Venemaa ei tee midagi juhuslikult. Eriti veel siis, kui mängus on riigi strateegilised või presidendi lähikonna isiklikud huvid. Sellest vaatenurgast teenib 7. septembril toimunud vangidevahetus Ukrainaga vähemalt kolme eesmärki.
Esiteks – lend MH17 ja Vladimir Tsemahh
17. juulil 2014 kell 16.20 ja 3 sekundit kohaliku aja järgi tabas Kurski lähistelt Ida-Ukrainasse toodud Vene Föderatsiooni relvajõududele kuulunud raketikompleksi BUK rakett Amsterdamist Kuala Lumpurisse teel olnud Malaisia reisilennukit (lend MH17), tappes selle hävitamisega 298 pardal olnud inimest. Nende seas oli 193 Hollandi, 43 Malaisia, 27 Austraalia kodanikku ja veel seitsme riigi kodanikud.
See jõhker massitapmine sai pöördepunktiks lääneriikide suhtumises Venemaa Ukraina-vastasesse agressiooni. Kuigi Venemaa rünnak Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse vastu algas juba sama aasta veebruaris, viis just MH17 katastroof Euroopa Liidu ühise sanktsioonipoliitikani, mis on kestnud tänaseni.
Peaaegu viis aastat hiljem leidis MH17 hukkumispaiga lähistel aset Hollywoodi tõsielufilmile vääriline sündmus. 27. juunil 2019 tungisid Ukraina eriüksuslased vaenlase territooriumil üllatusrünnakus Pärnu-suuruses Snižne linnas eramajja ning viisid alkoholisõltuvuses mehe suurema vastupanuta endaga kaasa kui väärtusliku tunnistaja. 58-aastane Vladimir Tsemahh (kutsungis “Borissõtš”) oli Snižnes õhutõrjeülem ajal, kui rünnati Malaisia reisilennukit.
Tsemahhi tabamise operatsioon ei möödunud siiski kaotusteta. Tagasiteel Kiievi poolt kontrollitud territooriumile kaotas miiniväljal oma elu paljudes kaitselahingutes kangelaslikkusega silma paistnud Oleksandr Kolodjažnõi. Tema kaasvõitleja Dmitro Heržan kaotas plahvatuses jala.
Kolm kuud hiljem on Heržan ikka veel haiglas taastumas jala amputeerimise tagajärgedest. Raadio Vaba Euroopa ajakirjanikule antud intervjuus ütles Heržan, et Tsemahh on väärt sadat Kolodjažnõid ega mõista, miks pidid Ukraina võimud nii kergekäeliselt Tsemahhist loobuma.
16. septembril ütles Ukraina presidendi administratsiooni ülem Andrei Bogdan Tsemahhi vabastamist kommenteerides, et miks peaksid nemad kaitsma Hollandi huvisid, kui Holland ei hooli Ukraina huvidest. Karmid sõnad, mis tegelikult ei ava kogu tõde. Ilmselt on päriselule lähemal hoopis see, et pikalt kavandatud vangidevahetusse sekkus Venemaa president Putin isiklikult.
Putinile on oluline, et MH17 juhtumis poleks rahvusvahelise kohtu ees ühtegi tunnistajat.
Tsemahh tuli lihtsalt tagasi tuua, milleks andis võimaluse surve Ukraina uuele presidendile. Volodõmõr Zelenskõile on tähtis näidata edu pingete maandamisel Venemaaga. Ukraina ühiskonnas on praegu piisavalt suur sõjaväsimus ning Zelenskõi valimisvõidus mängis see tegur arvestatavat rolli. 7. septembril sai Zelenskõi näidata ennast tugeva liidrina, kui oli lennujaamas vastas Venemaalt kodumaale naasnud vangidele eesotsas kinorežissöör Oleg Sentsoviga.
Väidetavalt rippus vangidevahetus viimase hetkeni juuksekarva otsas. Putin olevat nõudnud üksnes ja ainult Tsemahhi vabastamist. Nii see ka juhtus. Väidetavalt venis vangidevahetus mõne päeva võrra ka Hollandi uurijate palvel. Kas ja millist informatsiooni õnnestus neil Tsemahhilt välja meelitada, teab vaid juurdlus. Väidetavalt soovib Hollandi prokuratuur Tsemahhi Venemaalt ka välja nõuda.
Igatahes mängis Tsemahhi isik keskset rolli selles, et Putin lõpuks nõustus vange vahetama. Kremlile on ülioluline hoida rahvusvahelisest õigusemõistmisest eemal kõik vähegi ohtlikud tunnistajad. Samas tuleb meeles pidada, et Venemaa vanglates on endiselt kümneid Ukraina kodanikke, keda hoitakse seal kui pantvange sarnaste tehingute läbiviimiseks.
Teiseks – Ukraina tee sulgemine Euroopa Liitu ja NATOsse
Venemaa on Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisest saadik rakendanud kogu oma välis- ja sõjalispoliitilise masinavärgi selleks, et hoida ära Ukraina lahkumine oma mõjuväljast. 2014. aasta Maidani Väärikuse revolutsioon ajas Moskvale korralikult hirmu nahka, mistõttu käivitati selleks puhuks ammu valmis seatud ründeplaanid. Okupeeriti ja annekteeriti Krimmi poolsaar ja esialgu GRU eriüksuslaste tegevusega sütitati “kodusõda” Ida-Ukrainas. Viimasele pidi järgnema “kaevurite ja traktoristide vabatahtliku armee” võidukäik Odessani.
See olekski nii läinud ja Ukrainat tükeldav Novorossija olekski sündinud, kui poleks olnud oligarh Igor Kolomoiski toetusel sündinud vabatahtlike pataljone. President Janukovitši ajal oli Ukraina armee korralikult õõnestatud ja idapoolsetes piirkondades ei paiknenud 2014. aasta kevadel ühtegi võitlusvõimelist üksust.
Maidani lainel presidendiks saanud šokolaadikuninga Petro Porošenko ja Dnipro kontrollija Kolomoiski suhted olid teravad, mistõttu oli viimane sunnitud elama Šveitsi kodanikuna sisulises pagenduses. Kolomoiski vastulöök oli võimas. Tema toetatud esikoomik Vladimir Zelenski võitis ülekaalukalt presidendivalimised ja suvised ennetähtaegsed parlamendivalimised andsid uuele riigipeale võimutäiuse, mida pole ükski varasem Ukraina liider nautinud.
Paljudele on siiani suureks küsimärgiks, kui sõltumatud Kolomoiskist on Zelenski ise ja tema noor meeskond. Rahva kõrget usaldust hoida ja näiteks sõja lõpetamise lubadust täita ei ole samas lihtsamate killast. Selleks on vaja näidata tegusid. Vangide vahetamine sobis hästi Ukraina uue presidendi soovide nimekirja.
Zelenski administratsiooni ülem, Kolomoiski endine advokaat Andrei Bogdan tunnistas ajakirjanikele, et Tsemahhi üllatuslik lisamine väljaantavate nimekirja oli otsati seotud Hollandi leigusega toetada Ukraina huvide kaitsmist. Ta jättis mulje, justkui polekski Tsemahh ja lennu MH17 allatulistamine mitte niivõrd Ukraina, kui just Hollandi mure.
Kiievis teatakse, et Kolomoiski olevat viimastel aegadel muutnud oma hoiakuid Venemaa suunal. Väidetavalt olevat ta Iisraelis mitmel korral kohtunud sealse Venemaa suursaadikuga. See iseenesest ei pruugi veel mitte midagi tähendada, kuid ettevaatlikuks peaks see teadmine ikkagi tegema. Keegi ei tea, kas nende jutuajamiste sisuks võis olla ka Ukraina uuele presidendile võimalike avangute ettevalmistamine.
Paljud küsivad täna, kas vangidevahetus oli esimeseks sammuks rohkem kui viis aastat kestva sõjalise konflikti lõpetamisel Ida-Ukrainas? Kui nii, siis millistel tingimustel? Minski lepped näevad ette esimeses järjekorras julgeoleku tagamise Venemaa poolt okupeeritud aladel, vägede väljaviimise ja Vene-Ukraina piiril kontrolli taastamise. President Putinil puudub igasugune huvi seda ellu viia enne, kui pole Ukraina põhiseadusesse lisatud Donetski ja Luganski autonoomia.
Ukraina presidendi lähikonnas näib praegu olevat nii neid, kes välistavad Venemaale igasuguse järeleandmise tegemise, kui ka neid, kes suruvad Zelenskit nn Steinmeieri valemit kasutama. Ehk siis enne poliitiline lahendus ja alles pärast seda juba julgeoleku tagamine.
Putinil on mugav olukord. Tema tööd teevad praegu Prantsusmaa ja Saksamaa, kelle huvides on suhete normaliseerimine Venemaaga.
Kui Kremli plaan peaks õnnestuma ja Zelenski tõepoolest nõustub esmalt konstitutsiooniliste muudatuste tegemisega, siis on mitmete Ukraina enda analüütikute arvates kindel, et Kiievi jaoks muutub Venemaa mõjutsoonist väljumine peaaegu võimatuks.
Putinile sobib seegi, et Euroopa suured pole siiani näidanud üles vähimatki valmisolekut pakkuda Ukrainale Euroopa Liiduga liitumise perspektiivi. Seevastu NATO on 2008. aasta Bukaresti kohtumise lõppdokumendis lubanud Ukrainale ja ka Gruusiale liitumist. Venemaa teeb kõik, et see lubadus kunagi ei täituks.
Kolmandaks – Euroopale uue julgeolekuarhitektuuri pealesurumine
Vangidevahetus on ajanud Euroopa mitmete riikide diplomaadid elevile. Jääb mulje, et nad on kui väikesed lapsed mänguasjade poes, kes värvikirevuse ja põnevate lelude keskel on unustanud hetkega oma varasemad lemmikud.
Venemaale sobib Prantsusmaa vedamisel toimuv pingelõdvendamispoliitika suurepäraselt. Moskvaga ollakse valmis ära leppima ühtegi sisulist nõudmist esitamata. Veelgi enam, Kremlile tehtavas pakkumises kõlavad fraasid, mis on kui muusika Putini kõrvadele. Prantsusmaa välisminister ütles kohe pärast vangidevahetust Moskvasse saabudes, et Hiina sülelusest väljameelitamiseks tahetakse Venemaad kaasata uue julgeolekuarhitektuuri rajamisse.
Prantsusmaa ja Saksamaaa diplomaatilises ofensiivis tundub, et tuhandeid inimelusid nõudnud sõjas on süüdi üksnes Ukraina paindumatud poliitikud. Mäng käib üle Kiievi ja õhus on tunda 1938. aastast nii tuttavlikku Müncheni sobingu hõngu.
Kas Euroopa suured on tõepoolest valmis kordama saatuslikku viga ning rahustama agressorit viimase isu kärpimata?
Venemaa diplomaatilisse kaardipakki on korraga kogunenud mitu trumpässa. Kremli strateegiline eesmärk – euroatlandi julgeolekuruumi lõhkumine viisil, kus Euroopast väljatõmbuva USA koha võtab üle Venemaa – pole enam sugugi üksnes utoopia. Hiina tõus on muutnud ühtäkki Trumpi administratsioonist heidutatud eurooplased altiks reaalpoliitilistele avantüüridele.
Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika on häiritud killunema kippuvate sisepoliitiliste polariseerumiste tõttu. Pealegi lisab Brexit hoogu Prantsusmaa ambitsioonidele, mis võivad mõjutada seni toiminud konsensuspoliitikat. Seda murendati jõudsalt juba suvel, kui Pariisi ja Berliini survel taastati Venemaa õigused Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees. Vangidevahetuse järel toimunud Prantsusmaa välis- ja kaitseministri ühisvisiit Moskvasse tekitas aga otseselt küsimuse, kas 2015. aastal Euroopa Liidus kokku lepitud viis strateegilist punkti suhetes Venemaaga ikka kehtivad või mitte?
Marko Mihkelson
Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatute "Venemaa: valguses ja varjus" ja "Murdeajastu" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kord kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (88)
