Mis saaks olla mõnusamat konservatiivsusest. Kamin köeb, pere on koos sõbralikult laua taga, juuakse teed, kaltsuvaip on permandul, loetakse üksteisele luuletusi ette, kõik väärtused on säilinud, riiulis on maailma rahvaste kirjandust, grammofonis mängib midagi klassikalist, Frankie Knuckles, külas on poja sõber Ikechukwu, Nigeeriast juhtumisi, tuli siia jalgpalli mängima, oskab juba eesti keelt ja töötab nüüd klienditeenindajana.

Õhtul vaadatakse mõnd Poola 60ndate art-house-filmi ja võib-olla võetakse ette mõni eesti käsitööõlu. Peretütred lähevad küll hoopis feministide klubisse kuulama ameerika teadlast koos paljude tuttavate poiste ja tüdrukutega, aga saab ju nendeta ka mõnusalt aega veeta. Või, oot, kus lõppes konservatiivsus ja algas midagi muud?

Nigeeria? Frankie what? Feministeerium??! Poola küll, aga mis house? Ameerika küll, aga teadlane? Kus on Cyrillus Kreek? Kus on tõde ja õigus? Kus on viimne reliikvia? Kus on võõra linna tuled? Poisid fem-klubis!! Süvalollus! Homokuusk Rakveres!

Ka nii võib mõelda konservatiiv, aga ei pruugi.

Vahepeal läheb meelest ära, mis on konservatiivsus. Vaatame Wikipediasse. Öeldakse: “Konservatism ehk konservatiivsus ehk alalhoidlikkus on enamasti demokraatlik parempoolne ideoloogia või mõtteviis, mis tugineb traditsioonilistele väärtustele. See tähendab, et ajaloost tuleb üle võtta ja säilitada kõik väärtuslik.”

Konservativismi looja Edmund Burke mõtestas 18. sajandi lõpul väärtuste all tähtsatena eetika ja moraali küsimusi, leides, et Inglismaal on toimitud õigesti, liikudes enamate vabaduste poole, ja samas on säilitatud monarhistlikud traditsioonid. Konservatiivide üks põhimõtteid on ka, et alalhoidliku riigijuhtimise mõtteviisina välditakse kergekäelisi ning vägivaldseid riigikorralduse muutusi.

Meediat jälgides unub vahel, et maailm ega ka Eesti ei jagune pooleks: liberaalid ja konservatiivid. Läheb meelest, et mingeid rindeid tegelikult ei ole.

On võrdlemisi kenal järjel ja arenenud Eesti Vabariik, mindagu aga Noblessneri kanti, kus mereäär areneb, Põhjala tehas ja kontserdihall ja veel üks Hall, kus Volta kant õilmitseb, või Rakverre või Veerikule, igal pool tehakse korda maju ja aedu, on seltsielu, äri ja kultuuri, või hoopis Lõuna-Eestisse, kust Mirjam Mõttus (endine Nutov) teeb Eesti lahedaimaid reportaaže taluettevõtetest ja suitsusaunadest. Ärgu mindagu nendesse Lõuna-Eesti ja muude “ääremaade” hurtsikesse, kus polda nii õitsval järjel, kus ehk lausa juuakse ja tapeldakse.

Aga Eesti väikelinnad vaatamata pisut hõredamale tänavapildile pole midagi nii depressiivsed, vaadake värskenevat Kuressaaret või kultuurset Viljandit, ning isegi Narva võtab tuure üles. Asi pole alati rahas, vaid on inimestes, ja inimesed on valdavalt toredad ja normaalsed, ei räägi omavahel üldse nii palju poliitikast, kui poliitikud ette kujutavad.

Meie elus on puudujääke ja selleks on mõeldud välja poliitika, heategevus, vabatahtlike ühendused ja kodanikeorganisatsioonid. Sõltumata igasugusest poliitikast on meil õilsaid ühinguid ohtralt – kas teadsite näiteks liikumist “Meie aja kangelane”, mis võitleb (vägivallatult!) koduvägivalla vastu?

Eesti inimesel on pealehakkamist igasugustes oludes ja maailmale avatud, euroopalik teineteist toetav mõttelaad on meil kohal.

Ühtegi lahtrisse ei jäeta linnukest toppimata: käsitöölõõtsad, tšek; räpparid korgijoogi vastu, tšek; räpparid joogikõrte vastu, tšek; räpparid politsei vastu, tšek (uus punk, mis teha); räpparid kliimasoojenemise vastu, tšek; räpparid kanepi poolt, tšek (ups); liiga palju räppi tuli, aga see näitabki, et isegi see valdkond, mille vanajumal ajalooliselt mustanahalistele broneeris, on Eestis jõuline, hakka siis veel rääkima soolakurgifestivalidest, kodukohvikufestivalidest, kogukonna raamatuklubidest, koolikoorikonkurssidest, talupidajate ühendustest, kihab, kõik kihab.

Konservatiivid pole pidurid, nad teavad antiikkultuurist ja teavad Arvo Pärdist ja teavad, et pere on kõige tähtsam asi siin elus üldse, ja kogunisti teavad palju asju, sest väärtustavad haridust ja püsiväärtusi, mille hulka ilmselt kuulub ka planeet Maa – kui seda ei säilita, mida me siis üldse säilitame, ilma planeedita Maa on ju kõigel, isegi traditsioonilistel soorollidel, peal silt säilimiskuupäevaga. 2050?

Konservatiivid on kristlased, kes alati väiksema ja väeti eest väljas. Kirik on läbi ajaloo pakkunud peavarju tõrjutuile ja tänapäevalgi palub paavst igas maailma turvalises nurgas võtta vastu sõjapagulasi.

Lisaks arvan, et veendunud ja aateline konservatiiv tegelikult teab, et isikuvabaduste eest seisvad ja vastavat poliitilist filosoofiat kandvad liberaalid ei ole nii erinevad midagi. Liberaalid ju usuvad, et inimene suudab oma vabadusi ellu viia ühiskonnale kasulikult. Lahtimõtestatuna kannab liberalism samuti kristlikke väärtusi: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et ta sulle teeb. Vabadusel on mõtet mõistuse piiresse jäädes, see on tunnetatud paratamatus. See peegeldub kunstis: isegi avangard ei lähe laipadele, vana ja iganenu võetakse maha kujundlikult, tegelikult lastakse olla endast erineval ehk isegi padukonservatiividel, selline on liberalism põhjani.

Miks siis kuuldes sõna “konservatiiv” tõmbab viimasel ajal kõhedaks?

Siis tundub jälle, et üle normaalse, avatud, sõbraliku, euroopaliku ühiskonna sõidab mingi teerull ja kallab oma tagaaia-burgerigrilli mentaliteediga üle looduskaitsjad; ühiskonnaaktivistid; vähemused; Euroliidu; arstid; avangardkultuuri; prokuratuuri; Tallinna Ülikooli; kõik maailma rahvad peale ungarlaste ja poolakate; presidendi; mitte nii patriootlikud ehk “tõelise konservatiivi” silmis reeturlikud intelligendid; meedia; müstilise, aga õelalt hiiliva süvariigi; sotsid ja reformarid; Eesti Panga; kodanikuühendused; elektroonilise muusika; kliimateadlased; sotsiaalteadlased; soouuringud; homod; põhimõtteliselt terve planeedi, välja arvatud selle osa Eestist, mis ei ole mürgitatud eeltoodud faktoritest, ehk õigupoolest mütoloogilise ürg-“päris”-Eesti. Mida pole mõtet taga igatseda, sest seda pole kunagi olnudki.

Kogu noorema põlvkonna ehk meie tuleviku lumehelbekesteks mõnitamine on kindlasti ülimalt süvatark tegevus, lugupeetud Lauri Vahtre ja teised. Nagu ka laia ja tundliku inimõiguste teema muundamine sooneutraalsuse sundkehtestamiseks. Ja ikka üllast vaimujõudu sooviks LGBT võrdlemisel viinajoojatega. Jah, mõlemad on lubatud, aga alkopidusid ja -propagandat võib teha, ent erinevate sättumuste klubisid mitte, nende festivale ja meeleavaldusi mitte.

Ja muidugi, oo teatud osa konservatiividest, nimetage noorte kliimaprotesti farsiks, sest noored tuleb ju alla suruda, aga kliima elab vanem põlvkond veel üle. Ühtlasi palun anti-lumehelbekese-konservatiividel määratleda, mis vanusest mis vanuseni on kaasaja Eesti inimene lumehelbeke, või käib see nimetus lisaks kuidagi veendumuste ja maailmavaate järgi? Ja kas lumehelbeke on ka see, kes ajab taga mingeid õigusi, või pelgalt see, kes on habras, erinevalt nõukogude raudbetoonist läbi murdnud ja võib-olla ennast seejuures ära murdnud panetunud jorssidest.

Raudne eesriie jättis endistele idabloki maadele, ka Eestile, oma jälje. Siinpool endist eesriiet leidub inimesi, kelle jaoks see eesriie on endiselt ees ja nad tahaksid selle ette jätta, et SEALTPOOLT ei tuleks vaba vaimu, uut kultuuri, teist värvi inimesi ja avatud maailmavaadet. Ja et kohalikud noored oleks vait ega püüaks olla maailmakodanikud. Eks võib ju sellisegi maailmasättumuse ihalejaid konservatiivideks nimetada. Sildistamine ei riku kedagi, sest võib-olla ikkagi inimesed ei jagune raudselt kaheks, juba Sokrates pidas tähtsaks inimeste arenemist, mis tähendab ka enesekriitikat, ja see tähendab ka võimet muuta oma seisukohti.

Aga eks inimesi ole igasuguseid.

Valner Valme

Valner Valme on kultuurikriitik. Edasi kultuuritoimetaja, Areeni podcast'i "Muusikanõunikud" liige, elektroonilise muusika saate "Lift" (IDA Raadio) juht. Loe artikleid (254)