Augusti keskel see juhtus. Abikaasal uuendas iPhone automaatselt tarkvara nii, et telefon enam pilti ette ei võtnud. Vajuta milliseid nuppe tahad, ühenda vooluvõrku või arvutisse, pilti ette ei tule. Otsustasin siis oma iPhone anda abikaasale ja endale soetasin 25 euro eest nuppudega telefoni.

Kaks nädalat hiljem võib öelda, et see oli väga õige tegu. E-mailist ja sotsiaalmeediast võin kaks korda päevas arvuti taha istudes ka silmad üle lasta. Mul on küll mõnikord e-mailis kiireid kirjatöid, aga üldiselt võivad peaaegu kõik asjad oodata. Maailmas on liiga palju mobiili näppimist ja scrollimist, sellest vabanemine on kergendus.

Kirjutasin siis ka mobiilioperaatorile, et vaata nüüd on nii, et tahan oma peenest mahupiiranguta netipaketist teha telefonipaketi, sest saan telefoniga ainult helistada ning kuidagi primitiivselt ka sõnumeid saata ja lugeda. Maksan nüüd telefoni eest neli eurot kuus, enne oli arva ca 20 eurot. Muidugi nuppudega telefoni kasutamisel on mul siiski üks tingimus ka, mobiili-ID peab töötama. Kõik oma pangaasjad ja digiallkirjad ajan mina ära mobiili-ID’ga, mille PIN-koodid on mul peas. Nuppudega telefoniga töötab sõnumipõhine mobiili-ID tuvastus samamoodi kui peenes nutitelefonis. Helin on ka nuputelefonis Denver nõnda kõva, et kogu hoov kajab, eks see suurte nuppudega telefon olegi vanainimestele mõeldud, et näeksid nuppe toksida ja kuuleksid helinat.

Ühesõnaga, soovitan kõigil omada kodus nuputelefoni ja teha iseendale kampaania nimega a la “Septembris ei scrolli” ning kuu aega kasutada telefoni vaid rääkimiseks.

Käes on õunamahla aeg

Meil on ca 30 õunapuud, millest enamus on üpris vanad ja nad kannavad õunu üle aasta. See aasta on saagiaasta ja saaki on palju. Sööme ise, saavad kitsed ning õunamahla saab ka teha nii palju, kui süda lustib. Õunamahla tegemiseks on meil nõuka-aegne purusti ja press. Need on väga head, ma ei tea täpselt miks, aga selle nõuka süsteemiga mahla tehes tuleb ainult magus mahl. Loomulikult õunad on ka magusad ja praegu suveõuntes tuleb mahl hägusam ja kuu aja pärast tuleb mahlaõuntes mahl selgem, aga kõik need mahlad tulevad vanakooli süsteemiga magusad ja head.

Soetasime ka uue 450-liitrise sügavkülmakirstu, et mahuks ära kõik liha, marjad ja mahl. Loomulikult osa mahla ka kuumutame ja läheb 3-liitristesse purkidesse, aga toormahla saab mõnusalt ka külmutada. Selleks soetasime need levinud mahlakotid, mille saab karbi sees ka mõnusalt lauale asetada, kui kord mahla selle kotiga sügavkülmast välja võtame. Kogu selle asja mõte on ju vitamiinid, omad vitamiinid on nüüd terve talve sügavkülmast võtta.

Eks loomulikult on õunamahla tegu ka osalt mõnus mäng. Eriti nende õunte asetamine purustisse. Võtad korvist pestud õuna ja vopsti lased seal õunasuurusest august sisse kukkuda. See on lastega sotsiaalne tegevus, loomulikult pulgaga annan õunale takka ainult ma ise, ohutus ka ennekõike. Aga lastele meeldib toidu loomise mängulisus.

Mis riigis toimub?

Kõik on täpselt samamoodi. Ebapädevad matslikud mehed valitsevad, aga see ei muuda igapäevaelus midagi, see läheb mööda. Aga seal ühel mehel on mingisugune imelik vajadus pensionisüsteemi lõhkuda ja inimestele raha laiali jagada.

Ma tean, et see ei ole võimalik, aga mis oleks, kui riik jagaks pensioniraha asemel maad. Mõte on selles, et raha väärtus on suhteline ja ajas devalveeruv, aga maa hind ei lähe enam mitte kunagi odavamaks.

Loomulikult oleks see tohutu vaidlemine, et kes saaks hektari põllumaad ja kes kümme ja nähtavasti riigil üldse ei ole omandis niipalju maad enam, et kõigile tulevastele pensionäridele jagada, aga mõtle, kui sellest päriselt sünniks juurikakasvatajaid ja maale elama asujaid. Loomulikult saaks tohutu vungi sisse ka need ebameeldivad maa- ja metsaostukõned.

Näiteks reedel, kui saabusime just tagasi Riiast, siis helises mu nuputelefon võõralt numbrilt ja keegi Aleksei helistas uhke nimega firmast Eesti Maavarad ja tahtis mu metsast rääkida. Ütlesin Alekseile, et tõesti pole aega ega huvi, sest pean lüpsile kiirustama. Aleksei arvas, et ma teen nalja. Ei, ma ei teinud nalja, kitseprouad ootasid õhtust lüpsi ja nad oskavad seda häälekalt üle hoovi väljendada, kui meie pere minibuss mööda sissesõidu teed kohale on vuranud ja ma juhi uksest välja astun.

Mis tegime Riias?

Päev varem sai meie vanem tütar Anna 3-aastaseks ja Riiga väljasõit oli tema sünnipäevakink. Riias on kesklinnas suur, lausa megasuur laste mänguväljak ning käisime seal hullamas. See on vahva, kui Anna ronib ülesse ca 5-aastatele mõeldud turnimisastmetel ning siis ütleb mulle “Julgusta mind!”. Ta mõtleb sõna julgesta, see tähendab, et igaks juhun vaatan, et ta alla ei kuku, aga noh eks sõnas julgesta on alati sees ka heakskiitev julgustamine.

Olime mänguväljakul nõnda kaua, et kahjuks Riia loomaaeda kaelkirjakut seekord vaatama ei jõudnud. Eks peab veel korra sel aastal minema, Riias on tore, ainult teeparandused Riia sissesõidul loovad ummiku, aga eks siis tulebki rahulikumalt võtta ning autos suhkrukringleid nosida.

Tartu sai 2024 Euroopa kultuuripealinnaks

Loomulikult on mul selle üle ainult hea meel, kuigi ma ei usu, et see otseselt mu elu väga mõjutab. Mulle ei meeldi Tartu teemapealkiri “Ellujäämise kunstid”, sest sellesse on negatiivsus sees, aga ju peabki olema suurt muremõõdet täna kõigis suurtes juhtivates mõtetes. Aga jah, Narva on tore linn küll, kuid ilma poliitilise koostööta kultuuripealinna hästi ära ei tee ja poliitilise stabiilsuse ja koostööoskuse tegemises ei ole Narva ja Tartu poliitikud võrreldavad.

Järgmisest nädalast hakkame perega Tartu vahet paarutama teisipäeviti, tütarde huviringid ootavad, Anna juba ootab nii laulmist kui liikumistrenni. Kas liikumistrenn saab olema tants või võimlemine, see selgub pärast esimesi treeninguid. Laps peab saama valida, aga mille põhjal laps valib, kui ta pole asja läbi teinud. Aga eks trennide avanädalal selline paras hüsteeriline ralli ole mööda Tartu linna, et igasse proovitrenni jõuda, kuid see on ainuvõimalik, sest lapsel on vaja otsustamiseks kogemust.

Ei jõua oma pead vaevata, et kas maailmas tuleb majanduskriis või ei tule. Samuti kindlasti ei lõpeta lihasöömist Amazonase, Siberi või Aafrika metsapõlengute pärast. Naudin elu oma pere ja loomadega, sööme oma toitu ja hoiame silmad lahti, sest uudishimu saadab igal sammul ka maainimest.

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (159)