ja inspireerivate lehtede” voos iga päev, kas pole?

Küll tahaks alati jagada positiivsust, rääkida vaid meeldivatest asjadest, kiita ja tunnustada. Aga alati pole kahjuks võimalik. Ameerikalik keep smiling ja small talk võimaldavad meil pealiskaudselt suhteid siledana hoida, ent kui sukeldume sügavamale, meil on ootusi ja lootusi või püüame olukordi parandada, leida tõhusamaid lahendusi, ei ole meeldivus tihtipeale see esmane vajadus. Ei saagi olla. Eirates tõde, elad ju vales…

Elades tõega, iseendale kindlaks jäädes, ei ole suhtlused alati meelitavad. Kuidas siis rääkida asjadest nõnda, et saaksime sõbralikuks jäädes ometi midagi muuta?

Pean tunnistama, et teadlik ja tark suhtlus ei ole iial olnud ka minu tugevaim külg. Positiivsuse väljendamise ja siira poolehoiu väljanäitamisega pole mul mingeid raskusi. Aga oskamatus avaldub seal, kus tahad olla aus, reageerid emotsiooni pealt ja ütled asju välja liiga otse, tihti teadmata, et astud teise valusale konnasilmale või lausa tabad tema Achilleuse kanda!

Olen ka aru saanud, et mul on “eriline anne” välja kiskuda inimesest just neid asju, mida ta pigem eelistaks iseendagi eest varjata. Nii on justkui mugavam elada, kui ei peaks nende teemadega tegelema.

Mind pole iial huvitanud kellelegi meeldimine, kui see peaks olema seotud vaid kena näo tegemisega. Kui inimene mulle meeldib, siis ma austan teda nõnda palju ja ootan temalt ka julgust taluda ja tegeleda mitte ainult päikseliste, vaid ka varjulisemate pooltega. Miski intuitiivne tunne ütleb mulle, et vaid siis saab inimene päriselt asju näha ja teadlikumalt, sügavamalt elada ja luua! Olla parem kaaslane endale ja teistele. Kui ta ei põgene tegelikkuse ees. Siis on nii kurbus kui rõõmgi siiramad.

Mul on üks kauaaegne tuttav, kes ikka nuriseb elu üle, ei leia ta “õiget” elukaaslast ega töödki. Ja ketrab oma negatiivseid mantraid aastaid. Ikka “tahavad naised ainult rikast meest”, ikka on ülemus ebainimlik ja raha saab ka selle “orjatöö” eest vähe – kui siis viitan talle, et millega ta tegelema peaks, ütleb ta järsult: “Ma ei taha sellest rääkida!”

Teine sõber, 40ndates meesterahvas, on veelgi äärmuslikum. Tema suhe naistega pendeldab kire ja vihkamise vahet. Kui hakkan mehele taas rääkima, et ta peaks üle vaatama oma suhte emaga ja laste emaga ning püüdma mõista, miks tema ümber on just need “domineerivad ja jultunud naised” ning mis on tema osa selles nende jõulises peegelduses, ütleb ta lihtsalt, et ei taha enam minuga suhelda! Et ta pole palunud mul ta terapeut olla. Mõne aja pärast vabandab ja püüame jälle… rääkida ka ebamugavatel teemadel. Minuga suhtluses teisiti ei saa. Meeldivus ja mittemeeldivus – mõlemad on  olulised!

Tihti tähendab ebamugavate teemade tunnistamine julgust vaadata endasse või ka pärandatud peremustritesse ja seda paljud tahaksid vältida. Kergem on süüdistada teisi või põgeneda. Aga esmalt peaks julgema rääkida ebamugavatel teemadel siiski iseendaga. Alles peale taolist julgustükki oleks võimalus isiklikke asju teistega jagada.

Süvenenud, arenev suhtlus nõuab kahepoolset tahet. Võrdsust. Sarnast arengutaset ja klappivaid väärtushinnaguid.

Kahjuks ei oska enamik meist tegelikkuses seda “tarka suhtlust”. Seda peaks õppima samuti nagu autojuhtimist.

Selleks, et auto üldse liiguks, peaks ta ju kõigepealt käivitama – seisev auto, nagu tardunud ja arg suhtlus, vajub lõpuks maasse, läheb rooste ning ei lähegi enam käima!

Teine äärmus oleks siis need “pedaali põhjavajutajad” – inimesed, kes on otsesed ja äärmuslikud oma väljendites, isegi järsud. Kurvilisel teel, kehvades tingimustes, halva nähtavusega võib juhtimine aga käest ära minna ja põrutadki, ägedalt küll, ehk isegi õhulennuga! Aga kraavi või vastu puud…

Sujuvaks ja mõistlikuks juhtimiseks peaks olema oskust kasutada nii sidurit, pidurit kui andma gaasi vastavalt kiirusepiirangutele ning lähtuma ilmastikutingimustest ning liiklusreeglitest.

Suhtluses võiks need siis olla küll elementaarsed viisakusreeglid, aga kui tahta “enamat”, võiks autosõidutermineid kasutades nimetada seda ehk “oskuslikuks manööverdamiseks”, nurki ära rihtimata! Peeglitesse vaatamine, nii autosõidul kui ka suhtlusel oleks oluline. Iseenda “peeglitesse” eelkõige. Niisamuti on kõik suhted peegeldused. Kui kohtume teise peegeldusega, mis meile ei meeldi, siis tasuks alati üle vaadata, mis on minus sellist, mis teisest ebameeldivana tagasi peegeldub.

Selge see, et suhete alguses me peegeldamegi teisele tagasi meeldivaid peegeldusi. Sest see on peegli pealmine kiht. Kui liigume kiht-kihilt sügavamale, võivad tekkida mitte enam nii meeldivad peegeldused, millest oma osa võib olla lausa “kõverpeegliefekt” – me ei suuda enam aru saada, kuivõrd on see objektiivne peegeldus, kuivõrd juba teise inimese enda kõverused ja moonutused.

Seal kusagil “peeglite arusaamatus labürindis” võib meie mõistus üles öelda ja juhtimise võtavad üle tunded. Sealt on suhtlemisvead kerged tulema – närvid on juba piisavalt vatti saanud, et seda suhet mõista, ja ütledki teravalt või käitud ekstra äärmuslikult, et teist paika panna. Teisele vahel isegi tahtlikult haiget tehes. Sest ta on sulle haiget teinud!

Aga mis on selle võitluse mõte?

Omaenda tõe läbisurumine, mis hinnaga? Kui tõepoolest ei ole mitte kuidagi enam võimalik omavahel kokkuleppele jõuda, mis tähendab tihti ka kompromissi, kui teie vahel on “lahendamatud erimeelsused”, kui te tunnete, et teil on selle suhte lõhkiajamisega rohkem võita kui kaotada, noh, siis võiks lihtsalt öelda: “Aitäh kogemuse eest, aga mulle tundub, et siinkohal vajame me pikemat pausi.” Midagi sellist.

Kui aga tegemist on lähedase inimesega – kas su vanemate, elukaaslase, lastega või aastaid kestnud sõprusega, milles ometi nii palju ilusaid hetki olnud, mida väärtustada… võiks püüda mõista, mida peaks tegema, et suhted päriselt ei katkeks. Sest vihaga katkestatud suhted on valulised. See otsus ei tee meie elu sugugi elamisväärseks. Me kibestume tasapisi. Ja upume sellesse viha mädasohu.

Mida sa minult ootad?

Lugesin hiljuti ühe pereterapeudi soovitust, et paare võiks lahkumineku äärel päästa üks küsimus: mida sa minult ootad?

Kui palju me seda partnerilt küsime, enne kui uste paukudes lahkume? Selline küsimus näitab teisele, et me siiski huvitume sellest, mida saaksime endast pakkuda, ning sealt olekski võimalus uue kvaliteediga edasi minna. See “ootus” ikka muutub ajas, seega tasub teha regulaarseid arenguvestlusi.

Niisamuti on ju töösuhetes. Selmet selja taga kiruda tööandjat või -võtjat, võiks temalt küsida – mida ta teilt ootab? Ning siis vaadata üle, kuivõrd me suudame neile ootustele vastata ning mis on omakorda meie ootused.

On paradoksaalne ja kurb, et kergem näib põgeneda kui silma vaadata ja asjadest rääkida. Eks selle arguse taga on hirm saada hukka- või vääritimõistetud. Ei saa väita, et see kartus pole põhjendamatu. Ent tõest läbi minnes on ometi võimalus teist tundma õppida, sest selge ju see, et lõputult vaikida ei saa. Kui mängiksime avatud kaartidega, oleks meil selge, kas meile sobib või ei sobi edasine suhtlus või kuidas sobiks.

Uue inimese, suhtega saaks muidugi mõnda aega jälle mängida varjuteatrit. Pettekujutlustes, illusioonides elab suur osa meist.

“You can’t handle the truth!” kõlab mu kõrvus ikka Jack Nicholsoni kehastatud koloneli karm ütlus tunnistajana kohtupingis filmist “A Few Good Men”, kui mõtlen, et miks inimesed tõde ei taha kuulda. Täit tõde ei pea enamik vastu.

Põhjus, miks me ei taha end lõpuni avada, olla põhjani aus, on ikkagi kartus, et me ei meeldi teisele sellisena nagu oleme.

See tähendab, meis on suur soov meeldida! Nõnda püüavadki paljud elada oma elu nii, et ei peaks päriselt sügavustesse sukelduma, kes teab, mida ebamugavat sealt põhjast leida võib…

Tundsin üht meest, kes päeviti vaikis, aga öösel läbi une kõva häälega rääkis. Tema naine ei saanud enam tema kõrval magada, kolis maja alumisele korrusele eraldi voodisse ja ühtlasi tulid kolinal alla ka lähedussuhted… mehe ehmatava öise valjuhäälsuse põhjus aga oli ikkagi enda varjatud, alla surutud tunnetes. Ometi, kusagilt ja kuidagimoodi pressivad need välja, kas öösel unenägudes, või annab vaimne ja füüsiline tervis neist surutistest märku.

Eks see on hirm, mis nii paljusid takistab olemast ausad ja avameelsed.

Selge see, et rääkida on lihtsam inimesega, kel on sarnane taust, kogemused, eluväärtused. Kui ma räägin oma saatjaga, noore pillimehega, kel on olnud õnne oma elu traumadeta elada, ei oska ta mõista, kuidas tunnetab elu ja olemist tundeline 44-aastane kahe poja ema. Talle tundub nähtavasti, et olen liialt nõudlik, mis puudutab süvenemist, või arusaamatu oma ülitundlikuses. Ja need “arenguvestlused” ei ole olnud mugavate killast.

Kui ma räägin sõbrannaga, kes on kasvanud isata nagu ma isegi, kel on samuti kaks poega, selja taga lahutus ja mitmeaastane perepurunemisetraumast väljatulemine – tema kogemused, sarnased väärtushinnangud ja vajadused ühendavad meid – ei ole meil rääkida vajagi. Sellised kosutavad suhted, kus meid mõistetakse sõnadetagi, olgu meile toeks ja andku jõudu hakkama saada suhetega, kus teineteisemõistmine pole iseenesestmõistetav, vaid nõuab pingutust, tihti ka valutundest läbikäimist.

Aga kuidas siis rääkida ebamugavatel teemadel?

Eks ikka julguse kokkuvõtmise ja teadlikkusega käsikäes.

Oluline oleks mitte plahvatada kuhjunud pettumuste hetkel, vaid püüda ette valmistada “konstruktiivne vestlus”. Ja siis küsida, et millal oleks teisel taoliseks vestluseks aega. Et ka teine saaks end ette valmistada. See oleks mõistlik.

See, millise suuna taoline “hästiplaneeritud ettevõtmine” võtab, on muidugi ettearvamatu, sõltub teemast, isiksustest, aga vähemalt teie omalt poolt olete teinud loodetavasti parima. Eks see ongi see võimalus teadlikuks suhtluseks. Valida tooni, valida sõnu, valida aega ja kohta, olla kohal ja kuuldel. Püüda tuua välja ka positiivseid momente, et teie kõne ei mõjuks vaid süüdistusena. Või kui on midagi, mida peate enda kohta tunnistama, oleks oluline öelda, et te ei taha teisele haiget teha, aga austate teda ja tahate olla suhtes ausad. Vabandamine ei ole iial liiast, kuigi paljudele meile ei tule see lihtsalt või meile koguni tundub, et me ei pea vabandama! Andestamine teisele ja ka iseendale võib võtta aega, arvestagem sellega. Andkem aega. Vahel on vaja ka elul teha oma korrektiivid, et inimene õpiks ja mõistaks, mis on mis ja kes on kes.

Kui on piisavalt armastust, hoolivust, tarkust lähisuhetes, on ebameeldivatel vestlustel oma suur arengupotentsiaal! Sest meie erinevused ei pea olema tingimata “võitlus vastanditega”, sellest võib austuses kujuneda hoopis teineteist täiendav, lahkhelidest kooskõladeni seatud harmoonia.

Mugavamat vestlust ebamugavatel teemadel!