Mäletate seda tunnet, kui klassipingis istudes palusite jumalaid, et õpetaja pliiats klassipäevikus teie nime peal pidama ei jääks. Just siis, kui näis, et olete pääsenud, kõlas üle klassiruumi justkui kiuste teie nimi.

Mul on see tänaseni selgelt meeles. Kuigi minu kooliaeg jäi sinna, mil gümnaasiumite asemel olid Tartus veel keskkoolid. Minu kodukooliks Tartu 12. Keskkool Annelinnas. Ainus heli klassiruumis on mu meelekohtades tukslev pulss. Vastama tuleb … Räpp, kõlab üle hiirvaikse klassi. Süda puperdab. Suu kuivab. Ma pole kaugeltki kindel, et tean kõiki vastuseid õpetaja küsimustele. Sulen silmad. Avan need, ent hirmuunenägu ei kao. Sulen veelkord silmad ja tajun isegi laugude tagant, kuidas õpetaja terav pilk mind auklikuks puurib. Kuidagiviisi kogun end ja hakkan otsast vastama. Kui korrutada see tunne umbes neljakümnega. Kõlab kui põrgu, on ju. Eriti selle viimase pingi, õlgadeni juustega kraade oma, nagu mina keska ajal. 

Just sellisesse põrgukatlas keenud supi sisse ma eelmisel nädalal sattusin. Olude sunnil sattusin ühte Tartu kooli. Sel korral oli klassipäevikus ainult minu nimi, mistõttu vastamisest mul pääsu polnud. Klass, õigemini kooli aula, oli täis õpetajaid. Algklasside õpetaja Merike. Bioloogiaõpetaja (ka) Merike. Geograafiaõpetaja Sirje. Saksa keele õpetaja Eve. Direktor Liina, õppejuht Marika ja kes kõik veel. Eranditult kõigi teravdatud pilgud minule suunatud. Nii ma seal pedagoogide ees seisin ja andsin aru. Kuidas sa siis ikkagi omadega siiamaani jõudsid? Miks sa seda teed? Kuidas sa küll selle peale tulid? Mis sind sundis niiviisi käituma? Kas sa ise ka mõistad, millega oled hakkama saanud?

Sulen silmad. Avan need. Hetkeks ei usu ma oma silmi. Aga siis mõistan, et see kõik on päriselt. Ja pagan, kui hea tunne see oli, meenutan veidi hiljem. Kui nauditav! Iga viimane kui hetk neist neljast tuhandest sekundist, mis ma oma vanas armsas koolimaja aulas veetsin. Näha kõiki neid õpetajaid, kellest aeg oleks justkui puudutamata mööda läinud. Kui palju koerustükke (isegi sigadusi), viimase hetke pingutusi ja enda kokkuvõtmist. Kui palju mälestusi.

See oli tõesti üks veider tunne. Rännata ajas tagasi, aga jääda olevikku.

Viibida selles mälestustest tulvil majas oodatud külalisena. Põhjusel, et teen seda, mida armastan. Kirjutan. Olen väikeettevõtja.

Ja kõik need küsimused.

Kuidas sai ühest keskkooli kolmepoisist kirjamees ja ettevõtja?

Mis sind kirjutamiseni viis? Kust sul need ideed tulevad?

Mis sind inspireerib?

Kas sa tuleksid “Tagasi kooli” raames teinekord kooli tagasi?

Need naerupahvakud ja soojad pilgud, mis ütlesid, sa oled ju meie oma laps. Jah, me pahandasime, kirjutasime märkusi, ent toetasime ja suunasime. Ja hoolimata kõigest uskusime sinusse. Siin sa nüüd oled. Tagasi oma vanas koolimajas. Tagasi oma teises kodus. Tänase nimega Tartu Hansa koolis, endises Kommertsgümnaasiumis ja eelajaloolises Tartu 12. Keskkoolis.

Lõpuks ei loe nimi ega äravõetud gümnaasiumiosa, vaid sisu. Ja sisu on ikka vana ja hea, millele panid kunagi alguse legendaarne Tartu haridustegelane ja koolidirektor Valter Johanson (kel muide kohe tulemas 100. sünniaastapäev) ning õppealajuhataja Maie Buraeva. Endale nime teinud lapsi on see kool üles kasvatanud küll ja rohkemgi veel. Mu klassiõde Kristina Šmigun. Raadiohääled Märks ja Kivisaar. Pangajuht Gunnar Toomemets. Nordica nõukogu esimees Toomas Tiivel. Kirjanik Vahur Afanasjev. Tarkvaraarendaja ja ettevõtja Priit Salumaa. Riigikohtunik Paavo Randma. Väärikas nimekiri, on ju. Ja see pole kaugeltki lõplik. Võib julgelt väita, et Tartu vaim pole mu kodukooli puudutamata sellest mööda käinud.

Muidugi ma lähen “Tagasi kooli”, külalistundi andma. Juba märtsikuus. Rääkima noortele tartlastele, kuidas ühest viimase pingi rüblikust ikkagi asja sai. Kes mind inspireeris end õigel (sageli viimasel) hetkel kokku võtma. Julgustas pingutama, motiveeris. Rääkima sellest, et igas koolis on alati õpetajad, kes sinusse usuvad. Ja sellest, kui äge ja inspireeriv linn elamiseks on Tartu.

Minge teie ka, endised ja praegused tartlased. Minge “Tagasi kooli”. Ei loe tänane elukoht. Ei loe, millist ametit te peate. Ei tähenda, mis positsioonil te oma ettevõttes olete. Ei pea olema nimekas ega tuntud. Loeb ainult see, et armastate seda, mida teete.

Minge ja rääkige oma (karjääri)lugu. Kogege seda ajas rändamise tunnet. Ja kui te kahtlete, siis mõelge, et äkki on ühes tagumises pingis üks koer poiss või plika, kelle silmad tänu teile hoopis teisiti särama löövad. Ilmtingimata ei jäta ta oma koerustükke, ent ta võib leida endale eeskuju, tänu kellele ta end vajalikul hetkel kokku võtab. Ja siis, ühel toredal päeval, läheb juba tema tagasi kooli. Rääkima oma lugu.