Teadupärast on suures osas maailma põhjapoolkerast juulikuu ja eriti augustikuu traditsiooniliselt puhkuste kuud. Sel ajal on inimesed ametis puhkamise ja oma pereasjadega, mitte poliitika jälgimise või ammugi selle pärast muretsemisega. Samas on küll tunne, et just augustis kipub juhtuma igasugu ebameeldivaid asju. Eriti poliitikas.

Demokraatiad on sel puhkuste kõrghooajal tavaliselt suhteliselt teovõimetud, sest otsustajaid kas pole või pole neil volitusi, samal ajal kui autokraatiatele on see magus aeg just sellepärast, et tavaline valvelolek nii kodumaal kui välismaal on nõrgem ja avaliku arvamuse häälestus on hoolimatum väliste sündmuste suhtes. Ajakirjanduslik hapukurgihooaeg on ka sel ajal veel täies hoos. Seepärast on autokraatidel kombeks just sel ajal, nagu ka samadel põhjustel just jõulude ja aastavahetuse ajal, korraldada igasugu resonantseid sündmusi ja astuda muidu ebameeldivaid samme. Annaks jumal, et seekord poleks see nii, aga väheusutav…

Niisiis, alustaks nagu ikka, Ameerikast.

Trumpi lood

USA-s on hoogu tasapisi kogumas järgmine presidendi valimiskampaania. Vabariiklaste poolel tundub president Trump hetkel seisvat omaette tipus, demokraatidel aga on käimas üha eskaleeruv sisesõda oma kandidaadi leidmiseks. Ühelt poolt on neil lõpuks ammuoodatult võidujooksu sisenenud ka endine asepresident tsentristlik Joe Biden, aga tema vastas on mõjuvõimas radikaalsem demokraatide tiib, kus tooni annavad need, kes loodavad saada oma kandidaadi, hetkel eespool olevatest senaatoritest kandidaatide hulgast näiteks eelmisel korral Hillary Clintonit sisevalimistel äärepealt võitnud  Bernie Sandersi, või siis enim lootusi tekitava Elisabeth Warreni või siis küsitavusi tekitava Kamala Harrise taha hääli pigem radikaalsematelt valijaskonna gruppidelt, noortelt ja Trumpis pettunud, eelkõige vaesematelt ameeriklastelt. Arvestagem seejuures, et mõningate küsitluste tulemusena on isegi üle poole noortest ameeriklastest sotsialismi-usku pööranud… Kui peaks siiski järgmiseks aastaks peale jääma tõesti radikaalsem kandidaat, on Trumpi võit ilmselt kindlamast kindlam. Samas räägivad päris paljud autoriteedid, et kui see ka nii läheb, siis järgmisel korral, elik 2024 liigub pendel teise nurka ja vasakpoolne radikaalsem poliitiline tiib saab oma võimaluse.

Seejuures tundub, et Trumpi šansse ei vähenda praegu ka demokraatide loodetud presidendi umbusaldamisele alust andma pidanud eriuurija Robert Muelleri raportis ja tema äsja Kongressi ees antud tunnistustes sisalduv. Kuigi sealt tuli väga selgelt välja see, et venelased sekkusid eelmistesse valimistesse ja Trumpi valimismeeskonna liikmed mehkeldasid nendega ikka küll.

Samas tuleb tunnistada, et Trumpil on ette näidata ka saavutusi, mis mõjuvad hästi tema toetusele. Olgu selleks majanduse seis või tema lemmikratsuks olev illegaalse immigratsiooni vastane võitlus. Viimase osas saavutas ta hiljuti mitu olulist punktivõitu. Alustuseks surus ta kaubandussõjaliste vahendite kasutamise ähvardusega põlvili Mehhiko, kes võttis endale kohustusi USA-sse suunduvate immigrantide voogude pidurdamiseks, seejärel aga toetuse äravõtmise ähvardustega ka kaks illegaalse immigratsiooni juhtivat lähteriiki – Honduurase ja Guatemaala. Lisaks sai ta märgilise võidu Kongressi üle USA Ülemkohtus, kes leidis, et Trumpi poolt Mehhiko piirile ehitatava müüri jaoks sõjalise eelarve vahendite kasutamine on lubatav. Lisaks veel massiivne illegaalide kinnivõtmise ja väljasaatmise kampaania käivitamine siseriiklikult. Kuigi viimase osas on ta põrkunud paljude suurlinnade kohalike võimude vastupanule.

Trumpi algatatud kaubandussõjas on aga lisandunud uusi rindeid. Alustuseks teatas Trump, et suurendab taas tariife Hiina kaupadele, eesmärgiga sundida takka hiinlasi kaubandusläbirääkimistel USA-ga. Hiina poolel on märgata teatud närvilisust niigi aeglustuva majanduskasvu tempo osas, mida kaubandussõda peamise kaubanduspartneri USA-ga vaid võimendab. Seejuures on nende retoorikasse ilmunud ka otsesed viited ameeriklaste ettevõetule, kui põhjendatakse oma sisemajanduslike probleemide teket…Siiani nad seda eriti ei rõhutanud.

EL-i suunal on ta kiitnud küll Brexitit ja lubanud Suurbritanniaga tihendada majandussidemeid ja kiiresti sõlmitava vabakaubanduslepinguga kordistada omavahelist majanduskoostööd, kuid teise käega ähvardanud Euroopa autotootjaid kõrgendatud tariifidega, nüüd aga, seoses Prantsusmaa otsusega maksustada USA päritolu tehnoloogiahiide täiendava tulumaksuga, lubanud viia tõkestavate tariifide alla ka Prantsusmaa ekspordi uhkuse – veinid. Rootsis märatsenud ameerika räppari mittevabastamine valitsuse poolt oli jällegi rünnaku õigustuseks peaministrile.

Mida aeg edasi, seda arusaadavam hakkab tunduma kunagine kurikuulus Trumpi lapsus linguaks peetud väide, et EL on USA vaenlane („foe“), polegi vist nii väga lapsus.

Värskelt lahkus Trumpi juurest järjekordne kõrge administratsiooni tegelane – respekteeritud professionaal rahvuslik luurekoordinaator Dan Coats. Ei kannatanud enam presidendi halvustamist kodumaise luure-ühiskonna aadressil. Tema asemele pakkus president esialgu Kongressi liikme Texasest John Ratcliffe’i, kuid tolle probleemsevõitu tausta tõttu loobus viimasel hetkel, et mitte anda demokraatidele juurde laskemoona niigi intensiivistuvas sisepoliitilises tulevahetuses.

Lähis-Ida osas on Trump tugevdanud vägede grupeeringut Pärsia lahe piirkonnas ja sanktsioone Iraani suhtes. Viimati tolle välisministri osas. Seejuures paigutasid ameeriklased pärast pikki aastaid taas kontingendi sõdureid ka Saudi-Araabiasse, peale mida kogu Kongressi katse Saudi-Araabiale relvamüüki takistada seoses Saudi valitseja tellitud opositsioonilise ajakirjaniku Jamal Khassoggi brutaalse mõrvaga saudide Türgi saatkonnas muutus veelgi vähem tõenäoliseks. Alla tulistati ka Iraani luuredroon ning nõuti sealkandist naftat importivatelt riikidelt, et nemad, mitte USA, valvaks Hormuzi väina läbivaid tankereid. Eriti pärast viimatisi tankerite-vastaseid rünnakuid, milles näpuga näidatakse Iraanile, ja eriti peale kahe Briti lipu all sõitva tankeri hõivamist viimase relvajõudude poolt, tundub üpris loogiline, et brittide vastavale otsusele järgneda võivad ka teised. Kuna ka Süürias õnnestus ameeriklastel kaasata sõjalisse kohalolusse nii prantslasi kui britte, siis tundub, et Trumpi viljeldav poliitika Lähis-Idast väljatõmbumise ja sinna hoopis teiste lääneriikide sissetõmbamise osas on jõudmas tulemusteni. Sinnasamasse komplekti kuulub ka Afganistanis mõnda aega ameeriklaste poolt üle Kabuli valitsuse peade Talibaniga peetud läbirääkimiste tulemusel nende jõudmine faasi, kus Trumpi lubaduse kohaselt on need suurepärases seisus ning otseläbirääkimistesse saab nüüd kaasata ka afgaanide valitsust, mida eurooplased koos Katariga ka ette valmistavad.

Kui Afganistani osas pole veel kindel, kas need läbirääkimised Euroopas või mujal ikka lähiajal aset leiavad, siis lähiajal pingete kasvus Iraaniga seoses pole küll kahtlust. Samas on otsese sõjalise konflikti oht siiski väike, sest Iraan on lihtsalt liiga suur ja tugev ning seal Iraagi-taolist stsenaariumi korrata pole lihtsalt võimalik. Samas, augustikuised ekstsessid pole välistatud.

Augustis on toimumas Peruus ka konverents, kus Venezuela opositsiooni toetavad poolsada riiki kokku saavad ja arutavad kuidas president Madurot saaks võimult kõrvaldada, mis kuuldavasti oli mõni aeg tagasi peaaegu juhtunudki. Kuid viimasel hetkel eelkõige venelaste ja hiinlaste nõuandel olevat president siiski võimust loobumisest taganenud. Nüüd jäävad need kaks koos Kuuba ja samuti omadel puhtpoliitilistel kaalutlustel Maduro toetajaks oleva Türgiga sellelt konverentsilt kõrvale. Samuti jätkavad venelased intensiivselt tema režiimi tehnilist toestamist nii relvastuse, spetsialistide kui rahaga. On ju neil lisaks poliitilistele huvidele USA pehme kõhualuse torkimiseks veel ka suured rahalised huvid mängus, nagu hiinlastelgi, mida Maduro režiimi hukk ohustab. Aga küllap tuleb ka see konverents USA rahvusliku julgeolekunõuniku John Boltoni eestvõttel varsti välja mõne tugeva käiguga Maduro survestamiseks. Tolle režiimi ilmne seotus üleilmse narkokaubandusega tuleb siin kindlasti kasuks.

Venemaa „kuum“ suvi

Venemaal on juuli ja eriti august traditsiooniliselt olnud ebameeldivuste ja ootamatute kaadrimuudatuste kuu. Viimaste kohta on veel keeruline hetkel midagi arvata, kuigi võib kindel olla, et mõned ikka juhtuvad, aga ebameeldivuste osas on traditsioon täies jõus.

Õnnetus tuumaallveelaevaga. Juulis peaaegu uppus plahvatuse tagajärjel ja surmas neliteist kõrges auastmes mereväeohvitseri Vene väga salapärane, vaid kõrgetest mereväeohvitseridest koosneva meeskonnaga, eriotstarbeline eriti sügavale sukeldumise võimega  tuumaallveelaev nunnu hüüdnimega „Hobuke“ (Лошарик ). Täpset teadmist mis juhtus ja miks pole tänaseni, nagu Venemaal kombeks, aga kaudselt tekitas tähelepanu hukkunute matustel kõrge mereväeülemuse pillatud fraas, et mehed oma elu hinnaga päästsid meid ülemailmse ulatusega katastroofist. Mis see täpsemalt olla võis, ei ole avalikult teada. Kinnitatud on, et allveelaeva enda tuumareaktor ei plahvatanud. Kaudselt on hakanud imbuma välja, et see laev olevat eriotstarbeliselt mõeldud ookeani põhjas asuvate ja üliolulise tähendusega Lääne kommunikatsioonikaablite saboteerimiseks või pealkuulamiseks ning mis veelgi olulisem, ameeriklaste tuumaallveelaevade vastase süvaookeani põhjas asuva monitooringusüsteemi seadmete saboteerimiseks. Nüüd olevatki nad läinud ühte sellist uut tuumajõul töötavat seadeldist kaaperdama, et seda lähemalt uurida, aga käivitus tolle enesehävitusprogramm ja seadeldis plahvatas. Vaid allveelaeva haruldane, ülikallist titaanist eriti tugev ja vastupidav kere suutis selle plahvatuse siiski üle elada ja laev ei uppunud üleni. President Putin sellest intsidendist juba Kurski-nimelise tuumaallveelaeva õnnetuse päevist tuttava mustri järgi eriti välja ei teinud, mis aga häiris Venemaal paljusid.

Õnnetusi oli teisigi. Jätkuvad üleujutused Kaug-Idas. Kusjuures juba on välja tulnud, et osaliselt on rasketes tagajärgedes süüdi ka kohalike võimumeeste hooletus, onupojapoliitika, korruptsioon ja ahnus kaitserajatiste ehitamisel. Putin vedas end korraks vaatama ja kutsus siis lohutuseks ühe enim üleujutuses kannatanud küla elanikke Peterburis toimuvale sõjamerejõudude tähtpäeva paraadile…Tõsiselt. Loomulikult kõlas see nagu eriti küüniline mõnitamine väga paljudele, ja mitte ainult kannatanutele.

Tundub, et „rahvusliidri“ irdumine päriselust on saavutamas uskumatut taset ja „poliitilist kuulmist“ ei suutnud suverammestuses ilmutada ka tema lähimad abilised.

Terves Siberis põlevad ürgmetsad nii, et põlemise tuhk kandub linnadesse ja isegi juba üle Uurali mägede Venemaa Euroopa-ossa. Hinnatakse, et hetkel põleb mets vähemalt 3 miljonil hektaril. Võimud lähtusid pikka aega sellest, et 1911. aastal põles mets hinnanguliselt 14 miljonil hektaril ja ka elati üle. Ning kustutamiseks pole nagunii piisavalt jõudu ja vahendeid. Ning las põleb seal, kus see otseselt ohtlik inimestele pole. Ja küllap tulevad lõpuks ka vihmad, mis iseenesest tulekahjud kustutavad. Mingil hetkel aga saadi aru, et asi on üle võlli minemas ning Putin käskis sõjaväel päästjatele nüüd appi minna. Kui kiiresti see tulemusi annab, pole veel selge. Aga inimesed, eriti need, kes pidid selles tuha ja suitsupilves elama nii siin kui sealpool Uuralit, on igal juhul maruvihaseks juba aetud. Nüüd on lisaks veel hakanud kohtadelt saabuma info, et väga paljude metsapõlengute alguskohad langevad kahtlaselt ühte teadaolevate ebaseaduslike metsaraiete paikadega. Leitud on isegi anonüümseid allikaid, kes viitavad, et on saanud selliste süütamiste eest lausa tasu metsaärikatelt.

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, läks ootamatult lahti poliitiliseks mölluks ka eelseisvatel Moskva linnavolikogu valimistel. Võimud otsustasid, et vähegi opositsioonilisi kandidaate seekord valimistele ei lasta. Valdavalt otsitud põhjustel keeldusid üdini võimutruud valimiskomisjonid aktsepteerimast vastavate toetusallkirjade seaduslikkust või üritasid leida mingeid muid formaalseid esitatud dokumentide aktsepteerimisest keeldumise põhjuseid. Seejärel otsustati vastavaid kandidaate mitte registreerida, ega lubatud isegi konkreetsete allkirjade andjate isiklikke tunnistusi esitada, et nad seda siiski on teinud. Samal ajal ei kontrollitud praktiliselt võimutruude saadikute dokumentide formaalset korrasolekut ega nende toetusallkirjade seaduslikkust.

Esimene protestidemonstratsioon lubati siiski läbi viia, kuid nähes sinna kogunenud kümnete tuhandete inimeste raevu ja meelekindlust protestidega jätkata, edaspidi enam demonstratsioone ei lubatud. Opositsiooni kandidaadid sellest ei hoolinud ja kutsusid survestama valimiskomisjone siiski neid kandidaate registreerima, millele võimud vastasid läbiotsimistega vanas NKVD-stiilis nii mitteregistreeritud kandidaatide, nende sugulaste ja vanemate, nende võtmetoetajatest aktivistide kodudes kui ka toetavate kodanikuühenduste ruumides. Uutele protestidemonstratsioonidele kutsunud Aleksei Navalnõi ja mitmed mitteregistreeritud kandidaadid pisteti pokri. Navalnõil tekkis türmis mingi ootamatu allergiataoline mürgistus (jälle keemia sekkub!) veel pealekauba, mida ei lubatud ei vaatlema ega ravima spetsialiste. Järgnenud kaks protestimiitingut aeti erilise brutaalsusega laiali ja arreteeriti tuhandeid osavõtjaid, aga ka juhuslikke kohalviibijaid, välismaalasi, vanureid ja lapsi, möödajooksvaid tervisesportlasi ja jumal teab keda veel.

Ilmselgelt on võimud otsustanud mingil põhjusel seekord igasuguse protestivaimu jõhkra jõuga maha suruda, maksku mis maksab. Seejuures lohutatakse end võimutruude sotsioloogide küsitlusandmetega, et enamus elanikke ei toetavat neid proteste. Teisest küljest räägitakse traditsiooniliselt Lääne õõnestustegevusest ja protestijatest kui „viiendast kolonnist“ elik sisevaenlastest ja saatana sigidikust Lääne käsilastest, kes tahtvat ka Venemaal korraldada „värvilist revolutsiooni“. Seda aga kardavad tänased Kremli elanikud nagu tuld. Ilmselge ebaõigluse vari, mis nende endi poolt ju opositsiooniliste kandidaatide mitteregistreerimise käpardliku korraldusega provotseeriti, neid seejuures ei häiri.

Kuigi ebaõigluse tunne on üks kõige võimsamaid poliitilise protesti katalüsaatoreid alati ja igal pool, eeldatakse, et suudetakse maha suruda jõuga ja hirmutada ära igasugune protestivaim just eelkõige pealinnas, sest teatakse oma ajaloost hästi, et just pealinnas süttinud säde läidab suurlinnade kaudu levides protestilõkked üle riigi. Seda aga ei tohi Kremli arvates mingil juhul lubada, arvestades postsovjetlikus ruumis toimunud erinevate hellitusnimedega „revolutsioonide“ ajalugu, mis said enamjaolt alguse just pealinnades valimistega või muude asjaoludega seotult lahvatanud protestiväljaastumistest. Seepärast pandi protesti mahasurumise staapi sisuliselt juhtima Venemaa Riikliku Julgeolekunõukogu mõjuvõimas presidendi lähiringi kuuluv sekretär Nikolai Patrušev ja kogu operatsiooni koordineerib tegelikult pigem FSB, mitte siseministeerium, kes koos rahvuskaardiväega on vaid täitja rollis.

Moskva protestidel on veel üks dimensioon.

Nimelt on need valimised mingil määral ka „proovitöö“ Putini formaalse järglase positsioonile pretendeerivale Moskva linnapeale Sergei Sobjaninile. Selle „proovitöö“ läbikukutamine on ilmselt piisav argument tema kõrvaldamiseks vaikselt käivalt võidujooksult „järglaseks“. Kuigi Putini lahkumine sisuliselt võimult pärast tema järjekordse presidendiks olemise tähtaja lõppemist 2024. aastal on välistatud ning praegu just käivad otsingud, kuidas seda tema jätkamist formaalselt vormistada, mis on aga eraldi analüüsi teemaks, siis ühe võimaliku pretendendi kõrvaldamine, eriti veel omavahel küll kisklevate, kuid teistesse huvigruppidesse negatiivselt suhtuvate jõuametkondade fraktsioonide poolt igati arusaadav.

Seda aga, et „silovikkide“ fraktsioonide vahel käib suuremat sorti kisma, on hästi näha järjepannu avalikkuse ette jõudvate infokildude järgi. Hiljuti olid „kangelasteks“ kaks FSB polkovnikut, kelle juurest leiti vastavalt 9 ja 12 miljardit rubla sularaha (jagada jooksva kursiga ca 70 rubla euro vastu), muud varandust veel pealekauba, siis lisandusid neile veel Moskva matuseäri mahhinaatoritest „katusepakkujad“ julgeoleku kindralpolkovnik ja tema teenistusest pärit semu perekond eesotsas kindrali abist julgeolekupolkovnikust pojaga, kes tellisid nende äri asja uurinud ajakirjanikule narkotsi sokutamise  ja vangi paneku koos „profülaktilise peksuga“. Ning viimati veel ka üks julgeolekupolkovnik jälle miljardi rubla sularahaga.

Kõigi nende juhtumite puhul on leitud seoseid erinevate julgeolekuorganisatsioonide fraktsioonide omavahelisest arveteõiendamisest, kusjuures rünnatud on just nimelt vastasfraktsiooni „obštšaki“ ehk „ühiskassat“  hoidvaid polkovnikuid. Terminoloogia ise juba viitab organiseeritud kuritegevuse analoogiatele… Sinna otsa veel kurikuulus äsjane juhtum, kus FSB pankade jälgimise osakonna töötajad röövisid FSB eriühmade (spetsnazi) liikmete relvastatud osalusel panku või lihtsalt pressisid neilt suuri summasid „katuseraha“! Rääkimata organiseeritud kuritegelikus varguses süüdistatud mitmete Putini lähiringi kuuluva julgeolekukindrali Sergei Tšemezovi juhitava peamise relvatööstuskontserni Rostehh julgeolekusüsteemi kasvandikest tippjuhtide organiseeritud grupi liikmete üle peetav kohtuprotsess 3 miljardi rubla ulatuses toimunud varguse asjus jne. See ussipesa võib aga ühel hetkel plahvatada ja sellega järsult pingestada ka olukorda režiimi jaoks.

Selline plahvatus on isegi tõenäolisem kui praeguste massiprotestide jätkumine tänavatel pikema ja jooksul.

Välispoliitilisel rindel on Venemaa intensiivistanud osalust sõjategevuses viimase Süüria mässuliste kantsi, umbes 3 miljoni inimesega Idlibi enklaavi tagasivallutamisel Assadi režiimi poolt. Ilmne on soov see ofensiiv võiduka lõpuni viia maksku mis maksab ja hoolimata ka viimasel ajal soojenenud suhetele Türgi presidendi Erdoganiga, kes aga on patroneerinud osasid mässulisi.

Türgi gambiit

Siin ongi paras koht rääkida põgusalt Türgist. Erdogan on saanud sisepoliitilise tagasilöögi osaliseks kui kohalikel valimistel suurlinnades võitsid tema partei kandidaate opositsioonilised konkurendid. Eriti valus oli kaotus Istanbulis, kus esimesel korral AKP kandidaadi napi kaotusega lõppenud valimised võimude survel tühistati, kuid teistkordsetel valimistel oli opositsiooni sisuliselt ühise kandidaadi võit juba väga selge vahega. Märgata on ka seda, et Süürias ei lähe asjad sugugi Erdogani soovide järgi. Venelased mängivad temaga, sinna on nüüd sisenemas ka Euroopa prantslaste ja inglaste näol, USA pole enam järeleandlik – kõik see teeb eduloo tekitamise seal ühe keerulisemaks. Aga see-eest on ka teisi võimalusi.

Alustuseks relvatehing Venemaaga, kus Erdogan ostis neilt S400 õhutõrjesüsteemi vaatamata NATO vastuväidetele ja USA loobumisele Türgile uusima varghävitaja F35 müümisest. Venelased olid kohe varmad alustama tarneid ja ka lubama talle oma SU57 varghävitajat, mille esimese eksemplari tootmise äsja algas aga mis päris küpseks saab arvestuslikult alles 2028.aastaks. Ameeriklaste väide oli, et nad ei saa lubada, et venelased oma tehnika abil saaks hakata uurima nende tipphävitajat. Erdogan aga lootis saada osaliseks ka nende hävitajate tootmistsüklis, mis oleks kahtlemata kasulik majanduslik ja tehnoloogiline samm. Nüüd aga teatas Türgi, et nad on huvitatud siiski ka USA Patriot-süsteemi ja eurooplaste SAMPT-süsteemi ostust lisaks, kuigi enne heitsid need Vene S400 nimel kõrvale. Kuna tegu on üpris kalli asjaga, siis ilmselt ollakse neile siiski neid valmis müüma vaatamata kõigele. Lennukeid aga ilmselt mitte.

Nagu oleks USA-ga tekkinud tülist vähe, on tuld võtmas uus tüli ka Euroopaga. Nimelt alustas Türgi intensiivset võitlust Küprose ümbruskonna suurte merealuste gaasimaardlate eest, mis on kaasa toonud ELi sanktsioonid nende vastu. Samas on Ankaral aga tagataskus trumpkaart migratsiooni-kokkuleppe näol EL-iga, mille abil tõepoolest on õnnestunud eurooplaste raha eest vähendada märgatavalt migratsioonisurvet Türgi kaudu. Erdogan ongi juba ähvardanud selle kaardi tagataskust välja tirida. Eks näis kui kaugele minnakse, aga pigem saadakse siin siiski kokkuleppele ja Türgi okupeeritud Küprose staatus ei saa ka siin segajaks. Nagu kahjuks ka Krimm pikemas perspektiivis.

Ukraina ja Hiina teelahkmel

Ukraina erakorralised parlamendivalimised andsid absoluutse enamuse president Volodõmõr Zelenski parteile „Rahva Teener“. Mis ta selle enamusega peale hakkab, pole veel lõpuni selge. On nii lootustandvaid kui ka negatiivseid signaale. Tuli ju ta võimule eelkõige rahuloosungitega. Samas Venemaa on tema suhtes ajanud pigem survestavat poliitikat. Aga suuresti on just Venemaa käes ka võtmed Ida-Ukraina lahenduseks. Siiani on presidendi tegevus olnud pigem agitatsioonilise kallakuga, toetamaks oma partei edu valimistel.

Parlamentaar-presidentaalse riigina on tekkinud presidendienamuse ja tohutu populaarsuse konstellatsioon siiski unikaalne võimalus. Samas annab ohusignaale nii tema kaadripoliitika, tema partei väga eripalgeline liikmeskond, tema väidetav seotus oligarh Kolomoiskiga ja tolle väited ja laia lõuaga kuulutatud eesmärgid, sealhulgas välis- ja majanduspoliitika valdkonnast, jätkuv oligarhide suur mõju poliitikale, Venemaa-poolne surve ja lõksude seadmine Ida-Ukrainas.

Viimati üritati taas lõksu seoses katsega tõmmata ukrainlased meremeestest pantvangide vahetusse, kui ukrainlased arreteerisid neile sokutatud tankeri koos meeskonnaga, kes oli tõkestanud omal ajal ukrainlaste soomuskaatrite tee Kertši väinas, mis andis Vene relvajõududele võimaluse nende 24 meremeest arreteerida ja hoida neid rahvusvahelise mereorganisatsiooni IMO vahekohtu otsusele vaatamata oma käes pantvangis. Ukrainlaste analoogne tegevus oleks paugupealt deligitimeerinud nõudmised vabastada Ukraina meremehed. Kuna ilmselt tuleb venelastel seda nagunii teha, siis oleks nad saanud seejuures ka võimaluse midagi vastu saada pealekauba, vahetades meremehi. Siis poleks nad enam ühepoolsed pantvangistajad. Seekord ei õnnestunud. Aga midagi seal Ida-Ukrainas kindlasti üritatakse. Seejuures teine oluline rahva ootus – elujärje parandamine on samuti pikaldane protsess ja pole sugugi veel selged uue administratsiooni majanduspoliitilised kavad. Leevendust pakub vaid korruptsiooniga võitlemise teema, sest see oli kolmas ootus Zelenskile ning siin saab talle abiks olla kõvasti tema showmehe oskusteave, mida ta on ka juba jõudnud selles valdkonnas demonstreerida.

Hiina on samuti jõudnud teelahkmele.

Pekingi soov allutada Hongkongi elanikud vähemalt osaliselt mandri-Hiina jurisdiktsioonile vastupidiselt lubatud „üks-riik-kaks-süsteemi“ poliitikale tekitas tugeva protestilaine Hongkongis. Kuigi lõpuks võeti vastav seaduseelnõu tagasi, ei rahuldunud selleks hetkeks protestilaine saduldanud radikaalid enam sellega ja nõudsid algul kohaliku valitsuse juhi lahkumist ametist, esines vägivaldsust, lõhkumist ja süütamisi. Sealt edasi hakkasid aga juba kõlama paiguti üleskutsed iseseisvumisele, Hiina riigi sümboleid alandati ja see ei saa heaga lõppeda. Peking ei saa juba puht näo säilitamise vajadusest tulenevalt sellega leppida ning ennustada võib jõuga protestide mahasurumist. Seda enam, et isegi USA president Trump suutis öelda, et see olevat Hiina enda asi toime tulla oma (sise)mässudega („riots“). Karta on seejuures, et juba üpris varsti on seal oodata jõulahendust, mis tegelikult annab võimaluse siduda Hongkong veelgi tugevamini mandri-Hiina külge.

Brexiti burlesk

Lõpuks ka Euroopast ja lähenevast Brexitist. Boris Johnson sai lõpuks kätte oma ihaldatud auhinna – kahe kolmandiku konservatiivide partei liikmete häältega partei juhiks ja Suurbritannia valitsusjuhiks. Selle käigus jõudis ta taas tegeleda segaste sõnumite, et mitte enamat öelda, levitamisega. Aga kuna kogu oma karjääri jooksul on ta seda teinud pidevalt, siis ka seekord ei kutsunud see esile erilisi reaktsioone.

Selge, et tema lubatud väljumisleppe läbirääkimiste taasavamine EL-ga on jama, kui mitte arvestada võimalikku ajapikenduse andmist, ning pealegi on EL ametis sel ajal veel oma juhtorgani – Euroopa Komisjoni – personaalse komplekteerimisega, mis seekord ei pruugi äsja selle juhiks napilt kinnitatud Ursula von der Leyeni näitel ja arvestades Ida- ja Põhja-Euroopa esindajate täielikku ignoreerimist juhtpositsioonide komplekteerimisel, liiga kergelt kulgeda. Ammugi veel 31. oktoobriks. Aga selleks ajaks lubas ta britid igal juhul Euroopa Liidust väljutada, olgu või leppeta. Seda võib küll vist uskuda. Liiatigi on ilmnenud, et valitsus siiski valmistub nüüd tõsisemalt just selleks võimaluseks. Nagu, muuseas, ka EL. Seejuures kõik prognoosijad on ühel meelel, et vähemalt alguses tähendab see Briti majandusele väga tuntavat tagasilööki. Nagu ka brittide elatustasemele.

Omalt poolt lisas BoJo, nagu Johnsonit nimetatakse, et mingit Põhja-Iiri piiri klauslit tulla ei saa. Samas EL on siin kindlalt seisnud Iirimaa taga ja viimase peaminister on olnud vägagi mures, rõhutades, et see seab ohtu Suure Reede rahuleppe, mis lõpetas omal ajal Põhja-iirimaal verise terrorisõja, edasise toimimise.

Suuremat sorti ebameeldiva üllatuse valmistasid BoJole ameerika sõbrad. Nimelt esines iiri päritolu mõjukaid USA endiseid ja praeguseid poliitikuid koondav seltsing jõulise avaldusega, et kui Iiri piiriküsimust ei lahendata, siis nemad blokeerivad BoJo nii palju promotud ja Brexiti ülemineku vaevusi kõvasti leevendama pidanud transatlantilisi erisuhteid ära kasutava vabakaubandusleppe sõlmimise USA ja Suurbritannia vahel. Selle peale teatas BoJo, et „kõva piiri“ küll ei tule, aga piir ikkagi tuleb, jättes õhku rippuma küsimuse, aga kuidas selline asi saaks praktikas välja näha?

Äsjasel ringsõidul püüdis BoJo ka uelslasi ja eriti šotlasi veenda, et väljaspool ELi on kõigil parem olla, mis vähemalt viimaseid küll ei veennud. Jõudis ju nende peaminister Nicola Sturgeon juba teatada soovist viia läbi teine iseseisvusreferendum ja jättagi BoJo „viimaseks Suure Britannia peaministriks“.

Ja et läheneva turbulentsi tunnetust veelgi võimendada kukkus läbi ka BoJo poliittehnoloogiline katse jätta Brexiti leppeta väljumise korral otsustamisest kõrvale parlament. Kuigi veel May ajal otsustati, et leppeta ei tohi väljuda ja üleüldse on väljumisotsuse aktsepteerimine parlamendil roll. Enamgi veel, ilmselt ei ole piisavalt populaarne ka BoJo katse konsolideerida Brexiti-radikaalsuse abil oma Konservatiivse partei toetajaskonda, vältimaks nende siirdumist ühe alg-brexeteeri kurikuulsa Nigel Farage’i uue partei rüppe. Selle asemel kaotasid konservatiivid lisaks hävitavale lüüasaamisele kevadistel kohalikel valimistel hoopis vahevalimised kahes traditsiooniliselt neid toetanud parlamendi valimisringkonnas, kus võitsid Brexiti-vastased euroopa-meelsed liberaal-demokraadid, mistõttu BoJo juhitud parlamendienamus kahanes vaid ühele (!) häälele. Kuid arvestades osade tema oma partei Brexiti-vastase fraktsiooni liikmetega, puudub tal tegelikult Brexiti küsimuses enamus parlamendis. Kuna opositsioonilise Tööpartei juhi, võimujanus latentse brexeteeri Jeremy Corbini ainuke huvi on erakorraliste valimiste esilekutsumine, mitte aga Brexiti sisuline lahendus, siis pole ka temast ei BoJol ega kellelgi teisel palju loota. Siiski vaatamata kõigele eelnevale on põhjust arvata, et britid siiski lahkuvad EList oktoobri lõpus ja see saab olema valus.

Kuid praegu on alles august ja oktoobri lõpp on veel kaugel. Seepärast nautigem jäänud puhkuse ja hapukurgi-hooaja tunnet veel niipalju kui saame edasi!

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (108)