Saatuse, kurjuse ja ka omaenda vigade tõttu tähistame kahte iseseisvuspäeva.

Üks, 24. veebruar, on meie reveranss esiisadele ja -emadele nende julguse, ettenägelikuse ja ohverduste eest Eesti riigi loomisel. See päästis meid õudustest, mis tabasid noid rahvaid, kel ei õnnestunud sada aastat tagasi oma riiki luua.

Teine, iseseisvuse taastamine 20. augustil, väärib samavõrra imetlust ja tänu. Töö vabaduse nimel algas palju varem.  1987. aasta 23. augustil nõudsid tuhanded Hirvepargis vabadust ja ajaloolist õiglust. 1989. aasta 23. augustil seisid sajad tuhanded inimesed Eestimaal Balti ketis.

Sellest sai vabadusetahte manifestatsioon, mis inspireerib tänini rahvaid üle ilma ja mis toob sellel reedel Hong Kongi tänavatele inimketi vabaduse ja demokraatia eest seisjatest.

Ma jätkuvalt imestan, kui organiseeritud ja ettenägelikud olid need, kes 28 aastat tagasi iseseisvuse taastamisega hakkama said. Kõigest mõni nädal hiljem, septembri keskel, kogunes juba Põhiseaduslik Assamblee, mille töö tulemusena valminud põhiseaduse ratifitseerimine juunis 1992 garanteerib siiani meie demokraatiat, õigusriiklust ja põhivabadusi.

Iseseisvuse nimel tehti tööd, selleks valmistuti aastaid.

Selles seisneb ka erinevus meie ja nende riikide vahel, kel näiline iseseisvus langes sülle ja kestab siiani… või, halvemal juhul, kus iseseisvus tähendas pelgalt võimalust kehtestada võõra asemel omaenda autoritaarsus.

Kui vaatame kommunismist pääsenud riike, näeme peamiselt vaid ebaõnnestumisi: mahajäämus, politseiriigile omased jooned, korruptsioon, sõna- ja muude vabaduste piiramine, õigusetus.

20. august aga on veel ka teisel põhjusel teistsugune päev: pea kõik Eesti inimesed mäletavad või on vanematelt kuulnud, mida see päev tähendab. Nagu üks minuvanune sõber mulle igal aastal meenutab:

“20. august on minule (ka ilmselt paljudele teistele) elu kõige tähtsam päev. Me oleme ise kogenud, mida tähendab ukse avamine pimedusest valgusesse. See oli nagu tulek koju, sest kodu saab olla üksnes koht, mis kuulub sulle ja kus oled peremees.”

Kuid need, kel kogemus vabaduse puudumisest, kes tunnetavad siiamaani ihu ja hingega, mis on vabaduse ja vabadusetuse vahe, lähenevad juba viiekümnendale eluaastale. Teised seda kogenud on kas vanemad või juba lahkunud.

Neile järgnevad põlvkonnad ehk ei mõista üdini, mida vabadusetus tähendab. Ent neil on kogemus sellest, mida Eesti on saavutanud. Nad näevad seda ka edetabelitest, kus vähemalt viimase ajani troonib Eesti ikka ja jälle kõikidest eksvangidest eespool. Mitte üksnes digitaalsete edusammude osas, vaid ka pressivabaduse, internetivabaduse, madala korruptsiooni, hariduse osas kuulub Eesti 28 aastat pärast iseseisvuse taastamist Euroopa ja vahest koguni maailma parimate hulka.

Raskem on aduda seda, kui madalalt Eesti 1991. aasta augustis alustas. Toona nähti meid viletsa, mahajäänud, halli ja kuritegeliku, korrumpeerunud ja luitunud “ekskommunistliku” riigina.

Ent Eesti üliedukas toimetulek on nüüd seatud kahtluse alla. Sinimustvalge, mis on alates selle sünnist 135 aastat tagasi olnud euroopaliku demokraatia, vabaduse ja võrdsuse sümbol, on nüüd kaaperdatud ja sellest püütakse teha suletuse, vihkamise, ebaeuroopalikkuse ja õigusriigi vastast sümbolit ning rüütada see sõimu ja labasusega.

Esimest korda iseseisvuse taastanud Eesti ajaloos oleme olukorras, kus paljud tunnevad demokraatia pärast muret.

Vabadusepüüdlust nimetatakse massihüsteeriaks, õigusriigi põhimõtteid rikutakse, valitsuse liikmed kostitavad kodanikke sellise keelepruugiga, mis oleks justkui pärit 1950. aasta Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee pleenumilt.

Sestap tuntakse mitte üksnes muret, vaid lausa hirmu taastatud Eesti demokraatia kadumise pärast. Vabandused, mis kinnitavad, et miski pole muutunud ja kõik olla korras, ei veena ei kuulajaid ega vabandajaid endidki. Eesti valitsus vabandab rohkem kui Mark Zuckerberg, kuid vabandamisest ei ole kasu, kui sellele ei järgne tegusid, mis näitaks, et vabandust mõeldi tõsiselt. Esimest korda oleme olukorras, kus võim on tähtsam kui õigus, kus pidur on tähtsam kui gaas.

Mõtlen sellele kiirele allakäigule iga päev. Mõtlen, kuidas 30 aastat rasket tööd Eesti vabaks saamise ja ülesehitamise nimel saab nii lihtsalt ohtu seada.  Võimuiha ja mahhinatsioonide läbi, nende poolt, kelle panusest ülesehitamisel ei olnud märkigi.

Vabaduse olemus ei muutu, selle tunnused on igavikulised ja meie kultuuriruumis aastasadu tunnustatud. Aga ohud vabadusele on muutunud, ja on muutunud ka väljakutsed, mille ees vabadust kaitstes seisame.

Vaba Eesti esimene väljakutse 1990ndail oli julgeolek – Vene vägede väljaviimine, piiri fikseerimine, Euroopa Liit ja NATO.  See väljakutse kestab siiani.

Ent nüüd ei ole julgeolek enam peamine oht vabadusele. Nüüd on selleks juhid, kel puudub vastutustunne ja puudub arusaam õigusriigi toimimisest, kelle soov olla võimul matab eetika, kelle arusaam võimust on sõim ja alandamine, kelle poliitiline eesmärk pole valitsemine, vaid oponentide hävitamine.

Kunagi küsiti Konstantin Pätsi käest, kuidas ta sai olla varem sotsialist ja hiljem konservatiiv. Päts vastanud, sest nüüd on, mida hoida. See on konservatism kõige ehtsamal moel. Sel pole mingit pistmist neomatslusega, mis maskeerib end pseudokonservatiivse populismina, mis külvab vihkamist ning viib meid aina kaugemale sellest paleusest, mida nimetame vabaks Eestiks.

Ja nii jääbki mu lootus Eesti noortele, kes on vabaduses sündinud ja kasvanud ning kes mõistavad, mida oleme saavutanud ja mida meil on kaotada. Lootus jääb neile, kes on nautinud juba pooleteise põlvkonna jooksul seda, mis nende vanematelt võeti – vabadust. Neile, kes tunnevad sarnaselt 21-aastasele luuletajale Laura Kellale, et nad ei lase kõike seda, mis püha, muuta suletuseks, vihkamiseks ja vaenuks:

“ärge te püüdkegi
minult ära võtta
maad kus ma sündisin

ärge katsugegi
rüütada oma vihkamisväärtuseid
õilsa “rahvusromantika” mundrisse”

Kuni on nii mõtlevaid noori, on lootus, et tulevased Marie Underid ei pea enam kunagi kirjutama kusagil Kanadas, kuhu Eesti Vabariigi valitsuse minister soovitas emigreeruda neil, kel valitsuse vihakõne ei meeldi:

“Nüüd mälestades seiskem palja päi:    
Mis võet meilt, meenutagem, ja mis meile jäi.”

Ma loodan noortele. Ma loodan eestlastele, kes aduvad, mida tähendab meie riigi ajalooline tung vabaduse poole. Ärme lase end vajuda mandumise sohu, ärme lase kellelgi, ei võõrail ega neil, kes meie hulgast, rikkuda seda, mida oleme ühiselt nii pikkade aastate vältel loonud.

Elagu Eesti. Jää vabaks.

*Gustav Suits, “Lõpp ja algus” (1905): “Me seisame kahe riigi väraval: see üks on pimedus ja teine valgus…”

Kommentaar põhineb Toomas Hendrik Ilvese sotsiaalmeediapostitusel ja on avaldatud autori nõusolekul.