Milleks rääkida ajast? See on peamine ressurss, mida meil napib. See on peamine ressurss, mis meist sõltub. See on peamine ressurss muutustega toimetulemiseks. Ja siis veel see, et midagi peab ajatäiteks ju tegema.
Kuivõrd aeg kuulub meile või üldse kellelegi? Paljude füüsikute arusaamades polegi aega olemas. See on vaid versioon ruumist, ilma milleta saaks edasi rühkida. “Edasi” viitab tulevikule kui suunale ruumis ja rajaneb ajal, milles ennast teadvustame. Milles võrdleme end eelmise minaga.
See, kes me oleme, rajaneb mälestustel. Ajalugu ei saa küll muuta, aga selle väärtus sõltub sellest, kuidas seda mäletame. Mälestusi võivad kujundada muutused ajus, kultuuris ja tujudes. Seevastu tuleviku aeg ei kuulu meile. Veel mitte. Seda ei saagi omada. Saabuvat aega saab kasutada. Kuna sul ei ole ükskõik, kuidas seda kasutad, sünnib vastutus õige kasutamise suhtes. Aga mis on õige? Tõenäoliselt tahad aega hästi kasutada. See tähendab, et tõenäoliselt tahad hästi elada. Elada kvaliteetset elu.
Hea elu pürgimus on instinktiivne. Vaikeversioonis või toorena pakutuna on elu küllaltki kole. 17. sajandi filosoof Thomas Hobbes iseloomustas kunagist aega sellisena, kus kõik olid kõigi vaenlased ja igapäevaselt oli peamiseks tundeks hirm. Välistatud olid teadus, kunst, tööstus ning kõik muu, mida kõrgelt väärtustame. Tollase inimese elu oli üksildane, inetu, brutaalne ning lühike. Tegevusetus viib sinna tagasi. Siit siis tänaseni jätkuv tung rühkida parema elu poole ja hea elu nimel.
Hea ja kvaliteetne pole üks ja sama. Hea on eesmärk. Kvaliteet on määr, millega suudad head rahuldada.
Meid ümbritseb palju asju ning võimalusi. Osa neist paremad kui teised. Seega hea kvaliteediga. Mõned jällegi halvemad kui eelmised, ehk halvema kvaliteediga. Paljude puhul pole teada, mida need kaasa toovad, ja nende kvaliteet on määramata. Enamasti kombineerime asju ja võimalusi kvaliteedi suurendamiseks. Osadena eraldi vaadates puudub neis heaks eluks vajalik sisu. Näiteks jalgratas võimaldab mugavalt liikuda, aga selle osadega eraldi pole suurt midagi teha. Mõned rattad on paremad kui teised, st neid saab paremini kasutada. Nad on kas paremini koostatud või koguni parematest osadest, ehk hea kvaliteediga.
Palju sõltub ka ratturist ja tema kvaliteedist. Sest kehvale sõitjale pole heast rattast kasu. See tähendab, et sa ei saa hea püüdlustel keskenduda välistele asjadele ja võimalustele, vaid pead rehkendama ka oma osaga. Kasutajast sõltuvalt võib tervik sisaldada vajalikule lisaks omadusi, mida kasutajale pole vaja. Need muudavad kompleksi halvemaks ja enamasti kallimaks. Seejuures hind ei kergita ilmtingimata kvaliteeti, st väärtust. Väärtus tuleneb kasutajast. Kui peatuda veel korra jalgratta näitel, võib sportlasele mõeldud sõiduvahend tunduda tavalisemale kodanikule ebamugava ning ohtlikuna. Ja ühtlasi liiga kallina. Faktiliselt on see tema jaoks madala kvaliteediga, aga ta ei söanda avaliku arvamuse vastu minna. Temas pole piisavalt seda heaks eluks vajalikku kvaliteeti. Antud juhul julgust. Seda isegi teades, et avalikul arvamusel puudub vastutus sinu jaoks langenud elukvaliteedi osas.
Samuti võivad mõned maailma kirjeldavad mõtted osutuda arusaamist ületavaks, sisult ebameeldivaks ja kasutamiseks tulutuks. See tähendab, et kõik ei saa teadmistest hea elu jaoks sama palju kasu. Näiteks Einsteini kirjeldatud erirelatiivsusteoorias käsitletakse ruumi ja aja käitumist vaatleja seisukohast ning sellest tulenevalt. Vaatlejad liiguvad üksteise suhtes ja aeg ning ruum osutuvad suhtelisteks, kuna eri vaatlejate jaoks võivad kestus ja vahemaa erineda. Aega (ja ruumi) mõistetakse ühiselt jagatud aegruumi ulatuses. Aga mida selle teadmisega peale hakata? Välja arvatud seda, et Einstein vihjab, kui oluline on sinu aega käsitleda teistest eraldi. Öeldu nõudis kerget mõttepingutust.
Nii nagu keegi teine ei tea, kuidas teised näevad näiteks rohelist värvi, ei tea me teiste ajast midagi. See, et kõik mitte-värvipimedad nõustuvad rohelisele osutades ühtse nimetusega, ei muuda värvitooni subjektiivse kogemuse detaile avalikuks. Personaalsed erinevused tulevad esile vaidlustes üleminekutoonides. Näiteks kas sinakasroheline on juba sinine või ikka veel roheline? Samas ollakse enam-vähem nõus rohelise või sinise kui värvi olemasolus. Kvaliteet tähendab kasutamiseks sobivat. Praktilises elus peetakse värvide individuaalseid tajuerinevusi väheoluliseks veaks. Värvitoonis nõustumised on odavad vaidlused. Välja arvatud juhtumites, kus kardina või tapeedi valik võib päädida lahutusega.
Aja kasutamise kvaliteeti peaks suhtuma teisiti. Eriti selle kasutamise kvaliteeti langetavatesse ohtudesse. Sest igaühe hea elu sõltub aja kvaliteedist, ehk kui hästi keegi muudab oma aega hea elu kogemiseks.
Teatud plaanis ollakse nõus ühise, tingimatu ja igavese aja käsitluses. Aeg loob ja taastoodab ühiskondlikke struktuure ning kokkuleppeid. Näiteks koondub organisatsioon ümber tsüklilise “kella aja”, milles “tööaeg” sümboliseerib pühendumust ja lojaalsust ning “kodu aeg” sümboliseerib armastust ja hoolivust. Need on ühiselt jagatud käsitlused.
Teisalt on aeg subjektiivne. Näiteks kui jutt läheb oma aja võrdlemisele teiste omaga, siis minu aeg on ilmselt parem kui sinu aeg. Sinu oma võib rohkem ohverdada. Vajadusel koos sinuga. Ohvreid tuuakse eesmärgi nimel. Eesmärk peab olema ohverdusest väärtuslikum. Ometi ohverdatakse eesmärgile esmalt iseennast ja alles siis teisi. Mitte et ei eelistaks kedagi teist ohvriks tuua, vaid ise kohtutakse eesmärgiga esimesena. Ennast on kõige lihtsam petta. Lihtsam on nõustuda kui mitte nõustuda. Ülehinnates eesmärgis peituvaid lubadusi. Alahinnates õige otsimisest tulenevat oma aja kasvavat väärtust. Siis kui teadvusesse hiilib kuluka vea kahtlus, asutakse teisi ohverdama. Püüdes esmalt neid veenda, et sina ei ole eksinud. Ja mittenõustumise puhul, koos vea hinna kasvuga nähakse sinu ratsionaalsuses kahtlejaid tõeliste vaenlastena. Keda ongi õigustatud ohverdada.
Pannes palju inimesi kokku ja liites nad infovahetuse teel ühtsesse süsteemi, satub inimeste aeg ohtu ilma konkreetset vaenlast nägemata. Kolm näidet.
Liblikaefekt – vähene, kuid muidu stabiilse süsteemi muudatus – nagu reavahetus mitmerealisel maanteel võib põhjustada kõiki tagantpoolt sõitjaid mõjutava sündmuste ahela. Asenda sõit ajaga ja keegi kusagil kaugel mõjutab, kui kaua sul kulub aega sihtpunkti jõudmiseks.
Samuti on kõik sattunud pidurduslainesse, mille algatas keegi eespool sõitjatest. See sunnib kõiki tagantpoolt tulijaid peatuma. Ummik ei haju enne, kui kõik hakkavad liikuma sama kiirusega, st sama aeglaselt.
“Ühise põllu tragöödia” saab alguse, kui kõigil külaelanikel on hea olla. Mingil hetkel lisab keegi ühisele põllulapile veel ühe lehma. Talle tundub samm tühisena ja ega keegi pahandagi. Head tuleb ju juurde teha. Seepeale lisab teine naaber omalt poolt juurde jne – kuni põld ei toida enam kedagi. Asenda “ühine põld” sõnapaariga “ühine aeg”, st sinu aeg, millel puudub “aed”. Kas tahame või mitte, aga ajaressurss kaob kusagile ära.
Milline aeg on enim ohus? Tuleb välja, et valida saab mitme aja vahel. Ohus on see, millega saab ise kõige rohkem midagi teha. Selja taha jäänud aega muuta ei saa, saab tõlgendada ja unustada.
Tulevik on propagandistide käes. Mida see tähendab?
Philip Zimbardo eristab 6 ajavööndit. Kaks kulgevad minevikus, millest mõned mäletavad peamiselt häid asju. Teised keskenduvad õnnetutele olukordadele. Oleviku aegadest ühes otsitakse hedonistlikku meelehead, aga ka uusi asju ja kogemusi, et olla kasulik ning vältida halba. Teine osa olevikust kulutatakse passiivsusele ja on alalhoidlik. Viimaste seas leidub tihti neid, kelle valikud on varjus usu, vaesuse, elukeskkonna, sotsiaalmeedia vms pärast. Alles jäävad kaks tuleviku aega. Ühed on õppinud rohkem töötama kui mängima ja püüavad vältida kiusatusi. Nende lootus on tulevikus. Mõned jällegi näevad tulevikku alles pärast surma või keha suremist, sõltuvalt usundist. Olevik on tegude või tegevusetuse aeg.
Enamus lääne kultuuri inimesi elavad krooniliselt tulevikus. Nad on valmis jooksva elu kompromissideks ja nõus jätkuvalt kannatama valu usus kohtuda tulevikus preemia ja palgaga. Nad peavad tulevikku usaldama. Ning see peab olema hea. Loodetavasti mitte pärast surma. Pole siis ime, miks on propaganda suunatud “tulevikku orienteeritutele”. Sealhulgas tervislik käitumine, poliitika jne. Kui keegi räägib sulle tulevikust, siis küsi endalt, mida ta tahab, et sa teeksid?!
Tulevikus viibijate jaoks asub ka arusaam heast elust seal. Nii saab vältida motivatsiooni ohustava absurdi ohtu. Absurdiks peetakse konflikti tähenduse vajaduse ja selle leidmise suutmatuse vahel. See on küsimus, miks elu on selline nagu on. Miks asjad juhtuvad? Saame alati küsida “Miks?” ja jõuame lõpuks olukorda, kus enam vastata ei oska. Või ütleme “Miks mitte!”. Paistab, et alati leiab järgmise “Miks?”- küsimuse, millele me ei suuda vastata, või ei saa võimalikust vastusest aru. Paistab, et ainuke tõde, mida meile vihjatakse, on see, et me ei saagi seda teada ega suuda seda mõista. Järelikult ongi maailm absurdne, mitte ainult selle pärast, et see ei rahulda meie moraalseid nõudmisi, vaid ka seetõttu, et see ei rahulda meie arusaamisvajadusi. Hädast aitab välja illusioon, et kui anda aega ja koguda andmeid, ilmub lõpuks ka vastus. Eeldatavat soovitud vastus, st arvame teadvat, mis on tulevikus hea ja halb.
Järelikult otsime oma igapäevasele tööle ja sammudele tähendust ja õigustust. Nagu müütiline tegelane Sisyphos, kes tänu usule oma erakordsusesse ja katsele trotsida surma sattus jumalate needuse alla ning talle anti ülesanne lükata kivi mäe otsa. Sisyphos müksib hommikust õhtuni kivimürakat mööda mäenõlva. Ja nii iga päev. Tema veel ei tea, aga meie juba teame, et mäetippu jõudes lükkab deemon kivi mäejalamile tagasi. Vahet polegi, kas ta seda juba teab. Sest ta lükkab seda kivi endiselt edasi.
Inimestega on tehtud eksperimente, kus jälgitakse nende reaktsioone, vähendades etteantud ülesannetest tähendust. Olukorda iseloomustatakse sisyphoselikuna. Selgus, et inimesed töötavad rohkem, kui töö tundub neile tähenduslikum. Samal ajal inimesed alahindavad tähenduse loomise rolli töö motivatsioonis.
Siin peitub vihje, et absurdi valitsemiseks peame vastu võtma kõik, mida ebaõiglane maailm meile pakub. Andes sellele mõtte.
Tähendust loomata puuduvad väärtustel skaalad, st pole teada, mida on palju või vähe.
Oluline poleks parim elu, vaid rohkem elamist. Sisyphos läheb hommikul tööle täis protesti maailma vastu, kuid kantuna vihast surma vastu jätkab absurdsest pingutust. Camus kirjeldas absurdi filosoofiat kui inimese lootusetut tähenduse, selguse ja terviklikkuse otsingut arusaamatus jumalata ja igavese tõeta maailmas. Sisyphose võitlus on piisav täitmaks elu sisuga ja seega peame uskuma, et ta on õnnelik.
Kujuta ette haigust, mille põhjuseid me ei tea. Järelikult me ei saa seda ravida ega ka ära hoida. Millised võimalused siin inimesele jäävad? A: üritada selle vastu võidelda, aga ebaõnnestunult. B: üritada selle eest põgeneda, seegi kord ebaõnnestunult. C: õpi koos sellega elama ja püüa seda ära kasutada. Asenda sõna “haigus” sõnaga “tõde”. Näiteks religioossus võib püüda võidelda pealetungiva tõega, selle eest võib põgeneda, aga see jõuab varem või hiljem järele. Tõde võib olla valus, aga sellega peab oskama elada!
Kuidas siis olla? Mis moodi saada head elu? Sõltub kuidas seda teadvustame, kuidas seda kasutame ja oma ajast hoolime. Aga ka sellest, kuidas arendame ise enda võimet antud ajast paremat destilleerida, st võimest luua aega vajalikku kvaliteeti. Kuna maailm on absurdne, peaksime tulevikku vähem usaldama ja hoomama rohkem tänast hetke. Ilu kogetakse praegu, vaeva nägemist kui ebatavalise tegemist saab teha praegu ja kellelegi kasulik saab olla praegu. Ilus, keskmisest erinev ja kasulik elu. Igati kvaliteetne ja kuulub sulle.
Allikas: Kristjan Porti ettekanne ajakirja Edasi 3. sünnipäeval.
