Nali päästab maailma ehk äsja ilmus “Loomingu Raamatukogu kuldsarja” avateos – tšehhi esihumoristi ja satiirikirjaniku Jaroslav Hašeki juttude valimik “Geniaalne idioot. Huumori kool”.

Need on lood Eestiski palavalt armastatud geniaalse idioodi, vahva sõduri Švejki nooruspõlvest ja killukesed tema tegemistest maailmasõja päevilt, samuti leiab kogumikust autori kaasaja tõsieluabsurdi peegeldavaid igihaljaid humoreske. Jarsolav Hašeki ja vahva sõduri Švejki raugematu sütitava mõju on vaatluse alla võtnud Toomas Kall, kelle saatesõnast saab paar muhedat lõiku Edasi lugeja jaoks välja toodud.

Toomas Kall: kuidas Hašek Švejki julgestusel Eesti vallutas

Jaroslav Hašek ja Josef Švejk on kaks eesti ellu ja mällu sügavale sööbinud tšehhi nime. Miks just nemad ja kuidas see nii on juhtunud?

Jaroslav Hašek sündis Prahas 30. aprillil 1883. aastal. Kuu aega pärast Marie Underit, kuus kuud enne Gustav Suitsu – et oleks ka siinsel lugejal selge, kui ammu täpselt. Või veel täpsemalt – kui Hašek sündis, oli tema hilisema maailmavaate müüriladuja Karl Marx juba kuus nädalat surnud olnud. Josef Švejk sündis Prahas 22. mail 1911. aastal – sel päeval ilmus ajakirjas Karikatury Hašeki humoresk “Vahva sõdur Švejk”. Mõlemast, nii Hašekist kui ka Švejkist, on tõlkija Lembit Remmelgas oma “Geniaalse idioodi” vahelugemistes kõik olulise juba ära öelnud. Peaasi, et Hašeki lugeja neid vahelugemisi nüüd suure hooga vahele ei jätaks!

Kindlasti meenub lugejale, kes sellegi Hašeki raamatu kätte on võtnud, kuidas ta on kas ise vähemalt “Švejki” tsiteerinud (“Nii nad tapsidki meie Ferdinandi!”) või on kuulnud kedagi seda tsiteerimas (“Maakera sees on veel üks maakera, hulga suurem kui välimine.”).

Kes see Švejk siis ikkagi oli, et ta nii populaarne oli? Keeruline küsimus, aga lihtne vastus: Švejk oli väike inimene talle üdini võõras impeeriumis.

Temaga võis samastada end iga eestlane, eriti nõukogude eestlane. Sõltumata vanusest, elukutsest või ühiskondlikust positsioonist.

Toime- ja luuletaja Ott Raun on nimetanud “Švejki” selle ajajärgu, s.t Lembit Remmelga tõlgitud “Švejki” ilmumisele 1960. aastal järgnenud ajajärgu piibliks. “”Švejki” parima tundja nimele koguni võisteldi. Švejk oli lunastaja, kes õpetas meid ühiskonna lollustest vabanema lollimängimise kaudu.”

“Komsomolikomitees tegime Švejki,” on meenutanud sotsiaalteadlane Peeter Vihalemm. “Švejk mängis lolli tõsise näoga ja oli süsteemitruum kui süsteem ise. Me kasutasime oma tegevuse põhjendamiseks õigeid parteilisi väljendeid kuni absurdini välja, nii et kusagilt polnud kinni hakata. See oli Spiel.”

Aga mitte ainult Nõukogude Eestis, vaid ka Välis-Eestis oli Švejk tuntud ja tehtud mees. Kõneldes 1966. aastal Uppsalas “Kirjanduse olukorrast kodumaal”, meenus Karl Ristikivile stseen “Švejkist”, kus “kõrtsmik ennast vabandab sellega, et kärbsed keiser Franz Josephi pildi ära mustasid ja ta selle avameelse tunnistuse pärast karistada saab. Nõukogude kirjanduses tundub täiesti mõeldamatuna võimalus, et kärbsed võiksid teha mustust Lenini pildile, isegi nn enesekriitika tähe all”.

Jääb vaid lisada, et Švejki-vaimustus ei olnud ainult selle põlvkonna monopol. Piisab, kui nimetada ühe noorema mehe, juba pärast 1960. aastat sündinud Mart Juure ülestunnistust: “”Švejk” on ka veel üks teos, mida võin lõputult uuesti üle lugeda.”

***

Hašeki julge ja meie trükisõnas tõepoolest harjumatu sõnavara andis talle kindlasti populaarsust juurde. Nii näiteks oli Praha kõrtsmik Palivec “tuntud oma ropu suu poolest, iga tema teine sõna oli perse või sitt”. On ajastule iseloomulik, et Lembit Remmelga tõlgitud “Švejkiga” samal 1960. aastal ilmunud “Õigekeelsuse sõnaraamatus” kumbagi Paliveci lemmiksõna ei leia. Vähe sellest, Remmelgas mäletas, kuidas Eduard Päll oli talle öelnud: “Kuule, Remmelgas, sa oled võimalust kasutades pannud omast käest ikka kõvasti roppust “Švejkile” juurde.”

“Vastupidi,” vaielnud Remmelgas vastu, “mulle tundub küll, et ma olen vaevalt kaheksakümmend protsenti Hašekist kätte saanud. Tšehhi keel on sõimusõnade poolest väga rikas, kui eesti keelega võrrelda.” Ning Remmelgas lisab: “Tagantjärele mõeldes tundub mulle, et säärase mulje võib tekitada ka tõsiasi, et vene ja üldse slaavi keeltesse kuuluvad vänged väljendid märksa orgaanilisemalt, eesti keelde ümberpanduna aga mõjuvad tõesti ootamatult rasvastena.”

Tsiteerida võiks lõputult, aga aitab küll. Loeme parem Hašekit. Las leiab iga huvigrupp endale oma! Õllesõbrad, koerakasvatajad, kohtupsühhiaatrid ja paljud teised on juba leidnud.”

Otsisime üles kaks (palju neid Eestimaa peal tegelikult on, ei julge keegi arvata) Hašeki fänni – ERR-i hankejuhi Toomas Luhatsi ning kirjaniku ja ajakirjaniku Katrin Pautsi. Millised mälestused neil tšehhi kirjanikuga seostuvad?

Toomas Luhats: koos Hašekiga 41-ni

Numbrit 41 võib mitmeti mõista. Näiteks 41. eluaastani kõlaks igavalt. Kui aga 41 palavikukraadini, võiks juba veidi rohkem huvi tekkida, sest olgem ausad, 40-st algab ikkagi kõrge palavik. Tegelikult on mõlemad variandid õiged, sest olen Hašeki talendi suur austaja olnud ajast, mil õnnestus oma vanaisa Artur Kirsi tagant Švejki raamat näpata, ja eks see 41. eluaasta on ka peagi käes.

Palaviku poolest seetõttu, et umbes 20 aasta eest sattusin kaunis lootusetus olukorras haiglasse, palavik tõusis paari nädala jagu iga päev 41-ni ning ma lugesin oma päevade sisustamiseks meeleheitliku kiirusega “Švejki”, sest oli kaunis ebaselge, kuidas see olukord lõpeb. Aga et mitte lootusetus olukorras pead norgu lasta, tuleb otsida abi ikkagi spetsialistidelt ning Hašek seda meditsiini vallas kahtlemata on.

“Švejk” aitas püsida positiivne, kuniks lugeda jaksasin.

Vahvat sõdurit olen lugenud kümneid kui mitte sadu kordi. Vahel otsast lõpuni, vahel veidi, aga isegi paari lõigu kaupa ja alati on äge. Nüüd aga selgus, et Hašekil on neid lugusid veel. Kuidas on võimalik, et viis humoreski Švejki noorpõlvest on minust mööda läinud? Teatan alandlikult, olen olnud idioot.

Samas võikski meis kõigis olla teinekord natukene rohkem positiivset idiooti. Seega ootavad mind, enda meelest suurt Švejki sõpra, kvaliteetsed tunnikesed “Geniaalse idioodi” ja “Huumori kooli” seltsis. Mis aga puudutab raamatut “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevilt”, siis sellega purjetan ma loodetavasti veel pikalt edasi – haarates teda aeg-ajalt kätte, mõnikord lugedes otsast lõpuni, teinekord peatüki või lihtsalt lõigu kaupa, sest Hašek ei ole ainult kirjanik. Ta on minu maailmas arst, sest tema kirjutatud raamatud ravivad.

Katrin Pauts: sarnane huumorimeel

Jarošlav Hašekita poleks ma avastanud ei oma armsat “teist kodulinna” Prahat ega ka teisi tšehhi autoreid – tema jutustamisstiil vihjas, et Tšehhimaalt võib eestlane leida palju hingesugulasi. Sarnane huumorimeel on üks ligitõmbavamaid asju. Praegu nimetaksin oma lemmikuks tšehhi autoriks Bohumil Hrabali, aga kui ees poleks kõndinud Hašek, poleks ma hakanud edasi otsimagi.

Nagu ehk enamik, tutvusin Hašekiga Švejki-lugude kaudu, mis lapsena kapsaks loetud said. See huumor meenutas mulle külameeste ja isa räägitud lugusid, tundus oma ja tuttav. Alles hiljem kuulsin Hašeki teistest teostest. Prahas kõndides on kahju, et Hašeki nimi on siin labastatud turistilõksuks – temaga seostuvad siin maitselagedad ja kallid Švejki-pubid, kuhu eksivad ainult välismaalased.

***

“Loomingu Raamatukogu kuldsari” toob uues trükis lugejateni nõutud lemmikud maailmakirjanduse klassikast läbi kuue kümnendi. Aastas ilmub kuus raamatut. Järgmisena Ingmar Bergmani “Fanny ja Alexander”. Sarja ilmumist toetab “Eesti novell”.

Artikli autorid on tõlkija ja Loomingu Raamatukogu projektijuht Maria Esko ning kirglik raamatusõber Ester Urbala.