Erkki Otsman: Argentiina tango

Foto: Unsplash.com

Üheksakümnendate aastate lõpus sattusin ma Tallinnas õppima Argentiina tangot. Paraku tundusid siis mulle tango agressiivne, kurvakõlaline muusika ja ründavalt macho‘lik tantsustiil võõrana ning minu õpingud jäid lühikeseks. Mõned aastakümned hiljem olen hakanud tangosid laulma ning suure huviga avastan nende kõla enda sees ja ümber. Hea lugeja, järgnevas artiklis annan ma lühiülevaate Argentiina tango ajaloost ja tähtsamatest tegelaskujudest, jäädes oma kirjelduses eelkõige tango kui muusikastiili juurde ja puudutades lühidalt tangot kui tantsu.

Tango teke

Tango sündis 1880ndatel aastatel Lõuna-Ameerikas, Rio de la Plata lahe kahe sõsarlinna Uruguay Montevideo ja Argentiina Buenos Airese sadamaelanike ehk porteño’de pidudel. Seal kohtusid Euroopa immigrandid, eelkõige itaallased ja hispaanlased; argentiina kreoolid, kes olid hispaanlaste ning mustanahaliste orjade järeltulijad ning gaucho’d ehk argentiina cowboy’d, kes olid maalt linnadesse tööd otsima tulnud noored mehed. Linnaeluga harjudes said neist hiljem compadre’d ja compadrito’d ning nende elukohaks suurlinna vaesed äärealad ehk arrabal’id. Värvikalt kirjeldab seda persooni 1913. aasta tango “El Apache Argentino” tekst:

“Ta on argentiina lindprii, ja on uhke, et on pätt; ta kaitseb oma surmaga naist, keda ta armastab; ta on terav ja kohmakas ning mängib eluga; nähes rivaale, panustab ta neisse oma noaga.”

Lisan siia lõigu 1921. aasta Hollywoodi filmist “The Four Horsemen of the Apocalypse”, kus tummfilmiajastu staar Rudolfo Valentino tantsib tangot. Tema tegelaskujus on midagi väga sarnast eelneva compadrito kirjeldusega:

Kõik need erinevad osapooled tõid kaasa rahvapidudele oma muusika ja tantsud: aafriklastelt candombe, hispaanlastelt habanera ja Andaluusia tango, itaallastelt meloodilised, nostalgilised laulud ning argentiina gaucho’delt ja compadrito’delt milonga, andes nõnda aluse uuele muusikastiilile – tangole.

Viimase otseseks eellaseks peetakse milongat. Sellel sõnal on mitu tähendust: milonga on Buenos Airese äärelinnades tekkinud muusikastiil ja tants; teiseks tähistati ja tähistatakse ka tänapäeval selle nimega kohti, kus tantsiti; ning kolmandaks nimetati niimoodi tüdrukut, kellega tantsiti (kergesti kättesaadav tüdruk). Milonga‘t mängitakse ja tantsitakse ka tänapäeval, rütmiliselt on see kiirem kui tango ja tundub kuulamisel rõõmsakõlalisem. Mehed harjutasid alguses samme omavahel, sest korralikud naised sajandivahetusel veel igal peol tantsimas ei käinud. Järgnevas videos, kus esinevad Los Hermanos Macanas, saab aimu, kuidas milonga‘t tantsitakse:

Guardia vieja, guardia nueva, tango Pariisis

Kui sajandivahetusel oli tangost saanud populaarne tants lihtrahva seas, siis seejärel hakkas selle vastu huvi tundma kodanlus ning tants ja muusika kõlasid järjest rohkem rikaste salongides. Tekkis esimene põlvkond heliloojaid ja muusikuid, keda seoti selle stiiliga ning kes moodustasidki Guardia vieja.

Nende hulka kuulus ka Ángel Villoldo, keda tuntakse ühe vanema 1905. aastal loodud, kuid siiani ühe mängituma tango “El choclo” autorina. Sellele laulule, mille algne pealkiri on tõlgituna “Maisitõlvik”, on kirjutatud vähemalt viis erinevat teksti ning tuntud on tema inglisekeelne versioon “Kiss of Fire”. Lugejal on järgnevalt võimalik tutvuda versiooniga, kus seda tangot esitab Argentiina kuulsaim tangolauljanna Tita Merello:

1910ndatel rändas Tango Pariisi ning oma eksootilisuse ja erootilisuse tõttu sai sellest seal moetants ning võidukäik päädis faktiga, et 1913. aastal tekkis Prantsusmaal tangomaania. Daamide moes võtsid võimu tangostiilis kleidid: teetango, šampanjatango, šokolaaditango, dineetango, näitusetango kohaselt ning tango värviks kinnitati erkoranž. Loodi samuti tangojook, mis oli õlle ja granaatõunasiirupi segu ning mida peaks Pariisis tellida saama veel tänapäevalgi. Samuti mainitakse, et tangokleit andis tõuke naiste korseti kasutamisele ning sealt algas ka kogu õrnema soo liikumine meestega võrdsuse suunas. Lisan siia video, millest õhkub 20. sajandi alguse Pariisi salongide hõngu saateks instrumentaalne versioon Carlos Gardeli laulust “Por una Cabeza”:

Tango populaarsus Prantsusmaal ja ka mujal maailmas innustas selle stiili edasiarengut Argentiinas. 1920ndatel tekkis uus põlvkond loojaid, kes moodustasid Guardia nueva ning asutati mitmeid tangoorkestreid, mille juhatamisega alustasid hiljem oma karjääriga kuulsust kogunud muusikud Osvaldo Fresedo, Juan d’Arienzo. Viimati mainitu orkester esitabki järgmises videonäites maailmas enim mängitud, 1916. aastal kirjutatud tango “La cumparsita”, mille autoriks on Uruguayst pärit Gerardo Matos Rodriguez ning algselt oli see pala loodud Montevideo tudengite karnevalimarsiks.

Guardia nueva perioodil 1926. aastal kirjutas helilooja Juan de Dios Filiberto tango “Caminito” (“Jalgrada”), mõeldes oma aastatetagusele igapäevasele teerajale Buenos Airese agulirajoonis La Boca. 1960ndatel aastatel alustasid kunstnikud selles mahajäetud linnaosas majade fassaadide erksaks värvimist ja tänavmuuseumi kujundamist. Nüüdseks on La Boca Caminitost saanud üks suurlinna peamisi turismiatraktsioone. Järgnevalt on lugejal võimalik kuulata nimilaulu Hugo Del Carrili esituses:

Tangokuningas Carlos Gardel

Argentiinlased kasutavad veel tänapäevalgi kõnes ütlust “Gardel laulab päevast päeva järjest paremini”, kui nad tahavad kedagi kiita tema edusammude eest. Charles Romuald Gardès sündis 11. detsembril 1890. aastal Prantsusmaal Toulouse’is ning artikli autor on rõõmus, et tal õnnestus sellel suvel tema sünnikodu ukse ees seista. Gardel elas seal küll lühikest aega, sest juba kolme aasta pärast rändas ema koos pojaga Buenos Airesesse ning selles linnas toimus küllaltki vaestes oludes artisti kasvamine ja areng. Gardel lõi tango-canción’i stiili, tuues esituse keskpunkti laulja ja lauluteksti. Algul esines ta kohvikutes ja baarides, kuid juba tema üks esimesi 1917. aastal plaadistatud laule “Mi noche triste” osutus väga populaarseks kogu Ladina-Ameerikas ning tegi temast koheselt staari.

Edasi toimusid ringreisid Lõuna-Ameerikas ning lauljast sai samuti Argentiina tango saadik Pariisis ja New Yorgis. Tema suurepärase tämbriga bariton, peenekoeline, hingestatud laulustiil ei olnud talle ainukesteks trumpideks, lisaks oli Gardelil ka filmitähe välimus. Hollywoodi Paramount Studios väntas tema osavõtul 1930ndate alguses mitu linateost, milles kõlanud laulude meloodiad oli kirjutatud Gardel ise. Nagu näiteks laul “Cuesta abajo”:

Carlos Gardel on üks nendest suurtest artistidest, keda jäädakse mäletama noorena. Olles oma edu tipul, põrkas lennuk, mille peal lisaks Gardelile olid ka tema muusikud ning suurepärane tangotekstide autor Alfredo La Pera, 24. juunil 1935. aastal Kolumbias õhku tõustes teisega kokku ja süttis põlema, enamik pardal viibijatest hukkusid koheselt.

Carlos Gardel on hispaaniakeelses ja tangomuusikat armastavas maailmas populaarne veel tänapäevalgi, sest tema laulude järgi õpetatakse hispaania keelt ning nende tundmine on osaks argentiinlaseks (argentinidad) olemisest. Kuulus hispaania režissöör Pedro Almadóvar valis oma 2006. aastal valminud filmi pealkirja just lähtudes Gardeli laulust “Volver” ning linateose üks kõrghetki on stseen, kus näitlejanna Penelope Cruz esitab seda laulu flamenkoversioonis (laulab Estrella Morente):

Tango kuldne ajastu

Tango kui muusikastiili tõeline õitseng toimus Argentiinas vahemikus 1935–1955, mil rikastus repertuaar, tekkis palju uusi orkestreid, täiustus sümbioos tantsu ja muusika vahel. Need olid riigile head ajad, sest Euroopas toimus sõda ja seejärel sellest taastumine ning Argentiina riik oli mitmetele maadele toidu- ja tooraine tarnijaks. Sellel perioodil saavutas oma populaarsuse Osvaldo Pugliese orkester, kes tõi komplekssete, ekspressiivsete ja dramaatiliste seadetega esikohale bandoneoni kui rütmi toetusinstrumendi. Järgnevalt kuuleme orkestri esituses Pugliese kirjutatud lugu “La Yumba”:

Sellel ajastul sai banoneon’ist Argentiina tango tunnuspill, öeldakse ka, et pilli kasutuselevõtuga leidis tango endale oma hääle ja kõla. Instrument leiutati 1849. aastal Saksamaal ning Argentiina orkestritesse jõudis see alles 20. sajandi alguses. Seda pilli on võrreldes akordioniga raskem mängida, kuna nuppude asetuse loogika on teistsugune ja nende asukohta ei saa mängimise ajal vaadata. Artikli autori andmetel on Eestis praegu ainult üks bandoneon’i-mängija – Kaspar Uljas. Siinkohal on lugejal võimalik tutvuda tangopilli  suurmeistri Anibal Troilo interpretatsiooniga, kes esitab loo “Nocturno a mi barrio”:

Lisaks banodeon’ile on tangole iseloomulik tekstides lunfardo ehk Buenos Airese sadamaaguli argoo kasutamine. Seda stiili on võrreldud vangide räägitava keelega kinnipidamisasutustes, mida kasutati, et valvurid aru ei saaks. Lunfardo tähendabki tõlkes varast, päris eraldi keeleks seda aga pidada ei saa, sest tal puudub oma grammatika ja süntaks, olemas on vaid sõnavara. Argentiina ajaloos on olnud diktatuuriperioode ja demokraatlikumaid aegu, esimeste ajal olid lunfardo tekstidega tangod keelatud.

Kohe on võimalik kuulata kuulsa tekstiautori Enrique Santos Discépolo poolt 1934. aastal kirjutatud laulu “Cambalache”, mis tõlkes tähendab turgu. See tango oli riigis korduvalt keelatud, seda nii lunfardo kasutamise kui ka 20. sajandi korruptsiooni kritiseeriva teema poolest. Laulu esitab tangoklassik Julio Sosa:

Tangodes on olulisel kohal tekstid ja need räägivad migrantide lootustest, nende laste illusioonide purunemisest, kurbusest, hüljatusest, kadunud minevikust, õnnetust armastusest, lahkuminekust, hinge varjunditest, prostitutsioonist, mahajäänud kodumaa idealiseerimisest, armukadedusest, 20. sajandi ängistusest, elult saadud haavadest, alkoholist ja muust. Suur meister teksti edasiandmises oli laulja-näitleja Roberto Goyeneche, kel oli ainulaadne tangode tõlgendamise stiil. Järgnevalt esitab ta tango “Malena”:

Astor Piazzolla ja nuevo tango

Astor Piazzolla oli 20. sajandi teise poole tango revolutsionääriks: ta sidus selle klassikalise muusika ja jazziga, olles seega nuevo tango rajajaks. Ta ei loonud oma muusikat tantsimiseks, vaid kuulamiseks. On kirjutatud, et ta isegi vihkas tangotantsijaid, ehk sellepärast, et ta ise oli ühest jalast vigane ning ei olnud võimeline tantsima. Ta sündis 1921. aastal Buenos Airesest mitusada kilomeetrit lõunas olevas külas Mar Del Plata (seal toimub tänapäeval iga-aastane kuulus Piazzolla muusika festival), kuid kui Astor oli 4-aastane, siis kolis pere USA-sse New Yorki Manhattanile Little Italy kvartalisse. Seal möödus Piazzolla lapsepõlv ning 8-aastaselt sai ta isalt kingiks bandoneon’i ja kinnituse, et poiss pilli mängima hakkaks. Järgnevalt on võimalik kuulata intervjuud, kus Astor Piazzolla räägib banoneon’i ajaloost, mängimise tehnikast ja seejärel musitseerib koos bändiga loo “Zero Hour”:

1933. aastal kohtus Piazzolla Carlos Gardeliga, kes oli tulnud USA-sse filmivõtetele. Noormees tutvustas tangokuningale Manhattani muusikamaastikku, sai vastutasuks väikese osa filmis “El Dia Que Me Quieras” ning kutse liituda Gardeli saatebändiga. Kuid 14-aastase noormehe isa ei lubanud sellel sündida, tuues ettekäändeks vanuse. See oli väga õnnestunud keeldumine, sest sama muusikute grupp hukkus koos lauljaga mõne aja pärast lennuõnnetuses.

Talendikas muusik naasis aga paari aasta pärast Argentiinasse, kus ta liitus Anibal Troilo orkestriga ning seejärel hakkas ise kirjutama klassikalist muusikat, hüljates tango hoopiski. 1954. aastal sai ta võimaluse minna end täiendama Pariisi kuulsa muusikapedagoogi ja helilooja Nadia Boulangeri juurde, kes taasavas Piazzollas tangolooja talendi. Aasta möödudes tagasi Buenos Aireses lõi ta grupi Octeto Buenos Aires, millest sai tema bänd ja muusikaline visiitkaart – nagu ka lugudest “Libertango”, “Oblivion” jt ning muidugi “Adios Nonino”, mille Piazzolla kirjutas mõned päevad peale oma isa surma tema mälestuseks. Seda teost on mängitud mitmes versioonis, kuulaja ees on üks pompöössemaid neist, kus Astor Piazzolla musitseerib koos Kölni Raadio Sümfooniaorkestriga:

Piazzolla kirjutas ka laule, tehes koostööd Argentiina mainekate kirjameistrite Horacio Ferreri ja Jorge Luis Borgesega. Viimasega koostöös valmis tango “Alguien le dice al tango”, mida esitab Edmundo Rivero.

“Tangot ma nägin, et seda tantsiti vastu kollast päikeseloojangut, neile, kes olid teisest tantsust, sellest, mis on nugadega; seda Maldonado tangot, milles on vähem vett kui muda ja mida möödaminnes vilistati autojuhi istmelt…”

Neotango

Tango populaarsus on liikunud spiraali mööda ja umbes sada aastat pärast tangomaaniat 21. sajandi alguses toimus uus puhang ning tekkis neotango, mille helipilti iseloomustab moodsus, elektroonilisus ja eksperimentaalsus. Selle stiili peamine esindaja on grupp Gotan Project, kes nimetasid end nõnda viidates tangotekstides kasutatavale lunfardo‘le, pöörates sõna “tango” silbid tagurpidi. Trio esimene album “La Revancha del Tango” ilmus aastal 2001 ja sai suurepärase vastuvõtu osaliseks kogu maailmas.

Philippe Cohan Solal on öelnud, et nad otsisid kaua oma lugudele õiget sound’i, kui ühel päeval käis ta mööda tänavat, kõrvaklapid peas, kuulates lindistatud lugusid, ning  sinna tungis sisse tänavamüra: koerte haukumine, mööduva rongi vile jne. See kõlas lindistatuga kokku fantastiliselt ja need helid said lisatud lauludele, et tekitada 3D-efekti. Eelneva kinnistuseks kõlab lugu “Santa Maria del Buen Ayre”:

Teine populaarne neotango-grupp on Narcotango, mille liidriks ja muusika kirjutajaks oli Carlos Libedinsky, kes jõudis oma muusikani tangot tantsides. Ta kirjeldab Narcotango sündi järgmiselt: “Kui mõned paarid on endiselt tantsuplatsil ja maagia külastab milonga‘t, kui pärast tundidepikkust tantsimist kurnatud kehad keelduvad õhtut lõpetamast, siis sünnib Narcotango, sest tango on nagu ravim, mis loob uskumatu, sensuaalse ja võimsa sõltuvuse.” Tangosõltlasi näeme järgmises videos tantsimas Carlos Libedinsky loo “Vi Luz y Subí” järgi:

Vana või uus tango, elektrooniline või klassikaliselt banoneon’iga – see on maitse küsimus. Tango on endiselt elujõuline, sest tantsijad käivad läbi novembri pimeduse ja vihma, et jõuda milonga-põrandale samme õppima; noored või kogenud muusikud võtavad ette Piazzolla ja Gardeli teosed, et leida nendele ajakohased kõlad ning kusagil hoopis kaugel särab endiselt oma nostalgilises hiilguses suur Buenos Aires.

Kutse kontserdile

Hea lugeja, kutsun Sind meie kontserdile “Tango”, kus kõlavad nii mõnedki artiklis välja toodud tangod, sealhulgas Carlos Gardeli ja Astor Piazzolla repertuaarist. Meie kontserdid toimuvad 26. novembril 2019 ja 14. aprillil 2020 kell 19.00 Estonia teatri kammersaalis. Esinevad Erkki Otsman (laul), Allan Jakobi (akordion), Andranik Kechek (klaver), Tanel Liiberg (kontrabass). Ka tantsimiseks on neil õhtutel kontserdisaali põrandal ruumi!

Artikli kirjutamisel on kasutatud järgmisi allikaid: Marie-Chloé Pujol-Mohatta “Tango Dico! Dictionnaire voyageur et initiatique du tango” (2013); Walter Aaron Clarcki “From Tejano to Tango” (2002); erinevad virtuaalartiklid ja veebilehed.

Erkki Otsman

Erkki Otsman

Erkki Otsman on muusik ja artist. Loe artikleid (9)