Minu 68aastasel äial on Helsingis oma kingapood, mille ta päris oma isalt ja mille leti taga ta on – peaaegu sõna otseses mõttes – seisnud juba 47 aastat. Kuigi äial on kliente, kes pole terve oma elu ostnud kingi mujalt kui ainult temalt, on selline iseseisev ja sõltumatu, vana kooli pood tänapäeval üsna harvaesinev nähtus. Lausa nii marginaalne, et äiapapa ja tema kingaäri kutsuti kaasa Soome telekanali Jim uude meelelahutussarja

Tegemist on saatega, kus kaks tuntud saatejuhti-koomikut käivad külas kümnel vana kooli kaupmehel, et nende äridele ”uut hingamist” anda. Telesari käib külas veel näiteks antikvariaadil, teksapoel, rinnahoidjapoel…

Telekoomikud vaatavad muidugi asja läbi oma huumoriprisma (näiteks rinnahoidjapoes korraldavad nad klientidele moeshow), aga – kas pole igas naljas terake tõtt? Kas tõesti on sellised vana kooli poed, kus leti taga (eluaegne) omanik ja mis ei kuulu ühtegi ketti, kaduv nähtus ja nii rariteetne veidrus, et sobib telekurioosumiks?

Ma ei tea, kas juhuslikult, aga viimaste nädalate jooksul olen mitmel pool märganud vihjeid, et äkki inimestel on siiski kohati pisut villand standardiseeritud ja ketistatud tüüp-poodidest.

Minu Belgias elav sõbranna, kes ise töötab netimarketingi valdkonnas, kirjeldab õhates oma kodulinnakese ”päris” raamatupoodi. ”Poodi peavad kaksikutest vennad, taustaks mängib klassikaline muusika, raamatud riiulitel on paigutatud pisut kaootiliselt, puidust põrandad kriuksuvad… Ma olen kuulnud trendist, et spetsiaalpoed on tegemas comebacki,” kirjutab belglanna.

Samal ajal sain ma Iirimaalt kingiks järjehoidja, mis reklaamib ”päris” raamatupoodide eeliseid võrreldes netipoodidega. ”Lehitsemise luksus. Kogukonna tunne. Kohvi ja kook. Raamatud, mille olemasolust sul aimugi polnud. Autogrammiõhtud. Abivalmis ja asjatundlikud müüjad. Raamatupoe lõhn. Saad ostetud raamatu kohe kätte!” (Ma ei pea vist lisama, et netipoed paneksid siia kohe vastukaaluks ”mustmiljon raamatut ühe kliki kaugusel”.)

Samal ajal kui spetsiaalpoed kohtlevad oma kliente (ideaalis) kui isiksusi ja kauaoodatud külalisi, on osades ketipoodides mindud täpselt vastupidises suunas. Pean silmas seda, et järjest enamad poed on kujundatud kui labürindid, kus klient ei saa suunduda otse soovitud kauba juurde, vaid tal tuleb kuuleka idioodina läbida terve pood, kogu riiulitest kujundatud ”rada”. Rääkimata sellest, et netipoed teavad automaatselt sinust endast paremini, mida sul kõike vaja võiks minna.

Muidugi võib öelda, et selline ”kriuksuvate poodide” idealiseerimine on eliidi romantiline unelm – reaalses maailmas loeb kliendile odav hind ja kaupmehele suur kasuminumber! Pisikestel ja sõltumatutel vana kooli poodidel ei ole eriti kuidagi võimalik võistelda netipoodide hindade ja valikuga. Äia äri on viie kümnendi jooksul näinud tõuse ja mõõnu, praeguses konkurentsiolukorras saab ta suurte pingutustega nibin-nabin hakkama…

Huvitav siiski näha, kas kaupmehe asjatundlikkus ja ametiau ning aastaid või lausa aastakümneid püsiv suhe kaupmehe ja kliendi vahel on tõesti pöördumatult muutumas muuseumieksponaatideks.