Rääkides vahepeal Eesti poliitikast, peab möönma, et ega praegune situatsioon ju tavapärane ei ole. Rahvalik käsitlus põhjendamaks, kuidas me sellisesse olukord jõudsime, kõlaks umbes niimoodi: Reformierakond läks oma presidendikandidaadi valimisel tülli, seejärel läksid Tsahkna ja Ossinovski suitsu tegema ning sündis uus koalitsioon. Inerts Reformierakonna vastu oli pärast eelmisi valimisi piisavalt suur ja tahe moodustada ilma nendeta valitsus seega reaalselt olemas. Jüri Ratas soovis jätkata peaministrina. Häda oli selles, et valitsust ilma EKRE-ta ei saanud teha. Ja siin me nüüd siis oleme – möödanik on Kuusik, Kingo, Järvik ja oleviku Eesti maine.
Aga vaataks probleemi süsteemsemalt. Üldiselt näitavad erinevad uuringud, et inimeste suhtumine poliitikasse on viimaste aastate jooksul hakanud tugevalt lahknema. Inimestele, keda huvitavad väärtus- ja moraaliküsimused, tundub poliitika üha olulisem ja tähtsam. Samal ajal inimestele, kes pole vaimustunud, tundub poliitika kui selline üha jälgim ja mõttetum tegevusvaldkond.
