Mis on see nähtamatu fluidum, mis teeb kolmekordsest Grammy võitjast ja kaasaja jazzmuusika tipust Snarky Puppyst fenomenaalse koosluse? Kas on üldse võimalik läbi hammustada sedalaadi supergrupi edu valemit? Arutame selle üle hinnatud bassisti, arranžeerija ja koosluse JT Conception eestvedaja Janno Trumpiga.

2004. aastal Texases loodud ning Brooklynis resideeruvat Snarky Puppyt võib pidada kaasaja jazzmuusika tipuks. Bänd on välja andnud 12 albumit, võitnud 3 Grammyt ning tõestanud end tõeliselt võimsa live-bändina. Kollektiivi kontserdid pakatavad ülevoolavast energiast, mida on võimalik kuulda ka plaatidelt – salvestavad nad ju enamuse oma albumitest kontsertidel. Kollektiivi helikeel on samuti kõike muud kui klassikaline. Selles on seotud üheks kaasahaaravaks tervikuks jazz, fusion, funk, rokk ja R’n’B. Ühte raami on neid võimatu suruda. Bändi ridades on mänginud üle 40 muusiku ning täna kuulub nende hingekirja kuni 25 instrumentalisti – paratamatult jätab selline muusikute variatiivsus oma jälje.

Neile on see vaid kasuks tulnud: “Snarky Puppy on jazzimaailmas omaette fenomen. Nad on suutnud väga õigel ajahetkel välja tulla millegi väga unikaalsega ning tabanud sellega keskmist muusikatarbijat otse kümnesse.

Oma stiilideülese helikeelega on see bänd võitnud jäägitu poolehoiu nii jazzi, souli kui ka maailmamuusika austajate seas.

Kui sellele kõigele anda veel ka ääretult tugev kompositsiooniline sisu ja gospel-kultuurile omane hingestatud esitus, siis tulemuseks saabki Snarky Puppy,” kirjeldab Janno Trump bändi edu.

Tõsi, Snarky Puppy pakub kuulajale tehnilist osavust ja muusikalist nüansirikkust. Kõik bändiliikmed on vaimustavad muusikud ka eraldiseisvalt. Ühte pala võib lõpmatuseni kuulata, sest iga instrumentalist mängib justkui eraldi soolot – kõigile antakse võimalus särada. Ebakorrapärased taktimõõdud, kaasahaaravad põnevad akordijärgnevused ja kontrameloodiad pakuvad huvitavaid soolosid ja dialooge. Näiteks, eriti mõnusalt on tunda saksofoni ja trompeti dialoogi loos “Lingus”, mida on Spotifys kuulatud ligi 8 miljonit korda. Võrreldes klassikalise jazziga kasutavad nad jazz fusion‘is rohkem elektroonilisi instrumente. Kujunes ju jazz fusion välja koos artistidega, kes kasvasid ülesse rock’n’roll‘iga ja soovisid mängida jazzi rock’n’roll‘i pillidega. Nii kasutab Snarky Puppy näiteks süntesaatoreid klassikalise klaveri asemel.

Muide, bändi üks klahvpillimängijatest, Cory Henry, käis projektiga Cory Henry & The Funk Apostles kaks aastat tagasi Jazzkaarel esinemas ning suutis juba esimeste lugudega publiku käima tõmmata. Neis on hinge! 

Loominguliselt aktiivne Snarky Puppy on välja andnud 12 eriilmelist albumit. Siinkohal toob Janno oma lemmikutena esile plaadid “GroundUP” (2012) ja “Sylva” (2015).

“GroundUP-i” puhul kiidab Janno plaadi terviklikkust: “Muusikaliselt on see plaat mulle Snarky Puppy diskograafiast kõige hingelähedasem. Stiililiselt väga varieeruv, kuid samas sügava tervikliku muljega album. Ja heliloomingu vaatenurgast ilmselt siiani üks mind enim mõjutanud plaate.”

“Sylva” ühendab tervikuks aga kaks fenomenaalset kollektiivi: “Mäletan siiani selgelt esimest korda, kui seda plaati kuulasin, olin pärast nagu puuga pähe saanud. Üldiselt on nii, et kui kuskil plaadil või kontserdil teeb kaasa kooslus nimega Metropole Orkest, siis olen ma automaatselt müüdud. Aga siin ühendati omavahel kaks fenomeni, Metropole Orkest ja Snarky Puppy, ja tulemus oli minu jaoks täiesti pöörane. Kogu plaadil olev muusika on kirjutatud spetsiaalselt sellele orkestrile ja ainult üheks korraks – et salvestada album. Mind lihtsalt paelub see idee, et kirjutada ja selgeks harjutada tunni aja jagu niivõrd eepilist muusikat ja esitada seda ainult paar korda – salvestamisel ja esitluskontserdil – ning peale seda lugeda see projekt igaveseks lõppenuks. See on hea doseerimise meistriklass. Need kaks koosseisu on koos lava jaganud ka aastaid hiljem, kuid “Sylva” muusikat ei ole nad kunagi rohkem esitanud,” lisab Janno. 

Snarky Puppyst on välja kasvanud mitmeid teisi kollektiive. Näiteks sel aastal saab Eestis kuulata klubivööndi ääremail tegutsevat instrumentaalansamblit FORQ Jazzkaare raames Vaba Laval. Bändi asutasid klahvpillimängija Henry Hey ja bassist Michael League, kes on Snarky Puppy liider. Täna musitseerivad koos Henry Heyga FORQ-is bassimees Kevin Scott, Snarky Puppyst tuntud kitarrist Chris McQueen ja trummar Jason “JT” Thomas. Lisaks Cory Henryle on varem Eestit külastanud ka Snarky Puppy pianist, helilooja ja originaalliige Bill Laurance, kes andis vaimustava kontserdi 2016. aasta Jõulujazzil Kumu auditooriumis ja sai meie publiku vaimustava vastuvõtu osaliseks.

Aga mis on siis ikkagi Snarky Puppy edu valem lisaks ebatavalisele artistide dünaamikale ja kõlale?

Intervjuus muusikaajakirjale Louder ütles Michael League, et bändi eduloos pole võimalik välja tuua ühte kindlat valemit või murdepunkti: “Ei ole olnud ühte järsku tõusu. Iga kord, kui oleme võitnud Grammy või kui mõni oluline muusik, nagu David Crosby, Pat Metheny või Prince, on meie kohta midagi head öelnud, on ületatud väike mäetipp.”

Tegu on olnud suure pühendumuse ja tööga. Sedalaadi töökust viljelevad ning seavad eeskujuks ka Eesti artistid. Vedades ise 10-liikmelist jazzmuusika kollektiivi, toob Janno esile Snarky Puppy läbimõeldud tegevuse: “Mind isiklikult on lisaks selle bändi muusikale väga kõnetanud ka nende edulugu. Bänd mängis ju esimesed viis aastat iga esmaspäeva õhtul ühe Texase pitsabaari keldris, unistades kunagi suurtel lavadel olla.

Nende puhul mingisugusest äkk-kuulsusest ei saa rääkida, tippu on neid viinud väga järjepidev ja läbimõeldud tegevus.

Kuna vean ka ise võrdlemisi suurt kollektiivi, mille kooshoidmine ja organiseerimine on paras väljakutse, siis on mul üsna selge ettekujutus, millisest rägastikust on bändi liider Michael League selle kamba läbi vedanud, et nad saavad täna olla need, kes nad on. Sellele mõtlemine annab endalegi tohutult motivatsiooni.”

Jah, ühte lihtsat valemit ühe supergrupi loomiseks pole. Fenomenid kujunevad tihtipeale ootamatutest kooslustest, mis jätavad kuulajale erakordse mulje ja elamuse. Snarky Puppy puhul võib esile tuua rea märksõnu – dünaamiline helikeel, muusikažanrite oskuslik kokkusulatamine, tehniliselt võimekad instrumentalistid, järjepidev töö, ülivõrdes live-elamused – kuid kõik need sõnad ei suuda defineerida edu valemit. Ehk me ei peakski otsima ühtset määratlust, vaid lihtsalt nautima seda kooslust just sellisena nagu see on?!

Artikli autor Kaisa Tooming on veebiajakirja Häppening peatoimetaja, kultuuriajakirjanik ja jazzmuusika armastaja.

***

Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.