Edasi paberajakirja esikaant ehib alati eesti kunstniku teos. 3. numbrile tegi kaanepildi hüperrealistlik kunstnik Maarit Murka. Intervjuus räägib kunstnik oma maalistiilist, kaanepildi sünniloost ning sellest, kust tema ammutab inspiratsiooni.

Sind on nimetatud fotorealistlikuks kunstnikuks, mida see maakeeles tähendab?

Fotorealism tähendab üldiselt seda, et maalitakse või joonistatakse fotot aluseks võttes või täitsa foto järgi, aga see mõiste on minu meelest tänapäeval laienenud. Maalilaadi tõttu on mind ehk enamgi peetud hüperrealistiks. Nende kahe erinevus minu jaoks seisneb detailide ja foto edasiandmise täpsuses: kui fotorealismis on ideaaliks võimalikult täpselt edasi antud kuvand, siis hüperrealism on emotsionaalsem ja maalilisem.

Sul oli hiljuti ArtDepoos näitus “Illusioonid” ja Fotografiskas samal ajal “Tõde on surnud”. Millest see sinu arvates räägib, et sellised teemad on nii kunstis kui ka ühiskonnas üleval?

Minu arvates on kõik ideed ja info kogu aeg õhus olemas, ja seetõttu pole ime, et samal ajal mitmes eri kohas või mitu eri inimest tegeleb ja räägib sarnastel teemadel. Minu sari “Illusioonid” on tegelikult veidi vanem, see sai tehtud juba aastal 2013 ja oli väljas Helsingis. See tegeles tõe otsingutega läbi maali vahendi. Need ei olnud tollal küll õlivärviga ja pintsliga maalitud klassikalised maalid, aga neil on maalitud spreivärviga inimesi, mis muudab nad natuke ebamaisteks või ka digitaalseteks, mis ühtlasi väänab tõde või tõstatab vähemasti tõe tõelisuse kohta küsimusi ja paneb vaataja ebamugavasse positsiooni – kas kõike, mida silm näeb, saab ikka uskuda?

Milline on sinu jaoks aus kunst ja milliste kunstnike töid sa ise hindad?

Ma arvan, et kunst on alati aus ja päris, kui seda on tehtud nendest kriteeriumitest lähtuvalt. Kunst ja kunstnik on ikka ühte nägu. On võimalik luua poliitilist, sotsiaalselt teravat kunsti jne, aga minu jaoks jääb see veidi elutuks, kui kunstnikul endal pole nende teemadega väga tugevat isiklikku sidet. Mulle läheb korda, kui kunstnik teeb kvaliteetselt ja järjepidevalt oma tööd ja ei lase end moevooludest kaasa haarata, otsib ennast, ei lase rihma lõdvaks ega muutu kombinaadiks. Peab julgema eksida. Kedagi esile tuua ei tahaks. Mulle meeldivad väga erinevad stiilid ja kunstnikud, aga pigem meeldivad mulle erinevad tööd. Mitte kõik meeldiva kunstniku tööd ei pruugi kõnetada.

Kuidas see konkreetne pilt sündis?

Pilti mõeldes või tehes niimoodi ei analüüsi, et miks just selline kujund või värv pähe tuleb, alles hiljem hakkad ise ka mingeid asju rohkem nägema. Kõik, mis toimub teose loomise hetkel meie ümber, tuleb ka pildi sisse, aga aju teisendab seda infot ja paneb nagu kollaaži kokku – tükike infot siit, tükike sealt. Lõpuks ei pruugi ise ka täpselt aru saada, kust selline kujund sündis.

Tagantjärele analüüsides arvan, et asi on väga maine ja lihtne. Mul on taksikoer, keda ma olen varemgi mõnel korral maalinud. Ta on juba üpris vana ning teda kimbutavad erinevad tervisehädad, sestap ei saa teda enam alati igale poole kaasa võtta, eriti mitte reisidele, nagu varasemalt. Ma arvan, et see on see lugu, mille aju mulle tegelikult vingerpussiga ette mängis. Aga kui ma alles visuaali otsisin, siis millegipärast köitis mind hoopis mõte eestlaste igatsusest saada soojale maale. Nagu Ameerika unelm, et tühja sest püramiidist, pigem on oluline ennast selle ees jäädvustada ja pilt kohe kuhugi internetiavarustesse üles riputada. Kumb on olulisem: kas taust või objekt? Kas mägi tuli sinu juurde või sina läksid mäe juurde?

Millest sa saad loominguks inspiratsiooni, kuidas sa teemasid leiad ja valid?

Inspiratsiooni võib saada kust iganes. Aga arvan, et selleks on parim ikkagi ringiliikumine – igas mõttes ja võimalikult erinevates valdkondades ning kohtades. Minule haakuvad ideed pisikeste killukestena pika aja jooksul ja liiguvad kuhugi oma aega teisi killukesi ootama. Vahel inspireerib kellegi näitus, teinekord on see hoopis mõni lause, mõni inimene, maja, kellegi saabas jne. Aga kõik teemad lähtuvad ikkagi minust enesest – otsin kogu aeg, et jõuda tõele lähemale. Ega mul pole vastuseid, on ainult palju küsimärke. Maailm muutub nii kiiresti, et isegi kui tundub, et midagi nagu aimad juba, siis vahepeal on kõik muutunud ja samad küsimused vajavad uuesti mõtlemist.

Vaata lisaks: Edasi saade “Sooritus”: Maarit Murka.

Edasi paberajakiri on müügil suuremates R-Kioskites ja jaekaupluste ajakirjandusletis üle Eesti. Ajakirja saab tellida siit.