Sel kevadel võis alpakavillases sallis intervjuusid andmas näha nii peaminister Jüri Ratast, president Kersti Kaljulaidi kui Reformierakonna esimeest Kaja Kallast. Justkui uueks rahvarõivaks saanud sallide tootjaks on 15 aasta eest sündinud Eesti bränd Alpaka, mis sai alguse Kristjan Sillaotsa seljakotireisist Peruusse, mille eesmärk polnud tegelikult üldse alpakaäri käivitamine. Aga mägedes – 90% maailma alpakadest elab Peruu kõrgmäestikus – kohatud alpakad muutsid kõik. Reisisihtkohast sai uus koduriik ja 2007. aastal võttis pooleldi hobina toiminud ettevõtmine juba päris ettevõtte kuju ja eesmärgid.

Tänaseks müüakse Alpaka tooteid USAst Indoneesiani. Möödunud aastal kaasas Alpaka ühisrahastusplatvormi Fundwise kaudu 100 000 eurot peamiselt Eesti investorite raha, et välisturgudel veel tugevamalt kanda kinnitada. Ettevõtte peakontor asub Tallinnas ja selle näidisteruumi täidavad kõigis mõeldavates värvides sallid, pleedid, alpakanahast vaibad ja isegi mängukarud.

Rääkisime Alpaka ühe partneri Peeter Pappeliga, kuidas hobist globaalse haardega ettevõte kasvas, mis arendab tänaseks paralleelselt nii kodusisustuse kui ka moekollektsiooni. 

Mis selles alpakas nii erilist on?

Kui katsud, siis saad kohe aru, et see vill on pehme, mõnus, soe, siidine. Ei tea, kas lambavillast salli kannaks keegi kaelas. Alpaka on ikkagi mõnus. Ja alpakavill on tõeliselt soe. Meil on kampsunitega isegi see probleem, et mõnega hakkab liiga palav.

Praegu teab iga disainihuviline Alpaka salle ja pleede. Aga need ilmusid meie tänavapilti alles mõne aasta eest. Millised Alpaka esimesed tooted välja nägid?

Päris alguses ostis Kristjan Peruust valmistooteid, mida turustas koos meie kolmanda partneri Arega Eestis, mind nii alguses veel ettevõtte juures polnud. Peamiselt olid need nahast tooted-vaibad, padjad. Aga siis tuli majanduskriis ja mitte midagi ei õnnestunud enam müüa. Kraapisime oma viimased rahad kokku ja läksime esimesele välismessile. Esimene käik oli täielik fiasko. Mingeid kontakte muidugi saime, aga müük oli olematu. 

Aga siis saime Pariisi Maison & Objet messile, kuhu tol ajal polnud üldse lihtne sisse pääseda. Peruu saadik Pariisis aitas meid ja sealne vastuvõtt oli juba väga hea, saime indu juurde. 

Kuidas olete jõudnud riikidesse, kus kliima võiks alpakavilla jaoks isegi liiga soe olla?

Välisturgudele läksime kohe, messid on selleks peamine tee. Kui vaatame klientide nimekirja, siis tõesti müüme näiteks ka Indoneesiasse ja Taisse. Seal põhjendatakse sellega, et majades on hästi tugevad konditsioneerid, meie tooteid kasutatakse siseruumides. Me ei ole turge piiranud ja kui keegi uuelt turult tahab osta, siis muidugi müüme. Suuremad turud on Euroopa Liit, eriti just saksakeelsed riigid; lisaks  Jaapan, USA ja Kanada. Need kaks viimast kasvavad viimasel ajal kiiremini.

Alpaka villast saab teha praktiliselt kõike – kuidas oma tootearenduses kitsamat fookust seate?

Viimastel aastatel oleme rohkem disainipoolt ja brändi arendanud. Disainer on meil tööl olnud ainult kaks ja pool aastat. Aga juba enne seda tegime  mõne disaineriga koostööd. Moekollektsioon on puhtalt meie oma disaineri Anni Ilvese tehtud.

Kumb on tänaseks olulisem suund, sisustustooted või mood?

Ma ei ütle, et meie selge soov on moepoolt eelisarendada, aga selle järele lihtsalt on suurem nõudlus. Moes alustasime sallidest ja see on kogu ettevõtte kõige kiiremini kasvav osa üldse. Salle ostavad nii erakliendid kui edasimüüjad. Meil on veel erinevad kudumid, kampsunid ja pontšod. Nendega oleme tegelenud kaks aastat.

Ja kõiki neid mängukarusid vaadates ei saa ma jätta küsimata, kust tuli mõte alpakast hoopis karu teha?

Tegime need ühe messiboksi sisustuseks, me ei mõelnud üldse, et see võiks mingi toode olla. Tegime lihtsalt aksessuaari, et boks oleks atraktiivsem. Ja need osteti kohe ära! Järgmisele messile tegime juba rohkem, vist 40 karu – ja ka need osteti kohe ära. 

Nüüd müüme neid kauplustele vaateakende kujunduseks, hotellid on ostnud kingituseks. Oleme teinud karusid näiteks luksusbändile Yves Delorme. Ja Jaapani turul lähevad need väga hästi erakliendile.

Me ei müü neid mänguasjana, ikka sisustuselemendina, Jaapanis ostavad suuresti just täiskasvanud endale karusid. Toodetele paneme ka sildi külge, et alla 3-aastastele keelatud, väiksed lapsed kisuvad neist karvu välja. Karud on puhas käsitöö, meie oma tehases Peruus oma inimesed teevad.

Mängukaru on väga universaalne, aga üldiselt on nii erinevatel turgudel väga erinev maitse ja vajadused. Kuidas see dikteerib teie kollektsioonide loomist?

Tegelikult peaks Aasiasse pakkuma ühte, USAsse teist. Jaapanis on meil edasimüüja, kelle poolt tuleb väga head tagasisidet ja konkreetseid soovitusi. Näiteks, et teil on pleed praegu sellise mõõduga, Jaapanis müüks paremini aga hoopis teine mõõt. Alpakal on kollektsioonis paksud kampsunid, aga Jaapanis oleks turgu hoopis õhematele.

Pleedidega mõõduteema tuleb isegi Euroopas mängu. Saksakeelsed riigid sooviksid pikemaid, Itaalias lähevad jälle hästi väiksemad. 

Kui palju hooaja trendid, kasvõi värvitrendid, teie kollektsioone mõjutavad?

Pigem üritame teha selliseid tooteid, mis poleks ühe hooaja kaup ja kestaks pikemalt. Kui räägime kiirmoebrändidest – nendest tahaks kaugele eemale hoida. Kui inimene ostab kampsuni, siis ta võib seda viie aasta pärast kanda. On tooteid, mida tegelikult ka müüme läbi aastate. Kampsuni ja kudumi puhul pole need trendid nii määravad.

Aga disainer käib muidugi lisaks veel mitmetel messidel, et hoida ennast ka trendidega kursis. 

Kuidas toote väljatulek sellise brändi puhul välja näeb?

Disainiprotsess algab sellega, et meie anname ette kollektsiooni mahu, kuna me peame siiski tootma teatud koguse, mis jaguneb omakorda värvide ja suuruste vahel.  Miinimumkogused on kusagil 100-150, mõne toote puhul ka rohkem.

Disainer loob esialgsed kavandid, vaatame millega edasi minna. Seejärel valmivad prototüübid, teeme järgmise valiku. Neile üritame saada laiemat tagasisidet oma edasimüüjatelt või tuttavatelt, kes on moemaailmas tegevad. Võib ka juhtuda, et toode toimib, aga on vaja lõnga vahetada, vms.

Kui pikk see protsess ajaliselt on?

Liiga pikk! Aga meie tootmisprotsess on ka selline, et väga kiiresti me turule reageerida ei saa. Ainuüksi lõnga tootmine võtab aega minimaalselt kaks kuud. Nii et kiirmoebrändist on asi kaugel. Seni oleme teinud ühe kollektsiooni aastas, järgmisel proovime teha suve- ja talvekollektsiooni.

Kogu tootmine on teil jätkuvalt Peruus?

Tootmine on Peruus. Ehkki mõtleme, et peaks midagi ka Euroopas tegema. Aga kuna materjal on seal, lõng on seal ja kõik kudumid me ju tegelikult toodame allhankena. Esimese kollektsiooni puhul elas meie disainer kaks kuud Peruus kohapeal, et olla tootmise juures, näpuga katsuda ning näidata ja jälgida kvaliteeti.

Nüüd meil on kohapeal palgatud selline kvaliteedikontroll, kes käib selle üle ja samuti käib tehastes. Kristjan elab jätkuvalt Peruus ja juhib sealt tootmist ning tegeleb ka müügiarendusega osadel turgudel. 

Paljud ettevõtted on oma tootmise välja viinud Euroopast, sest mitmel pool mujal on palgad madalamad, töötingimused teised, keskkonnanõuded erinevad. Teie puhul on Peruus tootmine loogiline, aga kas kõik need teistes riikides tootmise argumendid mängivad tegelikult ka Alpaka puhul rolli?

Nende aastatega, mis seal tegutsenud oleme, on Peruu palgatase, vähemalt selles sektoris, kus meie oleme, kahekordistunud. Kui palkame parkimistehasesse inimesi, siis selleks, et saada head inimest, peab ikka korralikult maksma.  

Ja kui ühel hetkel võtsime kampsunite tootmiseks Euroopast pakkumisi, siis saime aru, et hinnavahe pole enam kuigi suur. Aasia poole me küll ei ole veel vaadanud.

Aga alpakavill on ikka spetsiifiline, õrnem ja siidisem ja paljud kudumismasinaid lõhuvad seda. Isegi Peruus on see keeruline. Itaalias on küll tootjaid, kes teevad alpaka ja meriinovilla segu, aga päris alpakavilla spetsialiste on väga vähe.

Kui oluline teie nii öelda koduturg Peruu Alpaka jaoks on?

Peruus me müüme peamiselt nahatooteid disaineritele. Oluline selles mõttes, et annab pidevalt tootmisele mingit tööd.

Maailmas valitsevad väga tugevad naha kasutamise vastased meeleolud, populariseeritakse kunstmaterjale. Kas olete sellega oma töös kokku puutunud juba?

Viimastel aastatel jah. Ehkki alpaka-tööstus pole karusnahatööstus. Alpakad elavad vabalt nagu lambad. Noorloomadest 20-25% ei ela esimese sünnipäevani, kuna nad elavad kõrgmägedes, kus tingimused on väga rasked. Ainus nahk, mida kasutatakse, ongi nende hukkunud loomade nahk. 

Suured firmad selle nahaga ei tegele, sest kogused on väga väikesed, need nahad tuleb mägedest kokku korjata ju ka.  Suurt partiid pole tihti ka võimalik teha.

Alpakat kasvatatakse ikkagi villa pärast ja kui loom sureb, siis on see majanduslik kahju – villa saaks müüa kümneid aastaid. Aga sellele vaatamata on näiteks New Yorgis juba praegu väga keeruline müüa.

NYCis on karusnaha müügi keelustamine alles arutlusel, aga paljud poed on juba ette võtnud hoiaku, et nad ei müü mitte mingisugust nahka.

Kliendid on ka natuke ettevaatlikud. Riigiti on suhtumine väga erinev. Aga see on ka tarbija harimise küsimus, et mis vahe on karusnahal, lambanahal, alpakanahal. Ning ka selles osas, et kuidas toodetakse pärisnaha asenduseks kunstmaterjale ja mis on sellise tootmise jäägid ning kas see keskkonna seisukohalt on üldsegi jätkusuutlik. Alpakanaha näol on tegemist siiski alpakade villatööstuse n-ö jäägiga, mis materjali ära viskamise asemel saab uue väärtuse ja kasutuse. 

Kes siis peamised nahakliendid on?

Sisearhitektid – see on rohkem ikka projektimüük. Teeme palju nende soovide järgi vaipu. See on selles mõttes lihtsam, et kudumite puhul peame toote algusest lõpuni ise looma.

Oleme müünud nahatooteid ka jahtidele, butiikhotellidesse, eralennukitesse. Ühe lennufirma esimese klassi jaoks oleme ka pakkumise teinud aga ei kvalifitseerunud hinna poolest.

Olete ühe majanduskriisi üle elanud, tootevalik ja kliendibaas olid siis muidugi hoopis teised. Kui kindlalt te praegu ennast tunnete?

Kliendiportfell on meil piisavalt lai, kui sealt mõni suur ära kaob, siis see tore ei ole, aga saame hakkama.

Tahaks Põhja-Ameerikas, kus konkurents on tihe, kindamalt jala maha saada. Ja ka Jaapanis, mis on tegelikult kogu aeg väga hea turg olnud. Peame selle turu jaoks tooteid natuke mudima ja kohandama kohaliku kliendi soovidele vastavaks, seda saab senisest kindlasti paremini teha.

Eestis kestab juba mitmendat aastat üldine eesti disaini vaimustus, tooted on muidugi ka väga heaks läinud. Kui oluline Eesti turg teile üldse on ja mis plaanid siin on?

Eesti turg on meie mahust umbes 20-25%. Päris igaühel Alpaka salli ikka veel ei ole. Nii et kindlasti võiksime ka siin kasvada. Meie tooted pole kõige odavamad, pleedid on 100—300 eurot. Nii et meie juurde jõuab klient, kes otsib kõige paremat ja on valmis sellele kulutama.

Kaubamaja, Stockmann, lennujaam müüvad meie tooteid päris hästi. Kui hästi läheb, saame varsti ka oma esimesest esinduspoest rääkida. 

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (276)