Kunstnik Epp Maria Kokamäge ümbritseb minu jaoks valguse oreool, nii nagu inglidki tema maalidel on valgusetoojad.
Tema ajatu looming ning hingestatud elamise viis on mulle kaugusest vaadatuna olnud nii sümpaatsed, et soovisin näha, kas tõelisuses temaga kohtumine mõjuks samuti nõnda – nagu pühitsus elule. Ühel septembripäeval sõitsin ma Epp Mariale külla, Viljandi vallast Tõstamaa valda, Sepamaa tallu… Sõites kuulasin Klassikaraadiot ning kujutasin ette, milline saab olema kohtumine selle imelise naisega. Laussadu vaheldus päikesepaistega, sügavsinised pilved ning kuldne sügisvalgus olid sümboolseks häälestajaks selle kohtumise eel – Epp Maria maalidel on rohkelt kuldset ja sinist, vaheldusrikkaid meeleolusid, milles ometi oma harmooniline rahu… Kui siis jõudsin Epp Maria taluni, astusin autost välja, väravast sisse ning imetlesin tema lopsakat-metsikut aeda ning kuulsin kasvuhoonest Klassikaraadiot, naeratasin – olin kui jõudnud tuttavasse kodusesse paika…