“Joppenpuhh! Mida ma küll teen?” pomises Raivo E. Tamm omaette.

“Mis on Raivo?” küsis naine unesegaselt ja tõusis ta kõrval voodis istukile. “Kas nägid jälle Maret unes?”

“Ei, mul homme tööl see kuradima umbusaldushääletus Helmede tekitatud jamade pärast.”

“Mis siis sellega on?”

“Mis on, mis on… sellega on nii, et ma tean, et oleks õige umbusaldada, aga see läheks partei ja koalitsiooni seisukohtadega vastuollu ja siis hakataks mind imelikult vaatama ja ei võeta võib-olla ka partei suvepäevadele kaasa.”

“No aga siis hääleta, et sa oled umbusaldamise vastu.”

“No aga siis normaalsed inimesed jälle vaatavad pärast telekast ja loevad uudistest, et ma toetan nende jamasid, et see oleks nagu minu poolt OK.”

“Aga seal sai vist erapooletuks ka jääda?”

“Ma ei saa ju erapooletuks jääda, siis inimesed arvavad, et mul pole mune, et ma ei suuda otsustada. Aga mul on ju munad, näe katsu… need on rauast IronMani munad!”

Naine haigutas. “Mis ma neist katsun, katsu ise… no aga mida sa siis teed homme? Ja üleüldse, kell on pool kolm, lähme magama tagasi.”

Raivo mudis tekiäärt ja vastas vaikse häälega: “Mõtlesin just, et samal ajal kui hääletus hakkab, ma näiteks teeskleks, et sain haiglast kõne, et sinuga juhtus midagi… pimesool või midagi ja siis tulen saalist ära…”

“Ei mina küll ei hakka nii tembutama.”

“No aga siis, et lapsega juhtus midagi?”

Naine sai pahaseks ja virutas Raivole padjaga. “Raivo, mis sinuga juhtunud on, peale seda, kui sa poliitikasse läksid, oled sa nagu teine inimene. Hakkad meie lapsele mingit häda külge mõtlema, et sina ei peaks hääletama!?”

“Just!” karjatas Raivo ja kargas voodist püsti.

“Häda… häda on õige lahendus! Ma tean, mis ma teen! Homme, siis kui hääletus on algamas, siis ütlen, et lähen käin kiirelt WC-s ära ja siis pärast, kui hääletus läbi on, siis tulen tagasi ja ütlen, et läks vähe kauem ja niiiiii kahju, et ei saanud hääletada! Siis ma jään õigeks meheks ja keegi ei saa mulle midagi ette heita!”

Järgmisel päeval enne otsustavat hääletust tõttas Raivo jooksujalu pelleri poole ja kui ta selle ukse lahti tõmbas, vaatas sealt vastu trobikond tuttavaid nägusid – Baruto, Eesmaa, Korobeinik, Kunnas, Kruusimäe, Lotman, Oudekki, Saaremäe ja veel mõned.

Kõigil olid silmad suured nagu tõllarattad ja vaid üks küsimus suul: “Noh, hääletus sai läbi või, mis sai siis?”

Raivo mõistis ukse vahel seistes vaid kokutada. “Seesamunegi, et …ei, ei.. ei o-o-ole läbi veel, kohe hakkab.”

“Mida sa kurat siis veel ukse vahel veel passid,” rammis Baruto läbi hammaste. “Tõmba uks kinni, muidu keegi näeb veel!”

Raivo astus kiirelt sisse ja tõmbas ukse kinni. Hetk hiljem kõlas uksele koputus. “Hei, on seal keegi, hääletus on kohe algamas.”

Nagu hernekommid, mis laualt maha veerevad, pagesid meie austatud riigikogulased kes kuhu kabiini või pissuaari juurde sai ning tõmbasid püksid maha. Raivole kohta ei jätkunud ja tema pidi ukse vahelt sisse vaatava riigikogutöötaja järel tagasi saali marssima nagu tapale viidav kariloom.

Seda päeva hakati hiljem Eesti ajaloos nimetama põielkäijate päevaks. Need on need tüübid, kes oma südames teavad, kuidas oleks õige ja kuidas nad tahaksid hääletada, kuid võttes arvesse seda, mis neile endile kasulikum, otsustavad nad oma hääle, mis rahva poolt neile antud, hoopis veega alla lasta.

Vello Nelikendkaks

Vello Nelikendkaks on õppinud Rääma Põhikoolis ja Tallinna Ärikallakuga Õlikoolis. Hetkel elab Calicias, Hispaanias. Oma satiirilises kolumnis "Mitte ilmtingimata uudised" uurib ta Eesti elu ja paljastab poliitika telgitaguseid. Loe artikleid (14)