On laupäev, 2. novembri varahommik, ärkasin enne viit, tegin tunnikese kirjatööd, siis panin tule pliidi alla, siis viisin tütardele voodi kõrvale kitsepiimalonksud valmis ja siis lasin koerad välja. On vaikne õdus hommik, varsti peaks midagi pliidi peal ka hommikueineks valmistama. Kohvi juba tegin just eile parandusest ära toodud kohvinupumasinaga. Aga mis siis eile toimus?
Eile oli reede ja käisin Eesti põllumajanduse aastanäitusel Tartus ERM-is. Nimelt oli mul seal kitsekasvatajate aastakonverentsil väike ettekanne kitsekasvatuse võludest ja valudest. Põllumajandusmess – või tähendab “aastanäitus” – oli nagu maamess ikka. Suur kombain oli pargitud risti-põiki inimeste käiguteele ERM-i ette, et oleks ikka võimalikult ebamugav parklast peaukseni jõuda. See on ikka uskumatu, kuidas põllumajandusjuhid tahavad Eesti põllumajandust visualiseerida suure tehnika ja paksude meestega. Eestis juba on ja on ka tärkamas väga palju huvitavaid põllumajanduse ja maaelu väikevorme, aga neil pole messile rahapuudusel, oma saamatusel või teadmatusel üldjuhul asja. Nii ongi põllumajandus üldjuhul suurvormide näitamine ning organisatsioonid ka nende suurvormide eest seisavad.
Aga kitse- ja lambakasvatuse konverentsilt sain erinevaid mõtteid. Üks mõte, mida ise rääkisin, oli see, et mõnes mõttes on kitsekasvatus Eestis samasugune nagu Eesti sport. Edukad ja elujõulised on perekondlikud kireprojektid. Ott Tänak, Magnus Kirt, Kelly Sildaru on kõik edukad tänu sellele, et neid on toetanud nende pere ning nad on ajanud jonnakalt ning sihikindlalt oma asja. Täpselt samasugune on tegelikult kitsekasvatuse või üldse väiketalu väljakujunenud strateegia Eestis. Sul peab olema jonnakust teha oma asja omamoodi ning samas tuleb loomulikult olla avatud ning kuulata teisi, kuid mitte lasta suruda end raamidesse, kuhu sa tegelikult ei kuulu. Maaelus on kirg alati tähtsam kui äriline tasuvus, sest ärist on asi nagunii kaugel.
Samas, loomulikult ei saa kokku laenata raha, mida sa kunagi ei teeni, seega tuleb tegutseda targalt, aga sind peab juhtima kirg, mitte majanduslik heaolu. Kui juhib majanduslik heaolu, siis lõpuks on kõik väiketalud suurest laudast kokku ostetud lehmapiimast juustutegijad. Vahendamine ja väärindamine on alati kasumlikumad kui asja algusest lõpuni ise tegemine. Aga eks kokkuvõttes teeb igaüks, mis ise tahab – ja meil on vaba maa ja vaba ühiskond ja sõna on vaba ning nii kujunebki kõik omasoodu.
Pärast konverentsi sõitsin Lõunakeskuse juurde, kõigepealt sain kätte kohvimasina, mis oli meil paranduses. Kui päevad on tihedad, siis on väga tähtis, et peres oleks väga hea kohvimasin. Oleme oma DeLonghi paugupilliga niivõrd ära harjunud, et presskannu kohv tundub täielikult imelik vedelik. Elus on ju olulised lihtsad argised rõõmud. Kui olin kohvimasina kätte saanud, käisin ka Leoki kalaputkas ja võtsin ühe suitsutatud tuura. Küsisin ka, et kas kalakasvatus sai voolu tagasi, ja oligi eile saanud. Meil oli ka oktoobris üks laupäev pikalt vool ära, nii pikalt, et pidin õhtuse lüpsi pealambiga tegema, aga noh, kõik sai tehtud ja miskit üles ei sulanud. Suuremates tootmistes on loomulikult voolu tagasi saamine võimalikult kiiresti ülioluline, aga eks selleks peabki siiski ise ka valmis olema, et kõik ei käi nii kiiresti. Maailm vajab lahendusi ja “juhul kui” stsenaariumeid. Eks mõnes mõttes oleme kõik eriüksuslased, kes peavad end teadmatuse eest kaitsma. Voolukatkestused on teadmatus, aga kui sul on “juhul kui” stsenaarium oma peas valmis, siis kõik laabub, teisiti pole võimalik.
Ja muidugi, ka meil Valgamaal oli eelmine pühapäev paar tundi väga raju marutuul. Lauda ümber oleva kitsede püsiaediku vanad postid tahtis tuul pikali puhuda ja kui läksin aedikut uute postidega kindlustama, siis nägin otse-eetris, kuidas keskmise suurusega kuusk langes kuusehekist meie sissesõidutee peale. Aeglaselt langes, justkui nii aeglaselt, et kuusk vaatas, et kukkudes kellelegi haiget ei teeks. Rohkem tormikahjustusi meil maja juures ei olnud ning elekter ka ära ei läinud. Seega elu mõttes läks hästi. Aga kui kolmapäeval metsas väikese ringkäigu tegin, siis oli mahalangenud puid metsa keskel küll ja veel – tuleb need nüüd külma saabudes ära saagida, koju saada ning liikuv saekaater tellida ja see, mis saab, lõigata lauamaterjaliks. Torm annab maal inimese tegevusele fookuse.
Just avastasin just netist Nublu, Beebilõusta ja gängi uue loo “Vöörad” – bänger, mis muud öelda. Selline see Eesti muusika 2019. aastal on, aga täitsa sobiv. Loomulikult olen mina muusikakauge inimene, aga midagi sotsiaalset on selles loos.
Oktoober oli muidu kohati täitsa kuiv ning lehed langesid kenasti maha ning nii oli ka sul võimalus lehehunnikus istuda. Loodan, et kasutasid seda võimalust, sest see hüpe on osa elust. Novembris kohe veel külmaks ei lähe, seega on porine ja pime, aga seegi on osa elust. Tähtis on vastata olulistele meilidele ja pidada konkreetseid telefonikõnesid, siis lähevad asjad edasi. Samas niisama netis ja sotsiaalmeedias passimist piira julgelt, see raiskab ainult aega.
Aga noh, aitab targutamisest, eks igaüks päästab oma maailma nii nagu heaks arvab. Vast nii ongi kõige õigem. Mine edasi ilma pingeteta, maga sügavalt.
Mart Kase
Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (157)
