Vene lavastaja Dmitri Krõmov: loon etendusi intuitsioonile tuginedes

Sergei Krõmov. I Foto: Kuldne Mask

Teatrilavastaja, -kunstnik ja -pedagoog Dmitri Krõmov (64) on Eestis sage ja oodatud külaline. Seekordse festivali Kuldne mask Eestis raames avaneb Tallinna publikul võimalus vaadata Krõmovi lavastust “Serjoža” Tšehhovi-nimelise Moskva Kunstiteatri näitlejate esituses. Intervjuus Edasi toimetaja Ivan Lavrentjevile räägib ta teatri olemusest, publikust ning tööst tänapäeva Venemaal.

Dmitri Krõmovi etendused Kuldne Mask festivalil toimuvad 21. ja 22. oktoobril Rahvusooper Estonia laval. Kõikidel festivali etendustel on eestikeelne sünkroontõlge.

Olen alati tahtnud kuulsalt ja edukalt lavastajalt pärida: kuidas saavad inimesed lavastajateks? Kui lapsed tahavad saada tuletõrjujateks või õpetajateks, on see arusaadav. Aga miks peaks keegi tahtma saada lavastajaks?

Ma ei tahtnud absoluutselt lavastajaks saada, see juhtus üsna juhuslikult. Pealegi pole ma isegi kindel, kas minust sai lavastaja: lihtsalt hakkasin etendusi tegema. Mul on selle ameti suhtes liiga suur austus, sest isa tegeles sellega (Krõmovi isa oli kuulus Nõukogude lavastaja Anatoli Efrostoim.) ja paljud väga lugupeetud inimesed enne teda. Isegi praegu ei kirjuta ma kunagi, et olen “lavastaja selline ja selline”, vaid kirjutan “Krõmovi lavastus”. Tuletõrjuja võib ka etenduse lavastada. Mina tahtsin olla ja töötasin pikka aega kunstnikuna.

Kas loote jätkuvalt oma etenduste jaoks lavakujundusi?

Ei, ma kutsun alati mõne teise inimese kunstnikuks. Tean umbkaudu, mida mul vaja on, kuid on vaja ka kriitilist pilku. Peaaegu alati kutsun kedagi oma õpilastest, siis tekib vastastikune mõistmine. Ma ise üldjuhul kahtlustan midagi halba, kui mõni lavastaja kujundab oma etendusi ise – see on ju hoopis teine elukutse.

Kas te ei karda, et õpilastel on teie vastu suur austus ja seetõttu nad ei pruugi vastu vaielda?

Muidugi seda esineb. Proovin neile vabadust anda, ehkki see on mõningate piirangutega. Kui nad jõuavad oma elukutsega teatud tasemele, jääb minu poolt neile antud vabadus nende jaoks kitsaks. Siis inimesed lahkuvad ja lähevad mujale, kus nad on vabamad tegema just seda, mida tahavad.

Lõppude lõpuks, see on ju hea, et õpilased lahkuvad midagi omaette tegema?

Suures plaanis on see hea. Nagu jaapanlased ütlevad, kui meister jõuab täiuslikkuseni, siis teeb ta õpetaja kuju, viib selle kell viis hommikul Fuji mäele ja lõikab skulptuuril pea maha, ennast selle kaudu vabastades. Muidugi peaks see nii käima, kuid see on üsna kibe asi. Õpetaja ja õpilase vaheline suhe on pikk lugu, selles on nii omad head kui ka vead.

Kas teil on lavastajana lihtsam töötada noorte või pigem kogenud ja auväärsete näitlejatega?

Ma ei ütleks, et olen auväärsetega kuigi palju töötanud. Nüüd, pärast teatrist lahkumist (2018. aasta augustis lahkus Krõmov Draamakunsti koolist – toim.), alustan just koostööd näitlejatega, kes pole oma esimeses nooruses. Neil on midagi, mida noored ei saa pakkuda. Teisest küljest on noortel inimestel silmis sära, mis vanusega kaob. Sõltuvalt sellest, mida teha, on eeliseid nii ühtedel kui ka teistel.

Kui töötate lavastuse kallal, kui palju te mõtlete, kes on selle vaataja?

Vanuse osas mitte. Küll panen end publiku kingadesse, et etendus mind ennast huvitaks. Seega võib öelda, et etendusel istubki saalitäis minu moodi inimesi! Need on inimesed, kes teavad midagi, oskavad millegagi võrrelda, kellele jõuavad kohale minu kujundid, vihjed, minu keel.

Siis on väga hea teine publikukategooria: inimesed, kes on minust erinevad. Need pole nii kogenud, aga on avatud uutele asjadele. Või inimesed, kes on valvsad, aga võivad tajuda avatud silmade ja hingega seda, mida nad näevad. Muidugi on noored kõigele avatumad. Kuid paljud säilitavad selle omaduse ka hilisemas elus.

Kuulen pidevalt oma vanematelt sugulastelt märkusi stiilis käin teatris teatud elamust saamas, nad ootavad teatrilt mingit konservatiivsust. Kas sellisel arvamusel on tõepõhi all?

Selle kategooria inimestele on spetsiaalsed teatrid olemas. Ma keskendun teistele inimestele, aga suhtun ka sellisesse publikusse täie austusega.

Teater on vestlus.

Te ei räägi ju suvalise inimesega. Vestelda saab erinevate inimestega, kuid me ju alati valime endale vestluspartneri. Kui inimesed tulevad etendustele, oodates ühte asja, aga näevad hoopis teist – mis seal ikka, kahjuks tähendab see minu jaoks, et vale inimene istub saalis, ta rikub atmosfääri, tõuseb üles ja lahkub, väljendab rahulolematust.

Muide, kas see teeb teile haiget, kui keegi tõuseb püsti ja lahkub keset etendust?

Muidugi mõjub see kasvõi mehaaniliselt: see on ebameeldiv, kui seda tehakse rõhutatult. See segab teisi vaatajaid ja näitlejaid ning ma ei tea, kuidas käituda. Kusagil alateadvuses on arusaam, et on justkui hea, kui publikut on rohkem. Kui keegi näitab välja, et ma pole suutnud elamust pakkuda, muutub see muidugi ebameeldivaks. Kui seda tehakse bravuurikalt ja öeldakse: “Ma tahan traditsioonilist teatrit ja te näitate siin mulle mingit tsirkust,” siis ma ei võta seda tõsiselt, võin ainult naeratada. Kuigi reageerin sellele ikkagi tundlikult.

Kas teatrist rääkides võime kasutada sõna “traditsiooniline”? Või on see midagi, mida umbes iga kümne aasta järel ajakohastatakse ja ümber mõtestatakse?

On teatreid, kus ei toimu muudatusi, nad lihtsalt eksisteerivad. Mis on “traditsiooniline”? See on midagi, mida korratakse. Lähete teatrisse ja soovite näha seda, mida te juba teate. See ongi kogu traditsioon.

Tänapäeval näib, et lavastajad ei pea kunstinõukogudes esinemisi heaks kiitma ja ülemustele etendusi ette näitama. Sellegipoolest on märgata väljastpoolt vaadates pidevalt muid uudiseid: olgu tegemist Seitsmenda stuudio [kohtuasjaga], [loomevabaduse piirangutega seotud] skandaalidega Novosibirskis või Permis…

Neil aastatel, kui me moodustasime oma teatri, ei olnud üldse piire. Kõik, kes tegelesid riigi jagamisega, ei hoolinud teatrist: ei hoolinud selle rahvuslikkusest, patriotismist, esteetilisest traditsioonilisusest või mittetraditsioonilisusest – tehke, mida soovite. Siis, kui riik sai laiali jagatud, asusid nad teatri kallale. Eks elada on ikka võimalik, aga seda on tunda.

Mida see teie jaoks isiklikult tähendab?

Ma ju lahkusin teatrist. Konflikti keskmes oli kogu see jama riikliku poliitika ümber: kõik peaks olema kas traditsiooniline või lõbus või muusikaline. Muidugi ei saa sellest sõna otseses mõttes rääkida. Teate, nagu öeldakse: “Miks teler ei mängi?” – “Sest elektrit ei ole.” – “Miks ei ole?” – “Sest äike lõi sisse.” Vastus küsimusele, miks ma teatrist lahkusin, on see hais, mis hakkas levima.

Krõmov loengut pidamas.

On olemas arvamus, et teater on kodanlik kunst ja polegi suurtele massidele mõeldud. Miks peaks riik sellesse sekkuma?

Ei, kui ma ütlen “teater”, pole see minu jaoks üldse kodanlik kontseptsioon. Kodanlik teater on lihtsalt traditsiooniline teater. Kunsti seisukohalt on see kohutav, sest kodanluse esindajad on kitsarinnalised, kes tulid õhtut veetma, ülikonnad seljas ning naine või armuke kaasas. Neil on vaja kvaliteetset vaatemängu, et nad saaksid aru, et pileti eest välja käidud 100 dollarit tasub end ära. Seda nii teatris, maalikunstis kui ka muusikas, igal pool. Minu meelest on teater midagi okkalist, hetkelist, närvilist, kuhu tulevad noored – viimasesse ritta ja trepiastmetele (kui neil pole raha) ja tajuvad seda kui oma asja.

Miks valitsus sellele tähelepanu pöörab? Sest igasugune vaba ja kontrollimatu mõtlemine seisab silmitsi küsimusega “miks te just seda nii väga teha soovite? Pole vaja tahta nii palju! Me ju maksame teile raha.” Teater on tegelikult alati olnud vaene organisatsioon, kuid kunagi polnud see nii. Varem ei torkinud nad nina alla nii, nagu seda nüüd öeldakse: “Saate palka ja meie, kes me oleme tüüri juures, teame, mida vaja on.” Lõppude lõpuks on see sama, mis oli nõukogude ajal! Mu isa elas kogu elu Nõukogude Liidus ja üritas sellest müürist läbi murda. Ta ei teadnud midagi muud peale selle, aga meie saime ka teistsuguseid lõhnu nuusutada. Ma saan teatris töötamise eest üldiselt väikest raha, kuid loodan, et teatud lavastajad ja kunstnikud on seda riiki enda teatritööga ikkagi paremaks teinud. Kui [Moskva teatri Gogol-Centeri lavastaja ja kunstiline juht Kirill] Serebrennikov pandi koduaresti, kirjutati tema kohta: kuidas nii, ta on ju oma kunstiga riigile palju kuulsust toonud? Ta oli oodatud külaline kõigil festivalidel. Kuid inimesed, kes ta aresti panid, ei saa ega ka taha sellest aru saada.

Kas nõukogude ja hilisnõukogude teater on andnud võrreldava panuse maailma teatrikunsti?

Ei, näiteks 1970ndatel ei lastud üldse kedagi välja, erandiks ehk [rahvatantsu]-ansambel Berjozka ja Moissejevi ansambel. Siis oli välismaale reisimine üldiselt äärmiselt haruldane – see oli suletud ühiskond.

Te ise olete üsna edukalt väljaspool Venemaad lavastanud.

Sest mul vedas ajaga, kui see oli võimalik. Näiteks mu isal sellist võimalust polnud: ta lavastas oma elus kolm-neli korda välismaal. Selgus, et talle oli seda varem pakutud ligi 20 korda, kuid kultuuriministeerium vastas alati tema eest: ta ei saa, ta on haige, ta on hõivatud. Ime läbi jõudis kutse tulla Ameerikasse lavastama temani ja see edastati – toona oli see midagi enneolematut.

Kohtumine lavastaja Elmo Nüganeniga. I Foto: Kuldne Mask

Teie nõukogude ajal töötanud inimesena võiksite siis võrrelda ja öelda: vabadusi on nüüd rohkem. Ja inimesed, kes on praegu 20–30-ndates, võtavad tõenäoliselt paljusid asju enesestmõistetavana. Kas see on pigem hea?

Muidugi on see hea. Kuid on midagi, mida see põlvkond ei oska väärtustada. Raskuste kogemine võib põhjustada argust, valulikkust. Teisest küljest on see inimene kindlasti õnnelik, kui ta ei tea, mis on oht, ja elab tundega, et kõik on alati lubatud olnud. Aga ta ei saa kunstis paljudest asjadest aru.

Kui lugesin 16–17-aastaselt “Meistrit ja Margaritat”, siis neelasin seda sõna otseses mõttes. Ma elasin ühiskonnas, millest see oli kirjutatud. Ja nüüd on mul raske ette kujutada, kuidas nad seda loevad: “Noh, huvitav, noh, nõid, noh, lendas harjaga, vau, purustas korteri. Ja mis seal Kristuse kohta öeldi? Ja-ja, ma lugesin hiljuti viit versiooni Kristuse kohta.” jne. Haige Bulgakovi kirjutatud romaan on noorema põlvkonna jaoks mitmes mõttes teravuse kaotanud. Ta oli vapper, kuid kartis. Andekas, kuid lõksus kannataja.

Kuni te ei mõista, mis on kannatus, ei saa te kunstist palju aru.

Isegi kui inimene on sündinud nn ajaloolise järeleandmise hetkel, tuleb kannatus ühel või teisel hetkel niikuinii.

Kas te enda nooruses lugesite ka mõnda raamatut, mille autoreid kiusati?

Jah, ma lugesin neid mõistmata. Nüüd, minu vanuse ja meeleseisundi juures, loen Puškinit ja imestan: issand, mis see sulle maksis, kallis Saša?! Kuidas sa seda kõike talusid ja jäid lendavaks linnuks, liblikaks? Kuidas? Tsaar, vaesus, ühiskond – kõik need raskused, kuidas need ei kägistanud sind? (lõpuks ikka kägistasid). Kogesin seda alles hiljuti. Ma ei saanud enne aru: noh, luuletused ja luuletused. Ma ei suutnud ette kujutada, kuidas ta vestles tsaariga, kes kutsus Puškini välja, olles enne seda viis ta sõpra üles poonud, ja küsis, mida teeksite 26. detsembril [1825. aastal dekabristide ülestõusu ajal]? Puškin vastas: “Ma oleksin väljakul.” Nüüd ma kujutan ette, mis see on.

Kas teid on tsaar ka vaibale kutsunud?

Ei, aga ma kujutan seda ette. Mulle piisab sellest, ei tahagi, et mind välja kutsutaks.

Kogu (post)nõukogude Puškini koolikultust kõrvale jättes: kas asjaolu, et teost või autorit tajutakse universaalselt ka väljaspool oma ajastut – kas see on selle edu kriteerium?

Muidugi, kuigi ma pole kirjandusteadlane. Ma toetun rohkem intuitsioonile, mis ütleb mulle, mis on oluline ja mis mitte. Kui ta hakkab mind alt vedama ja ma pean hakkama oma peaga kõvasti mõtlema, siis läheb hullemaks. Etendusi tehes toetun peamiselt intuitsioonile.

Teater – see on täna praetud kotlet.

Kui te seda homme soojendate, siis on sel vale maitse küljes. Publik peaks tundma, et tükil on nendega midagi pistmist, et see on “nende kohta”.

Valmistasime hiljuti ette Ostrovski näidendit: tundub, et enam kaugemale pole võimalik minna: mingi tüdruk, Volga kaupmehed, aga kuidas muuta see tänapäevaseks? Kuidas näidata, et see käib sinu kohta? See mind tegelikult huvitabki.

Järelikult, publik saalis peaks vastusena teie intuitsiooni ära tabama?

Nagu antennidega suhtlevate putukate puhul – see ongi suhtlus publikuga. Peate rääkima loo, tegelased riidesse panema, valgust sättima nii, et inimesed vaataksid Ostrovskit (või Puškinit või veelgi vanemast ajast – Homerost), et nad närvi läheksid, sest see on nende kohta. See ongi meie töö: puhastada tekst kooli õppekavast ja viia see inimeste ihule lähemale.

Artikkel on esmalt ilmunud ajakirja Edasi sügisnumbris, mis on saadaval suuremates ajalehekioskites üle Eesti. Edasit saab tellida siin, perioodil 7.10-20.11.2019 jooksul vormistatud aastatellimused osalevad auhindade loosimises.

Ivan Lavrentjev

Ivan Lavrentjev

Ivan Lavrentjev on rus.Edasi.org peatoimetaja. Ta teeb Edasi eesti- ja venekeelsetele versioonidele ülevaadet Venemaa meediast. Tal on kõrgharidus ajaloo erialal ning 8-aastane töökogemus kommunikatsiooni valdkonnas. Loe artikleid (27)