Ratsionaalses plaanis on “Ükskord Hollywoodis” mõte kirjutada ümber tükike filmiajalugu. Irratsionaalses plaanis näitab Tarantino oma muinasjutuga kahte asja: filmikunst on surnud; filmikunst ei ole surnud. See on tunnetuse vahe.
Artikkel on esmalt ilmunud ajakirja Edasi sügisnumbris, mis on saadaval suuremates ajalehekioskites üle Eesti. 100 lehekülge mõnusat lugemist.
Quentin Tarantino värske töö “Ükskord Hollywoodis” on ühelt poolt nostalgiline teos, mis 1969. aasta realistlikke ja fantaasiasse pööratud kinoilma sündmusi kujutades igatsebki neid aegu, mil eriefekte asendasid kaskadöörid, filmilint kandis müstilist fluidumit ilma lihtsustatud fantaasiaseiklustesse laskumata ja rõhk oli kunstil. (Kas tegelikult ka oli rõhk kunstil, selle üle mõtiskleb Tarantino samas vesternižanri ja Bruce Lee ning teiste kangelaste üle ironiseerides.)
“Selles ongi Tarantino universumi ilu ja kurbus – me teame, kuhu me oleme jõudnud, kuid me ei tea paljutki, mis on me seljataga, mida me oleme kaotanud,” ütleb Tõnu Karjatse ERR-i kultuuriportaali filmikommentaaris ning tuleb nõustuda: Tarantino teosed peegeldavad erinevaid ajastuid stiilselt, aga isikupäraselt, lisades lopsakatele viidetele alati oma vindi.
Teisest küljest peitub nostalgilise kujutusviisi kandev jõud kunstis üldiselt pelgas labases sentimentaalsuses, mis peaks välistama võllahuumorimeele, mida Tarantino aga viljeleb alati, ning lajatab “Hollywoodi”-filmis ekraanile enam kui iial enne. Kuigi Tarantino käekiri ongi pigem surmnaljakas kui surmtõsine ning must huumor on tema filme elus hoidev veri, siis naljasoone poolest konkureerivad tema loomingust uusima teosega peamiselt “Pulp Fiction” ja “Inglourious Basterds” (“Vääritud tõprad”). Hollywoodi-film on ent tema lõbusaim seni. Vägivalda ja verd on tavalisest vähem, aga tuleb tunnistada, et stseenid, kus end kogemata täpselt lustaka laksu alla ajastanud kaskadöör Cliff Booth (Brad Pitt) Charles Mansoni noori jüngreid alul vastu tahtmist, siis aga kasvava innuga mäsaks peab lööma või fiktiivne kustuv vesternitäht Rick Dalton (Leonardo DiCaprio) sama kampa hädiselt leegiheitjaga pihustab, on neetult naljakad.
Head ja tugevad võitlevad ja ongi tore vaadata?
Ei, kõik filmis on vindiga.
Pitti ja DiCaprio karakterid kehastavad valdava osa filmist pigem kinotööstuse hammasrataste vahele jäänud tüüpe. Pigem on nad antipoodideks macho-tüüpidele meie praegusel kinoajastul, kus kõige popim näitleja on Dwayne Johnson ning isegi fännid ei suuda enam vahet teha erinevate Avengeride jm saagade uutel osadel. Vaevalt keegi kutsest Tarantino filmi ära ütleks, Brad Pitt ja Leonardo DiCaprio on aga peaaegu viimased A-kategooria näitlejad, kes pole läinud osalema ühtegi superkangelaste filmi, võib-olla sellepärast Tarantino nad nüüd oma dünaamiliseks duoks valiski. Need kaks sobivad rollidesse oivaliselt, täiendades teineteist vastanditena: Brad Pitt voolab jahedalt läbi filmi, tehes ka kaklussteenid tuima sarmiga ära, mängides samas välja detailid, nagu happereisi kujutamine paari näpuliigutuse kaudu. DiCaprio samas laskub äärmusest äärmusse, mõjudes koomiliselt, traagiliselt ja tragikoomiliselt ning visates “tõsiseltvõetava” draamastseeni rollina rollis vahele; mõlemad teevad oma tööd kaugele kiirgava lusti ja hooga.
Rohkem või vähem koomilistesse episoodidesse on Tarantino puistanud muidugi staare (Al Pacino, Damian Lewis), kustuvaid staare (Michael Madsen, Kurt Russell) ning tõusvaid staare (Austin Butler, Margaret Qualley), ent võtmerolli teeb Margot Robbie, kelle Sharon Tate on tobe, liigutav ja särav, ning kelle elus mõni asi läheb filmis teisiti kui päriselt. Nagu ka Tarantino eelmise filmi “Vihane kaheksa” puhul, on nurisetud pikkuse üle (seekord 2 tundi ja 41 minutit), aga ma ei jätaks välja ühtegi uhkeldavat kõndimist, Los Angelese lainjatel küngastel lauglevat autosõitu ega aja ning koha vaimu kandvat olmemärki. Kui tahate meeleoluta “kompaktset” kütet, vaadake “Kiireid ja vihaseid”.
“Hollywoodi ajaloo, tüpaažide, kõmu-uudiste ja kontrakultuuriliste liikumistega mitte ülearu kursis olev kohalik vaataja muutub üsnagi nõutuks – tore vaadata küll, aga what’s the point,” küsib Andres Maimik Eesti Ekspressis ilmunud arvustuses.
Võib aru saada, tulu lahtrist on linnuke justkui puudu. “Tõeliselt ilus on ainult see, millest ei saa olla mingit kasu; kõik, mis on kasulik, on inetu, sest see väljendab mingit vajadust, ja inimese vajadused on põlastusväärsed ja vastikud, nagu tema vaene ja nõder loomuski.” Nii on 19. sajandil öelnud prantsuse kirjanik ja ühiskonnakriitik Théophile Gautier (tsitaat on võetud Nuccio Ordine raamatust “Kasutu kasulikkusest”, Tallinna Ülikooli kirjastus, 2019, tõlkinud Heete Sahkai). Tarantino tundub armastavat filmikunsti rohkem kui inimesi, ning üks tema filmide mõte on naeruvääristada inimeste tobedaid püüdlusi ning püüda filmi-“lindile” iseloomutahkude argielus märkamatuid virvendusi. See on omamoodi filmiime, et kes iganes Tarantino filmi satub, mängib need virvendused tarantinolikult välja.
Ratsionaalses plaanis on “Ükskord Hollywoodis” mõte kirjutada ümber tükike filmiajalugu. Irratsionaalses plaanis näitab Tarantino oma muinasjutuga kahte asja: filmikunst on surnud; filmikunst ei ole surnud. See on tunnetuse vahe.
Lisalugemist: intervjuu Brad Pitti ja Leonardo DiCaprioga
Valner Valme
Valner Valme on kultuurikriitik. Edasi kultuuritoimetaja, Areeni podcast'i "Muusikanõunikud" liige, elektroonilise muusika saate "Lift" (IDA Raadio) juht. Loe artikleid (254)