Raamat, mis aitab haigeid lapsi: “Popa otsib kodu”

Liis Mure kirjutas ja illustreeris lasteraamatu, mille igakuise müügitulu on ta otsustanud annetada Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondile. | Foto: Silvia Pärmann

Igapäevaselt Kaitseministeeriumis suurte sõjaliste operatsioonidega kokku puutuv Liis Mure on sel aastal oma vaba aja pühendanud hoopis teistsugusele operatsioonile. Tema loodud lasteraamat räägib väiksest valgest jänkust Popast, kel on pealtnäha ainult üks eesmärk – leida endale kodu –, ent tegelikult on ta palju olulisemal missioonil – aidata raskesti haigeid lapsi.

Kohtusime Liis Murega tema raamatu “Popa otsib kodu” tänuüritusel, kus tegelikult kõige suurema tänu osaliseks sai ta ise – eelmisel nädalal ilmunud raamatu autor sai juba Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi toetada 500 euroga ning selle eest ise tänukirja vastu võtta. Kui aasta lõppu nimetatakse kerge irooniaga annetamishooajaks, siis Liis Mure sooviks oli oma autoritulu annetustega luua Lastefondile aastateks igakuine toetus. Rääkisime Liisiga nii heategevusprojekti ideest kui ka üldse kodu tähendusest tema jaoks.

SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi strateegiajuht Siiri Ottender-Paasma ootab autogrammi raamatusse, mille tähtsust haigete laste jaoks tema sõnul alahinnata ei saa.

Kuidas on su igapäevase töö tähendus sinu enda jaoks muutunud sellega, et oled ema – ja nüüd ka lastekirjanik –, kelle töö võib puudutada väga paljusid lapsi?

Kuna minu igapäevatöö on seotud sellega, et Eesti oleks kaitstud, siis loomulikult vaatad asju natuke teisiti, kui sul on oma pisike inimene, kelle eest sa vastutad. Teen oma tööd täie hooga ka selleks, et Eesti oleks turvaline keskkond, kus minu lapsel oleks hea kasvada ja elada.

Mida tähendab sinu jaoks lastele turvalisema maailma loomine? On asi ennekõike turvalises riigis elamises või mängivad siin suuremat rolli pisiasjad – lemmikmänguasjad, lemmikraamatud?

Eks asjadel on elus muidugi oma koht ja ilma nendeta ei saa. Minu poja kaisujänes Popa on osanud teda ikka lohutada, kui maailm tundub kole ja kuri.

Aga tegelikult ma usun, et selle õige turvatunde loovad lapse jaoks tema ümber olevad inimesed.

Need inimesed peaksid eelkõige käituma nii, et laps teab, et nende peale saab loota. Ükskord mu väike poeg Paul ütles mulle: “Mamma, sina oled minu sõbralik, ja mina olen sinu sõbralik ka!” Ja see ongi ilmselt kõige tähtsam, et kodus oleksid kõik üksteise “sõbralikud”.

Nagu raamatu kaanelt selgub, on Popa päriselus su poja väga armastatud mängujänes ja raamat oli alguses mõeldud ainult talle. Kust tuli raamatu süžee mõte – Popale turvalise kodu otsimine?

Noortele kirjanikele tavatsetakse öelda, et kõige parem on kirjutada millestki, mida sa tunned. Sellel ajal, kui hakkasin mõtlema oma pojale raamatu tegemise peale, otsisime parasjagu endale uut kodu. Ja eks see üks vaevanõudev asi on – ühel kohal on üks viga ja teisel kohal jälle teine häda ja nii edasi. Sellega seoses tuligi mõte, et peategelane Popa võikski sarnaselt meie endaga tegeleda kodu otsimisega. Me ise ei ole muide siiani endale uut kodu leidnud, aga loodan, et see lugu leiab endale samasuguse õnneliku lõpu nagu Popa raamatus.

Mis on sinu jaoks need asjad, mis teevad kodust kodu?

Kodu peaks olema otse loomulikult üks mõnus koht, kuhu on pärast tööpäeva hea tulla. Väiksena tundus mulle väga äge Pipi kodu – Segasumma suvila. Ma ei saanud aru, miks ei võikski elada nii, et hobune elab verandal ja härra Nilsson elutoas ning mööblit poleeritakse köharohuga.

Nüüd olen ma muidugi kohutavalt vana ja igav ning mu elu täidavad, nagu Pipi ütleks, konnasilmad ja kumminaalmaksud. Aga minu lapsel õnneks fantaasia lendab ja seetõttu magab meie pesumasina ees vahel kuri hunt ning see toob natuke vaheldust.

Mida sa selle raamatu kirjutamise ja illustreerimise käigus ise õppisid – enda, kodutunde, pere kohta?

Õppisin, et isegi väikese raamatu kirjutamine ja illustreerimine on tegelikult päris suur töö. Et inspiratsiooni võib leida väga väikestest ja igapäevastest asjadest. Lisaks on selle raamatu ilmumise protsess ja sellega seotud Hooandja projekt mind kokku viinud ning ühendanud paljude väga erinevate inimestega. Minuga on rääkinud mitmed rohkem ja vähem tuttavad, kes on ise oma lastele lugusid välja mõelnud, ja ma olen püüdnud ka neid julgustada oma ettevõtmistega edasi minema. Nii et mine tea, võib-olla aitab see kõik kaasa suurele lastekirjanduse laviinile.

TÜ Kliinikumi Lastefondi strateegiajuht Siiri Ottender-Paasma tõi just välja, kui palju saab tegelikult ära teha juba selle esimese 500 euroga, mis “Popa otsib kodu” laste toetuseks kogus. Abivajajaid on palju – miks otsustasid tulud annetada just Lastefondile?

Mulle meeldis see mõte, et minu poolt oma pojale loodud raamat annab midagi ka teistele lastele. Ühest küljest seeläbi, et neil on lisaks üks tore raamat, mida koos vanematega avastada. Teisest küljest ka toetades Lastefondi, kes on aidanud paljusid abi vajavaid pisikesi inimesi.

Liis Mure raamat “Popa otsib kodu” on lugu mudilastele, mida võib lugeda enne magama jäämist või hommikul ärgates ja kahtlemata ka nende kahe vahel.
Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (78)