Eesti esimesed naiskirjanikud on pärit Pärnumaalt ja Pärnust. Neid on kolm. Kõigepealt muidugi rahvusliku ärkamise ühe ikoonina Lydia Jannsen-Koidula (1843–1886), kelle nimega seostub aga ka isamaaluule ning eesti teatri algus.
Teine on Koidula kooliõde Pärnu kõrgemast tütarlaste koolist, Lilli Suburg (1841–1923). Kultuurilukku on Suburg läinud sentimentaalse jutustusega “Liina” (1877), milles autor, tuginedes oma päevikule, kirjeldab eesti tütarlapse võitlust saksastumisega koolis ning toonases eesti seltskonnas. Kirjutama oli Suburgit innustanud Carl Robert Jakobson, kelle rahvusmeelsus mõjunud Suburgile ilmutuslikult. Suburgit teame ka kui naisõiguslast ning esimese naisteajakirja Linda asutajat. Sama nime kandvas jutustuses “Linda, rahva tütar” (1900) esitab ta haritud eesti naise ideaalkuju, kes võitleb alkoholismi ja moraalse laostumise vastu ning naiste võrdõiguslikkuse eest. Koidulast 2017. aastal monograafia avaldanud kultuuriloolane Malle Salupere (s 1931) nimetab Suburgit Koidula “kademeelseks kooliõeks”. Suburgilt pärinevat ka alusetud süüdistused Koidula kleptomaaniast ning ääretult halvustav suhtumine Jannsenite perekonda. Suburg ei leppinud kunagi sellega, et Lydia oli temast parem kirjanik või et keegi üldse võis olla Suburgist parem, hoolikam või ühiskonnale kasulikum kui tema ise, on täheldanud Karl Mihkla (1901–1980), samuti Pärnust, Räämalt pärit kirjandusloolane oma monograafias “Lydia Koidula elu ja looming” (1965).
Kolmandaks Pärnust pärit ja kogu elu, kui Peterburi aasta 1891–1892 välja arvata, Pärnus elanudki naiskirjanikuks on aga Elisabeth Aspe (1860–1927), kelle peateoseks on Tartu ajalehe Olevik lisas 1888. aastal järjejutuna ilmunud “Ennosaare Ain”. Nii nagu Koidula eluajal avaldatuna ainsateks jäänud luulekogud “Vainulilled” (1866) ja “Emajõe ööbik” (1867) ilmusid anonüümselt, nii ilmus ka “Ennosaare Ain” peaaegu anonüümse osundusega “Kirjutanud neiu E. A.”
Enne “Ennosaare Aini” lähemat tutvustamist, milleks mitu allpool avanevat põhjust, olgu öeldud, et kirjaniku enda elugi vääriks romaani ning selle põhjal, miks mitte, ka vändatavat filmi. Filmirežissöör, teatrikunstnik ning muusik Hardi Volmer (s 1957) on äsja linale toonud tragikomöödia “Johannes Pääsukese tõeline elu” (2019) eesti esimesest filmitegijast. Koidula elust on kirjavahetus Kreutzwaldiga andnud ainet nii näidendiks (Aino Undla-Põldmäe “Viru laulik ja Koidula”, 1967) kui ka lühiromaaniks, mille on kirjutanud Asta Põldmäe (“Viini plika”, 1999). Selles kujutatakse Koidula viibimist koos abikaasa Eduard Michelsoniga Viinis 1878, kus Koidulale sünnib tütar Anna.
Kui Koidula elus jagub traagika kõrval ülevaidki hetki, siis Aspe elu varjutab otsast lõpuni üksainus suur kohustus.
Elisabethi isa Madis Aspe oli Vana-Pärnu ja Sauga valla piiril rentinud ning õige pea ka välja ostnud sae- ja jahuveski. Pere jõukus ning isa kultuurihuvi võimaldavad Elisabethilgi alustada edukalt hariduse omandamist Pärnu kõrgemas tütarlaste koolis, kus enne teda olid õppinud Koidula ja Suburg. Aspede pere käib läbi Johann Voldemar Jannseniga (1819–1890). Jannsen oli olnud Elisabethi ristiisa. Möldritütre haridusteele tuleb aga piir ette, sest tulevase kirjaniku vanemad nägid tütres veskikoha pärijat. Tagasihoidliku iseloomuga Elisabeth jääb koduseks, kus teda vaevab üksildus.
Kirjanduslikult andekal neiul, kes hakkab saatma sõnumeid Eesti Postimehele ning tegema tõlketööd, käivad mitmed kosilased, kellele ta aga annab korvi, sest, nagu nähtub Elisabethi peetud päevaraamatust, huvitusid noormehed eeskätt Aspede varandusest. Kui Elisabethi vanem õde haigestub, siis aitab Elisabeth hoolitseda tema laste eest. 1886. aastal jääb aga ka isa Madis halvatuks. Neil pikkadel öödel, mil tütar isa haigevoodi ees valvab, kirjutabki Elisabeth oma mitmed jutustused, sh “Ennosaare Aini”. 1887. aastal haigestub vähki Elisabethi ema ja sureb järgmise aasta kevadel. Veski pidamine langeb seejärel täielikult tütarde õlgadele. 1892. aastal, mis 32-aastasele Elisabethile tähendas juba vanatüdruku-iga, abiellub ta oma õemehe venna, eaka kaupmehe Heinrich Nieländeriga. Abielupaaril on kolm last, kuid õe surma järel võetakse enda hoole alla veel õe neli poega.
Elisabeth Aspe õnnetu elusaatuse karussell võtab täispöörded, kui tema abikaasa äri läheb pankrotti. Üksteise järel surevad kopsutiisikusse kolm õepoega, noorem õde Cathrine ning viimse abikaasa. Peatselt sureb luutiisikusse kirjaniku noorim poeg, hiljem ka viimane õepoeg. Aspe endagi elupäevad lõpetab haigestumine vähki. Kultuurkapital määrab talle vanaduspensioni. Aspe sureb 26. augustil 1927 oma kodus Vana-Pärnus. Kirjanduslikus portrees Elisabeth Aspest ongi kirjandusloolane Oskar Kruus (1929–2007) nimetanud Aspet kujundlikult “Vana-Pärnu vangiks”. Ta maetakse Vana-Pärnu kalmistule. Postimehes ilmunud surmateates (27. august 1927) öeldakse Aspe loomingu kohta, et see ületab tema kaasaegsete Lilli Suburgi ning Jakob Pärna (1843–1913) oma.
Aspe proosa vähene tuntus, mistõttu tänagi käsitleme seda eeskätt kirjandusloolise seigana, tuleneb asjaolust, et “Ennosaare Ain” ilmus raamatuna alles 1910. aastal (uustrükid 1923, 1974, 1984). Eesti luules võidutseb siis juba uusromantism, proosa ainuvalitsejaks on tõusnud Eduard Vilde (1865–1933) romaanidega “Külmale maale”, 1896, “Raudsed käed” 1898/1910, “Mahtra sõda”, 1902, “Prohvet Maltsvet” 1905/1908. Vilde kõrval on alustanud kutselise kirjaniku teed Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) novellidega “Pikad sammud”, 1908, “Noored hinged”, 1909 ja “Üle piiri”, 1910. Uus lugejatering on enamuses läbinud külakooli, vaimuilma määrab juba haritlaste teise põlvkonna eliit. Eesti ühiskond ise on kihistunud peremeesteks, maa- ja linnatöölisteks, väikekodanlasteks.
Seda, kas Aspe “Ennosaare Ain” on esimene eesti romaan, on kirjandusuurijad kaalunud, selle üle koguni vaielnud. Esimeste romaanide hulka kuuluvaks on teos igal juhul tunnistatud.
Kirjandusloolane ja kirjanik Endel Nirk (1925–2018) on eesti romaani lugu käsitlevas ülevaateteoses “Avardumine” (1985) esimese algupärase romaani kirjutamise au omistanud rohkem ajakirjanikuna (toimetas ajalehte Virulane 1882–1888) tuntud Jaak Järvele (1852–1920). Ajakirjaniku ja kirjaniku Jakob Kõrvi (1849–1916) toimetatud konkureerivas väljaandes Valgus nimetataksegi Järve “Vallimäe neitsit” halvustavalt “nõndanimetatud “romaaniks””. Põhjasõja-aegset olustikku, kirevat ja keerukat sündmustikku käsitlev ning suure tegelasgaleriiga mahukas teos paistab silma selle poolest, et seal tegutsejad on baltisakslased, rootslased ja venelased. “Vallimäe neitsil” oli aga suur lugejamenu, sest see oli kirjutatud romantilise põnevusromaani vormis, nagu oli seda 17-aastase Eduard Bornhöhe (1862–1923) kirjutatud ning eesti kirjanduskaanonisse kuuuluv rahvusromantiline jutustus “Tasuja” (1880).
Järve “Vallimäe neitsi” kõrval leiab eesti romaani algusloos esiletõstmist ka kirjamees Maximilian Põdderi (1852–1905) pikem jutustus, ajalehes Sakala ilmunud “Bob Ellerhein” (1884). Teose algul on Robert (Bob) Ellerhein Tartus arstiks õppiv üliõpilane, kes on sunnitud aga majanduslikel põhjustel jätma õpingud pooleli. Siiski saab ta koduõpetaja koha Moskvas. Muide, Moskva on ka Aspe “Ennosaare Aini” üks tegevuspaikasid. Bob armub peretütar Measse, kuid kihutatakse seepeale minema. Bob võtab arstina osa Serbia-Türgi ja Vene-Türgi sõjast, lõpetab sõdade vahel ülikooli. Uuesti saab ta kokku Meaga Berliinis. Bobist on vahepeal saanud lugupeetud arst. Kaks vaba inimest naasevad Eestisse ning abielluvad. Bob Ellerheinast saab lugupeetud arst, kes usub eesti rahva elujõusse ning kultuurivõimelisusse.
Elisabeth Aspe “Ennosaare Aini” on aga estofiilist eesti kirjanduse tõlkija ning fennougrist Cornelius Hasselblatt (s 1960) liigitanud oma “Eesti kirjanduse ajaloos” (2016) žanrimääratluselt lühiromaaniks. Hasselblatt esitab seal ka teose sisukokkuvõtte (lk 281–282), mida ma siinkohal kordama ei hakka. Autor tõstab esile Aspe romaanis “psühholoogiliselt nõudliku kujutamise” algeid ning kuna Aspe rüütavat “oma vahetu ümbruse kaasaja problemaatika sõnadesse”, siis võime Hasselblatti meelest nimetada Aspet ka “varaseks realistiks”. Selleks “kaasaja problemaatikaks” oli romaani kirjutamise aegu eesti haritlasi ähvardav saksastumine või venestumine. Muide, selline keelevahetus, millega kaasneb juurdumine mujal, on jätkuvalt aktuaalne, mõeldes eesti teadlaste “inglistumisele”.
Sauga mõisa alla kuuluva Ennosaare talu poisi Aini hariduspüüdu toetab mõisahärra naisevend, Moskva ülikooli astronoomiaprofessor Adalbert von Bork. Astronoomiks koolitatakse ka Ain, kes aga mitme keele, saksa, vene ja prantsuse keele valdajana võõrdub oma keskkondlikust ning rahvuslikust päritolust. Ennosaare Ainist saab Anton Enmann. Sellena elab ta aastakümneid Moskvas. Eestis toimuv teda ei huvita, kuigi kaotusega lõppenud esma-armumine mõisapreili Hildegardi ning poolvenna Peedi (tänapäeval käänaksime Peedu) saatus kripeldavad endiselt Aini hingesügavustes.
Üks oluline teema leiabki Aspe teoses esmakordselt romaanipäraselt käsitlemist – see on maailmakirjanduseski tuntud, draamadest ja tragöödiatestki ümbritsetud seisuse piire ületav armastus.
Kunstilises kujutuses kulmineerub see eesti kirjanduses Anton H. Tammsaare romaaniga “Ma armastasin sakslast” (1935) eesti üliõpilase Oskari ning baltisakslase Erika vahel, mis lõpebki traagiliselt. Tammsaare teost omakorda on suurejoonelise monograafilisusega käsitlenud akadeemik Jaan Undusk (s 1958) Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses valminud artiklikogumikus “Armastus ja sotsioloogia” (2013).
Tragismi on ka Aspe romaanis, kus mõisahärra ainuke tütar Hildegard murrab oma lubadust oodata ära Aini jõudmist teadlaseks. Hellitavalt kutsutud Hildest saab isa vahendusel riigisakslase mõrsja, kes omakorda jätab pulma tulemata, sest baltisakslane ei kõlba riigisakslasele naiseks. Erinevalt Tammsaare romaanist lõpeb “Ennosaare Ain” mitte küll paatosliku, kuid siiski tulevikule avatud happy end’iga: Antonist saab taas Ain ning ta kosib oma päritoluseisusele lähemal oleva kupja tütre Olga Luukase. Kuid see on juba kahe elatunud inimese liit.
Aspe “Ennosaare Ainist” teeb romaani selle raamkompositsioon. Teos algab 1868. aasta sügisel Riiast Pärnusse seilava reisiauriku pardal “vanaldase, peenes riides, kuivetanud näo ja kahvatunud jumega härra” naasmisega kodumaile. See on täheteadlane Anton Enmann. Vahepealsed peatükid jutustavad Aini kujunemise Antoniks. Viimase, 12. peatüki sündmustik leiab aset kevadel 1869. aastal. Anton näeb Olga kodus laual ajalehte Eesti Postimees, mis on pühendatud eesti talurahva priiuse juubelile. Olgal õnnestub äratada Antonis taas eestlane Ain, kes teeb lapsepõlvekaaslasele Olgale abieluettepaneku, lootuses viia ta endaga kaasa Moskvasse. Olga seab selleks aga mõned tingimused, millest üks on Anton Enmanni nimevahetus Ain Ennosaareks ning teine, sõit üldlaulupeole Tartusse.
Kui essee algul sai osutatud, et eesti esimesed naiskirjanikud on Pärnust, siis “Ennosaare Ain” ise on samuti esimene romaan Pärnust. Pärnu on selle üheks peategelaseks. On täiesti võimalik võtta ette oma-aegsed postkaardid ning, lugedes kõrvale “Ennosaare Aini”, jälgida Vana-Pärnu (mis algselt oli “päris” Pärnu) ja Uus-Pärnu maastikke. Mullegi, päritolult pärnakale, oli see põnev lugemiskogemus, sest olen romaanis “Lastekodu” (2003) samuti portreteerinud oma sünni- ja nooruslinna.
Elisabeth Aspe romaan “Ennosaare Ain” vääriks kindlasti põhjalikult järelsõnastatud taastrükki, kas või järgmisel aastal, mil Aspe sünnist möödub sada kuuskümmend aastat. Muidugi tuleks taastrüki puhul mitmed sõnad ja väljendid kaasajastada, nagu “lehkav”, “toivutama”, “ohutama”, “õletama”, “päevatama” (resp päevitama), “kaasitama”, “pelts”, “korratüdruk”, “piirg” (resp peerg) jpt. Lugemiskogemus, mis meid ees ootab, on tõenäoliselt samasugune, mis lugejail, kes saja neljakümne aasta pärast võtavad lugeda meie tänaste kaasteeliste Ira Lemberi, Erik Tohvri või mõne teise eesti prosaisti psühholoogilisi suheteromaane.
Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.
