Aksessuaaridisainer Kadri Kruusi looming balansseerib moe ja disaini piiril, astudes üle joone kord ühele, kord teisele poole. Kohtusime Kadriga tema aasta eest Pärnu maanteel avatud stuudiokaupluses, kus käis ettevalmistus novembris ees seisvaks debüüdiks Jaapani turul. Aga see ei ole ainus uus algus tema töös sel sügisel.

See ruum lihtsalt kutsub sagedamini läbi astuma, kui käekottide ostmiseks elus vaja on. Mis mõtted Sul seda sisustades olid?

Mulle meeldib, et ma saan siin ruumi iga hetk ringi tõsta. Kui kodus – mu elukaaslane on ka disainer – on see keeruline, pean alati kompromissini jõudma, siis siin ma ei pea. Ma saan teha kõike, mis mulle endale väga meeldib.

Näiteks need postamendid (ruumi ühe otsa täidavad eri kõrgusega postamendid, millel käekotte kui skulptuure eksponeerida saab – toim.) tõstsin nii alles eelmisel nädalal. Need on üldse väga praktilised, me ka pildistame tooteid nende peale. Ja see ruum sobib ka ürituste jaoks väga hästi.

Korraldan siin regulaarselt aksessuaariõhtuid koos erinevate disaineritega – seni on nad kõik olnud ehtedisainerid. See ei ole moešõu ega näitus – kõike võib katsuda, kõike võib küsida. Tihti inimesed kirjutavadki tagantjärele, et nii oleks tahtnud tulla ja teiega rääkida – aga ei saanud. Sellest kasvas välja mõte teha neid õhtuid saatvaid disaini-podcast‘e.

Septembri alguses välja tulnud esimeses podcast‘is “Ilusatest asjadest” rääkisime ehtekunstnik Kaia Saarnaga, teises oli mu külaliseks fotograaf Getter Kuusmaa, peagi kuuleb ka meie vestlust ehtedisianer Kriss Eglitega, kellega meil on omavahel väga hea klapp. Kui mul on mõtted täiesti otsas ja üldse ei tea, kuidas edasi minna, siis ma tean, et võin alati talle helistada.

Ma ei saa jätta küsimata, et kas see vana Singeri masin seal seina ääres on teil tõesti ka kasutuses veel kottide tegemisel?

Selle Singeriga on selline lugu, et see on käinud mul igal pool kaasas ja käinud igal pool kaasas kogu mu perekonnaga. See on minu vana-vanaema Anna oma. Nemad hakkasid Singereid maale tooma ja õmblemist ka teistele õpetama.

Ma sain sellest maaletoomise-faktist ise teada alles mõne aasta eest ja see, et mu kõige populaarsem kotimudel juba enne selle teadasaamist Anna nime kannab, ei tulnud mul seega üldse sellest. Aga see masin on käinud Siberis ja tulnud tagasi. Ka ei tea, kuidas inimesed seda tegid: vedasid selle endaga kaasa ja siis tõid veel tagasi ka. Aga see töötab siiani ja ma vahel tõesti õmblen selle peal. See masin vajab väga kindlas rütmis püsimist, kui telefon heliseb või mõni muu tänapäevane mõjutaja mängu tuleb, siis läheb mul tempo valeks. Varem olid inimesed ikka kordi paremad keskendujad.

Aga mida Sa viimati õmblesid ehk et kas oled praegu moemaailmaga ühel lainel ja teed sügiskollektsiooni?

Siia Pärnu maanteele kolimine on toonud mulle väga palju uusi algusi, mitte ainult podcast‘id. Siin on ümberringi palju riigiasutusi ja kohe algusest peale hakati sisse astuma ja küsima midagi väikest, mis sobiks kingituseks.

Inimesed, kes tulevad minu juurde kingitust ostma, ei tee kingitust lihtsalt moe pärast – nad tahavad, et see oleks midagi, mis oleks jääv.

Isegi kui see maksab ainult 15 eurot, peaks see olema midagi, mis kestab ja mis on seda raha igati väärt.

Ja sellest hakkas mul arenema gift-seeria, mille tegelikult võiks ka ringi nimetada täiesti eestikeelselt kihvt-seeriaks. Ma olen selle seeria puhul lasknud rääkida oma egol. Alustasin iseendast, et mida ma vajaksin – tahtsin nende asjadega kõigepealt enda probleemid ära lahendada. Sellest sündisid võtmehoidjad, mida saab käekoti sanga külge kinnitada ja mida on seetõttu alati väga kerge ka suurest käekotist üles leida. Siis mul oli pinalit vaja.

Praegu on mul katsetusel selline naljakas toode nagu kärbsepiits, ma ei taha koju seda koledat plastikust piitsa. Üldse olen selle seeriaga liikunud kodule lähemale. Selles kollektsioonis on ka nahast raamatukaaned, mäletan, et mu vanaemal-vanaisal olid kodus alati sellised nahksete ümbristega raamatud.

Nii et moelavadel midagi lähemal ajal ei näe?

Kuldnõela moešõul lähevad meie kotid lavale tegelikult küll, aga Eve Hansoni kollektsiooniga. Need on täiesti uued mudelid ja tegelikult ei olnud otseselt selle kollektsiooni juurde tehtud. Evel oli väga selge visioon, mida ta tahab lavale viia, ja pidime siin tegelikult arutama, kuidas see koostöö välja näeks. Aga siis ta nägi neid töös olevaid mudeleid ja ütles, et see on ju täpselt see, mida ta on otsinud.

Aga muidu olen edasi arendanud oma vanemaid seeriaid. Üks vanemaid mudeleid on Anna, vahel on mul tõesti tunne, et seda on terve linn täis. Ja ma ise kannan seda ka. Seda olen ma nüüd edasi arendanud ja uued mudelid on valmis. Aga need lähevad kõigepealt Jaapanisse. See on minu jaoks uus projekt, koostöös Disainerite Liiduga läheme 17.–25. novembrini Jaapanisse, kus suur Eesti disaini väljapanek. Osalevad nii suured tegijad, nagu Softrend ja Balteco, ja ka väiksemad brändid, nagu mina. Üks osa sellest reisist on sisustusmess Tokyos, teise osa ajast oleme Tokyo eeslinnas Yokohamas, mis on selline Telliskivi Loomelinnaku sarnane piirkond. Seal on eesti kultuuri, disaini ja toitu tutvustav väljapanek.

Moepilti vaadates on Jaapan väga erinev turg. Kui erinevad on inimeste ootused seal ja siin käekottidele?

Jaapaniks valmistudes on mulle õudselt suureks abiks olnud mu abiline Liis, kes töötas aasta aega New Yorgis ühe brändiga, mis oli Jaapani turul väga edukas. Sellest teadmisest on meil olnud praegu väga palju abi, et valida just selle turu jaoks õigeid värve ja suurusi.

Jaapan on väga teistmoodi. Mitte ainult värvi- ja disainieelistuste poolest. Esimeste fotode puhul, mida oma sealses kampaanias plaanisime kasutada, saime nõu, et meie piltidel on naised liiga power‘it täis, Jaapanis nii ei sobi, ei ole lihtsalt viisakas. Mitte et naistel ei oleks power’it, aga niimoodi lihtsalt ei sobi turundada. 

Siin ma olen näinud seda power’it just brändi tugevusena.

Hiljuti oli juhus, et tuli klient, ütles, et ta läheb pulma – abiellub tema eksmees ja tal on vaja uut kotti. Ja ma sain täiesti aru, miks tal on just minu kotti vaja. Siin ei olegi enam küsimust. Naisena ma saan aru, miks tal on seda vaja – talle on see käekott sellel üritusel kõige lähedasem asi, kõige suurem tugi. Mõnikord peab mõtlema, mis on nende asjade tegelik eesmärk. Nendest asjadest on tuge. Kindlasti kandub ka minu kottidega edasi see energia, et üks naine teeb teisele.

Kuidas Sa üldse oma keskmist klienti kirjeldad? 30+, edukas ettevõtja Tallinnast?

Ei ole niimoodi! Kui kunagi alustasin, siis ise mõtlesin ka umbes niimoodi oma kliendist. Aga mul on täiesti seinast seina kliendid. Õpetajatest ja lasteaiakasvatajatest kuni siis tõesti edukate ettevõtjateni, kes reisivad iga päev, peavad kandma oma arvutit igal pool kaasas. Mulle tundub, et pigem on nende naiste väärtushinnangud samad.

Üks mu klient on Saaremaal koduperenaine. Ta teab, et ta tahab just minu kotti, just konkreetset mudelit. Ta võiks seal Saaremaal iga päev vabalt ka riidest kotiga käia.

Eesti mees vist õlakotti või käekotti ei kanna – aga kas sa oled siiski mõelnud ka meestele midagi teha?

Eestis ei kanna, aga mujal kannavad küll. Katsetasin ka Wolf & Badgeris Londonis, nad hirmsasti kutsuvad tagasi, aga mul on kogu aur praegu läinud mujale lihtsalt.

Londonis oli tõesti nii, et neid, mis siin on naistekotid, kandsid seal mehed ja see ei tundunud absoluutselt imelik.

Olen teinud mõned suured weekend-bag‘i mudelid, mis läksid tõesti nii meestele kui ka naistele. Vahepeal mulle tundus, et meestele tehakse juba päris palju asju Eestis, ja eks ma tunnen naistega ikkagi paremat sidet.

Tänavapildis on tõesti palju Eesti disaini näha.

Mulle meeldib, kui palju see võrreldes veel mõne aasta taguse ajaga on edasi arenenud. Ja see inimene, kes ostab minu koti, võib teiseks kotiks osta endale väga vabalt Stella Soomlaisi. Inimesed tarbivad väga teadlikult. Ma näen, milliste eesti disainerite riideid mu kliendid kannavad, kelle ehted neil on. Ja minult küsitakse ka kotti ostes tihti nõu, et kelle juurest midagi muud sobivat veel selle outfit‘i juurde leiaks.

Kuidas Sa ennast selles positsioonis tunned? Tavaliselt mõeldakse, et rõivastuse peategelane peab olema ikkagi mingi riideese. Kas see võib olla tegelikult ka käekott?

Võib, aga ausalt öeldes lihtsam on nii, kui ei ole. Kui ei pea mõtlema, et pead kotti vahetama iga päev või mitu korda päevas. Et leiad koti, mis sobib praktiliselt iga asjaga garderoobist.

Paar aastat tagasi olin selles situatsioonis, et olin esitatud Kuldnõelale.  Esimene emotsioon oli, et issand kui tore, et keegi on märganud, ja järgmine oli – miks nad seda mulle teevad?! Aksessuaaridisainerile oli väga keeruline ülesanne saata kollektsioon modellidega lavale, nii et kõik näeks nende küljes ainult aksessuaare. Mis muidugi ei tähenda, et kotte ei võiks garderoobis olla mitu. See on hästi inimlik, et mingist mudelist väsitakse ära.

Mis teeb meie kotid teistest erinevaks, on see, et need peavad tõesti kaua vastu. Me lõikame käsistsi, sõlmime käsitsi otsad kinni – suures tootmises teeb seda masin.

Samas mõtled Sa väga sellele, et poleks ületarbimist, et iga asi kasutataks viimseni ära, et ei tekiks prügi?

Ega meil siin tõesti jääke eriti üldse ei ole. Mul on tõepoolest mõned kotid, mida inimesel tegelikult vaja ei ole – aga samas ikka on väga vaja, kui on tarvis eksmehe pulma minna. Ego on üks nendest seeriatest. Rääkides koostööst Eve Hansoni kollektsiooniga, siis seal just ongi hortensiaõie mustriga kotid, sisuliselt võrkkotid. See on tehtud arvestusega, et sinna mahuvad meie teised kotimudelid sisse ära, siis see muutub lihtsalt välimiseks efektseks kihiks.

Aga ma ei ole selle jaoks uut nahka ostnud, kasutame nende mudelite lilleõite juures ära meie kõige väiksemad jäägid.

Reegel on, et jääkidest tehtud asi ei tohi kunagi välja näha nii, nagu see oleks jääkidest.

Minu eesmärk on, et Ego kotid peavad nägema välja väga ägedad, efektsed.

Kas mõtled selliste mudelite juures rohkem jääkide kasutamisele või sellele, millega tõeline fashionista hooajal käib ja et talle peaks seda pakkuma? Kui palju pead aksessuaarimaailmas üldse jälgima trende? Musta käekotti läheb naisel alati vaja. Clutch on puhas klassika, ka alati vajalik.

See, mis on kusagil trend, jõuab mõne aja pärast kindlasti ka siia, inimesed võtavad siin aeglaselt asju omaks. Trendiennustusi ma ei osta, aga eks see kõik mõjutab. Käin nahamessidel, mis minu jaoks on väga olulised – ja seal näen ma iga kord väga palju uuendusi. Ja mingil kujul tulevad need minu kollektsioonidesse sisse.

Meil on töölaual seeria, mis on tehtud tehaste näidistest. Tehased saadavad välja uute nahkade näidistükke, mis on üliilusad ja ülikvaliteetsed – nende alusel saab materjali siis hiljem tellida. Tegelikult on mul isegi imelik öelda nende kohta tehased – enamasti on minu partnerite näol tegemist Itaalia pereettevõtetega, mis on väga väikesed.

Aga nendest näidistest, mis kõik mõnes mõttes on uued, trendikad, tulevad nüüd väikesed kotid. Neil on väga huvitavad faktuurid ja tekstuurid. Need tehased teevad huvitavaid katsetusi nahaga ja tihti müüvad oma retseptid suurtele moemajadele hiljem maha – mis siis ju loovadki neid trende.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (276)