Sotsiaalmeedia on olnud üks 21. sajandit defineerivaid tehnoloogiaid. Varem olid Interneti kasutajad peamiselt teabe tarbijad, kuid need veebisaidid ja rakendused võimaldasid kõigil hakata sisu tootjateks. IPhone’i kasutuselevõtt 2007. aastal aitas kaasa selle kasvule, pakkudes mobiilset internetiühendust ja vabastades kasutajad laua- ja sülearvutite piirangutest. Koos mobiilseadmete jaoks optimeeritud tarkvara turuletoomisega on kasutajate arv pidevalt kasvanud ja eeldatavasti ületab see 2021. aastaks 3 miljardit.

Sotsiaalmeedia esimene kümnend oli rahuperiood, mil meediat peeti kahjutuks meelelahutuseks ja see oli riiklikust sekkumisest prii. Ent kuna üha enam ilmnes sotsiaalmeedia võim informeerida, mõjutada ja käitumist muuta, hakkasid valitsused oma elanikkonna veebikäitumise vastu üha rohkem huvi tundma. Ehkki selle täpse mõju üle veel vaieldakse, võib väita, et sotsiaalmeedial oli oluline roll 2011. aasta araabia kevadena tuntud ülestõusudes. Olles noorema põlvkonna seas populaarne, võimaldas see meeleavaldajatel korraldada kogunemisi ja levitada sündmuste uudiseid laiemale ülemaailmsele publikule. Esialgu tabas see vastavaid valitsusi ootamatult, kuid seejärel reageerisid mõjutatud valitsused kiiresti, blokeerides juurdepääsu sotsiaalmeedia saitidele ja isegi katkestades ajutiselt interneti-ühendused.

Kui araabia kevadel oli elanikkonna mobiliseerimise tulemus kohene, ilmne ja kohati vägivaldne, toimus kümnendi lõpus raskemini defineeritava sotsiaalmeedia mõjuga sündmus. 2016. aasta Trumpi valimisvõit on kurikuulus USA elanikkonnale suunatud laialdase ja süstemaatilise veebiteabekampaania pärast. See hõlmas ka uudiseid, mis hiljem said nime võltsuudised (i.k  fake news) – ennekuulmatuid uudiste pealkirju, mille eesmärk oli panna lugejaid klõpsama lugudel ja nende manustatud reklaamidel, et nende loojatele tulu teenida.

Palju salakavalam oli aga Venemaa valitsuse sekkumine valimistesse, mida 2019. aasta Muelleri raportis kirjeldati kui „laiaulatuslikku ja süstemaatilist”. See viidi läbi Peterburis asuva Interneti-uuringute agentuuri kaudu, mis ühendas erinevaid tehnikaid, et tekitada Trumpi kampaaniale soodne meeleolu. Lisaks tavalistele tasulistele reklaamidele lõid venelased võltskontosid, mis väidetavalt pärinevad USA kodanikelt.

Neid veebipõhiseid isikuid, nn petukujusid (i.k. sockpuppet), kasutati kommenteerimiseks, sisu reklaamimiseks või argumentide kaitsmiseks. Usaldust saavutati esitledes end mõne lugupeetud grupi juhtfiguurina, usaldusväärse uudisteallika või isikuna, mis simuleeris rohujuuretasandi toetust Trumpile. Seda nimetatakse astroturfiks (i.k. astroturfing), mis on propagandas tuntud tehnika. Neid täiendati trollidega (i.k. trolls): provokaatoritega võrgukeskkonnas; kontod, mis tegelevad provokatiivsete, eksitavate või mõttetute kommentaaride postitamisega.

Lisaks inimestele, kes sotsiaalmeedias tegutsevad, kasutati kontode avamiseks ja liikluse genereerimiseks ka automatiseeritud programme, mida nimetatakse spämmirobotiteks (i.k. spambots). Hashtagide nutika kasutamise abil oli võimalik manipuleerida sotsiaalmeedias kasutatavate algoritmidega, et domineerida online arutelusid.

Ehkki sotsiaalmeedia on tehnoloogiapõhine meedium, kasutab see mõningaid väga inimlikke omadusi, mida saab kasutada kasutajate manipuleerimiseks ja mõjutamiseks.

Neid kasutati USA 2016. aasta valimistel ja neid kasutatakse nüüd laialdaselt tsenseerimiseks ja käitumise kontrollimiseks.

• Kajakambrid

Neist esimene on inimeste kalduvus siduda end sarnaste veendumustega. Sotsiaalmeedia kasutajad kipuvad end ise tsenseerima, seostudes vaid sarnaste vaadetega ja lugedes uudisteväljaandeid, mis ei esita vastuargumente olemasolevatele vaatenurkadele. Aja jooksul viib see kasutajateni üksnes neid lugusid, mis langevad kokku nende endi arvamustega. See tugevdab nende arvamust kui „paremat“ või enamuse arvamust ega võimalda kaaluda alternatiivseid ideid. Seda mugavustsooni nimetatakse kajakambriks ja selle tulemuseks võib olla sotsiaalmeedia ja mõnede sellele protsessile kaasa aitavate otsingumootorite väga kitsas vaatenurk erinevatele teemadele.

Esmalt nimetas seda „filtrimulliks“ (i.k. filter bubble) internetiaktivist Eli Pariser, ehk olukord, kui otsingumootori algoritmid hakkavad pakkuma valikuliselt teavet varasema sirvimiskäitumise alusel. Seda saab ise proovida, kasutades sama ostingusõna erinevates otsingumootorites ning jälgdes, kuidas erineb Facebooki isikupärastatud uudistevoog teistest allikatest.

• Kinnituskalduvus

Kui uskumused juurduvad, võib tekkida kinnituskalduvus (i.k. confirmation bias). Selles olukorras eelistavad inimesed teavet, mis vastab nende ettekujutatud teadmistele, isegi kui see on vigane, ja otsustavad alternatiivseid arvamusi mitte arvestada.

Kajakambrid ja kinnituskalduvus on inimlikud omadused, kuid isegi nende jaoks, kes otsivad alternatiivseid vaatenurki, takistab veebipõhine tsensuur ja manipuleerimine üha enam juurdepääsu mõnedele vaatenurkadele. USA Northwesterni ülikooli hiljutised uuringud tõid esile Google’i otsingu algoritmi võimaliku kallutatuse, mis eelistas peamiselt vasakpoolsete poole kaldu uudisteväljaandeid oma vastete hulgas. Veebiressursside leviku, juurdepääsetavuse ja mugavuse kombineerimisel võivad tarbijad enda teadmata olla erapooliku info ja tsensuuri ohvrid.

Häälekas vähemus võtab vaikiva enamuse üle

Neile, kes soovivad juurdepääsu alternatiivsetele vaadetele ja kujundada oma arvamusi, võib saadaolevate veebiressursside valik olla üha piiratum. Valitsusasutused ja uudisteväljaanded on kasutanud võltsuudiste rolli 2016.a USA valimistel põhjendusena, et tsenseerida ja materjali eemaldada.

Kui katsed lugude faktilist sisu kontrollida ja kinnitada on imetlusväärsed, on oht, et võltsuudiste määratlus muundub ja hakatakse eemaldama ka ebapopulaarseid või lõhestavaid ideid. Mõned riigid, näiteks Hiina, on tuntud oma autoritaarse kontrolli poolest Interneti üle oma riigipiiride sees, kuid ka teised soovivad kontrollida, mida võib postitada. Venemaa võttis hiljuti kasutusele uue seaduse, mis võimaldaks tõhusalt eraldada oma Internet ülejäänud maailmast. Seda põhjendatakse mh välismaalt tulnud küberrünnaku puhul vastupidavuse tagamisega: kui kogu veebiliiklus käib läbi  tsentraalselt kontrollitavate ruuterite, saab jälgida ja filtreerida väljastpoolt Venemaad pärinevat teavet.

Muret on tekitanud ka ELi uued autoriõiguse seadused (19 riiki hääletas poolt, 9 riiki, sh Eesti, hääletasid vastu või jäid erapooletuks), mida kohaldatakse sotsiaalmeediaettevõtete suhtes. Seaduse eesmärk on viia olemasolevad määrused vastavusse veebiajastuga, muutes Interneti-platvormid vastutavaks nende saitidele üles laaditud sisu eest. 

Väljendusvabadus ja sõnavabadus veebis on tihedalt seotud tsensuuri küsimusega ja lääne demokraatlikes riikides on see üha enam vaidlusalune teema. Arvamused ja vaated on erinevad, kuid Interneti-taristu ja valitsuste või eraettevõtete omanduses olevate veebisaitide korral on tarbijatel selle toimimismehhanismides vähe mõjuvõimu. 2019. aasta mais eemaldas Facebook oma platvormilt hulga silmapaistvaid konservatiivseid isikuid, nimetades neid „ohtlikeks“. Kriitikud juhtisid kiirelt tähelepanu sellele, et jätkuvalt tegutsesid mitmed ultra-vasakpoolsed vägivaldsust propageerivad aktiivsed rühmitused.

Euroopa valitsused tegelevad aktiivselt ka veebisisu kontrollimisega. Suurbritannia on selles valdkonnas väga aktiivne ning spetsialiseeritud üksused on pühendunud sotsiaalmeedia jälgimisele. Kui postitus solvab kedagi, võib see olla põhjuseks, mis äratab politsei huvi, kuna üritatakse ennetada vihakuritegusid. See on summutanud erinevaid arutelusid ja kriitikat paljudes vaidlusküsimustes, sealhulgas soo ja religiooni teemades. 

Väljendusvabaduse ja sõnavabaduse piiramine võib viia vaikimisspiraalini.

Politoloog Elisabeth Noelle-Neumanni poolt 1974. aastal välja pakutud termin (ingl. k spiral of silence) kirjeldab inimeste kalduvust mingis küsimuses vaikida, kui nad tunnevad, et nende vaated on enamuse vaatete vastandid. Tänapäeval võib inimene vaikida ja tunda väljendusvabaduse tõkestamist Internetis kartuses, et teda süüdistatakse vihakuriteos. Sedasi toimides peletab see omakorda teisi sarnase arvamuse avaldamisest ja viib vaikiva enamuse arvamuste allasurumiseni hääleka vähemuse poolt.

Riigikogu avaistungil 25. aprillil 2019 kandis president Kersti Kaljulaid dressipluusi loosungiga „Sõna on vaba”. Seda pühendust sõnavabadusele rõhutati kuu aega hiljem kohtumisel Euroopa Ajakirjanike Föderatsiooniga. Sõnavabadus on binaarne – see kas on olemas või mitte. Täieliku sõnavabaduse puhul  aktsepteerime, et neil, kellega me ei nõustu, sealhulgas igasugustel äärmustel, on vaba platvorm, kus oma mõtteid avaldada.

Kui piirangud on seatud, on väljakutse see, kuidas ja kuhu piir tõmmata ja tuleb aktsepteerida riski, et piirangud võivad aja jooksul suureneda. Tulevased põlvkonnad peavad arutama, kas täielik sõnavabadus, 2016. aasta eelne Internet ja selle sotsiaalmeediarakendused olid paremad, kui see, kuhu need on arenenud tänaseks. Seda muidugi juhul, kui neil lubatakse selliseid teemasid veebis arutada.

Artikli autor Dr Adrian Venables on Tallinna Tehnikaülikooli küberkriminalistika ja küberjulgeoleku keskuse vanemteadur. Ta teenis 24 aastat Briti kuninglikus mereväes kommunikatsiooni-, sõja- ja luureohvitserina. Pärast tavateenistusest lahkumist on ta avaldanud terve rea ajakirjandusartikleid ja uurimistöid küberohtude maastiku ning selle kasutamise kohta riiklike ja valitsusväliste osalejate poolt spionaaži, sabotaaži ja õõnestamise jaoks. Ta on säilitanud oma sidemed sõjaväega, tegutsedes Kuningliku Mereväe reservülemana, toetades Suurbritannia kübervastupanu-alaseid tegevusi Balti piirkonnas.

Küberturvalisuse rubriigi eesmärk on tõsta lugejate teadlikkust antud valdkonna probleemidest ja edusammudest nii Eestis kui mujal. Artikliseeria avab teemat muuhulgas tehnoloogia, juhtimise, majanduse, teaduse, riigihalduse ja rahvusvaheliste suhete vaatenurgast.