Kui inimesed hakkasid nädal tagasi oma kümnendi kokkuvõtteid tegema, mõtlesin, kuidas nad julgevad? Kuidas neil on julgust KÕIGELE sellele otsa vaadata, mis nende aastate sisse mahtus? Uhhhhhh.

Kui mina hakkasin sellele perioodile mõtlema, meenus mulle kümnendit kokkuvõtva pildina raamatukaas, Maggie O’Farelli memuaar, mida ma pole veel lugenud: „I am, I am, I am: Seventeen Brushes With Death“. (See “I am” pealkirjas tuleb Sylvia Plathilt, need silbid kui elusolemist tõestavad südamelöögid: “I took a deep breath and listened to the old brag of my heart. I am, I am, I am.”)

Korraks haiglas teadvusele tulemine nii palju, et arstile sisistada: “Ma suren.” Sisemise deemoni saatel katuseäärtel turnimine. Hing, mis kurgedega ära lendas. Kaks autoõnnetust. Mälukaotused. Lein, lein, lein. Lõputuna näiv valu, pisarateni tülgastav enesehaletsus. Hirm ja mure väga suures ohus olevate lähedaste pärast; abitus. Igatsus. Kümnele aastale korraga mõelda on ju liiga palju!

Aga teistpidi. Kui korraga mõelda kogu selle 10 aasta armastuse peale. Ja korraga meelde tuletada selle 10 aasta jooksul naerdud naerud, teiste heade inimeste naerude sees olemised. Eneseületused, rõõm ja uhkus lähedaste üle. Matustel nutule järgnev naer, kui paari tunniga jutustatakse ümber kõik kõige toredamad mälestused, mis kadunust on. Võõrad, kes panevad helisema. Pühad kogemused. Kõikide nende looduses või reisidel või varahommikutel tabatud hetked, kus tunned üleni: “Aa. See siis ongi elus olemise tunne.” Esimene kevadine rattasõit, ootamatu kingitus, esimene maasikas peenralt, sirelid, laulu- ja tantsupidu, ööd, mil ei lähe pimedaks, piiritu tähistaevas.

Uusaastaööl küsisid sõbrad, mis siis ka lubadused järgmiseks aastaks ja kümnendiks on. Ma jäin mõtlema ootuste peale. Kuidas õnnetus asub selles vahemaas, mis on ootuste ja reaalsuse vahel. Kas ma kümme aastat tagasi oleksin endale ennustanud või osanud ette kujutada tänast elu? Ei. Ja paljud asjad, mis on hingele haiget teinud, on olnud just sellest, et olin arvanud, eeldanud, oodanud, et asjad lähevad teisiti või ma arvasin, et mina saan olema teistsugune. Ma olen näinud, kuidas ootused teevad paindumatuks. Kindel visioon, et selliste tingimuste ja oskustega tuleb elada just nii, nendes piirides – kasvõi hambad ristis ja veri ninast väljas, aga siin on need asjad, mis on minu elu ja jutul lõpp.

Võib-olla siis nii, et kui varem tundus elu nagu asi, mida ehitad kuubikukujulistest täisnurksetest klotsidest, siis nüüd tundub ta aina rohkem nagu vesi. Mis voolab. Kohati aurustub. Sajab üks hetk jälle alla.

Vahepeal jäätub.

Aga siis sulab taas ja voolab jälle edasi.

Eia Uus

Eia Uus on kirjanik, loovusmentor ja õpetaja. Ta on avaldanud viis romaani, reisikirju, jutte, luuletusi ja viimati raamatu “Kirjad Buenos Airesest”. Ta on elanud Tais, Kanadas, Prantsusmaal, Hiinas ja Argentinas. Loe artikleid (34)