Me kõik tuleme kusagilt ja läheme kuhugi. Sellesuvisel laulupeol kõlas mõte, et järgnevus kohustab. Meie ees kõndijate pärandatut edasi viima ja tulevikule mõeldes vastutustundlikult elama. Kõige esimeses järjekorras saab seda mõtet edasi kanda oma sugupuus. Isalt pojale, emalt tütrele, muidugi ka sugude mõttes ristpistes. Võtaksin täna rääkida meeste asjast, sugupõlvede kaupa, nii rõõmustavast kui ka kurvastavast.
Öeldakse, et isa avab lapse tee maailma. Tema kohalolek, see esialgu vaid aimatav kolmas, tähistab teistsugust olemist, emaga võrreldes. Kui ema on hoolitsev, toitev, ettevaatlik, lohutav, siis isa on uudne, põnev, ettevõtlik ja rohkem väljapoole suunatud. Isa toob põnnile ka piirid ehk psüühika arengule ülivajaliku reaalsuse. See toob alati kaasa pettumusi, isegi tõsist frustratsiooni, kuid on inimeste jagatud maailmas toimetulekuks hädavajalik n-ö sisemine positsioon.