Eelmise nädala lõpus nähti Eestis viimast metsavenda, kes oli võtnud endale kultuuriministri Tõnis Lukase kuju ja kes suundus laulupeole, et pidada seal maha üks sütitav kõne, vestab Urmas Vadi Vikerraadio päevakommentaaris.
Nagu ajaloos ikka, liigub ringi erinevaid jutte selle kohta, millal suri viimane metsavend. Kuid kuuldused viimase metsavenna surmast on tugevasti liialdatud. Eelmise nädala lõpul nähti teda taas. Ta ärkas keset rabasid ja metsi, laukajärves pesi end, kammis pea, vintpüss õlal asus ta pealinna poole teele.
Viimasel metsavennal oli üks ja ainus ja kindel plaan – vabastada Eesti Nõukogude Liidu ikke alt. Metsavennal oli kõik üksipulgi läbi mõeldud. Ta oli otsustanud tulla sel ajal, kui palju rahvast on koos ja tulla õigesse kohta ja valis selleks laulupeo.
Ta otsustas võtta endale kultuuriministri Tõnis Lukase kuju ja keha ja rahvariided, et pidada maha üks sütitav kõne. Tõnis Lukas see inimene kindlasti olla ei saanud, ma olen Lukasega isiklikult kokku puutunud ja ta on väga meeldiv ja mõistlik ja rõõmus inimene, tema nii ei teeks.
Aga mida siis tulnuks viimasel metsavennal teha teisiti, et järgmine kord sobituks ta paremini laulupeole inimeste ette kõnelema. Analüüsime veidi seda kõnet, mis, tõsi küll, on kangesti hüplik ja segane. Kuid pole midagi, närime läbi.
Esiteks tuli viimane metsavend, kes tahtis vabastada Eestit, veidi liiga hilja. Ja kuigi ta ise arvas, et koht on õige, siis tegelikult tuli ta ka valesse kohta, minister Lukas ei tuleks kindlasti mitte rind kummis laulupidu kaaperdama ja poliitilisi plusspunkte teenima. Metsavenna kiituseks tuleb aga öelda seda, et õnneks ei tahtnud ta ühtegi laulu juhatada.
Kõne algus ei olnudki ju paha, ehk vaid üks maitsevääratus, mille metsavend tegi, kui ta rääkis rõhutatult ja uhkusega, et laulupeo tuli on süüdatud just Tartus Raadil Eesti Rahva Muuseumi õuel. Teadmiseks metsavennale, et Tõnis Lukas ise elab Tartus, on äsja olnud Eesti Rahva Muuseumi direktor ja tal oleks piinlik seda niimoodi rõhutada.
Ühtäkki hakkas metsavend rääkima eestlastest ja pühadest paikadest, mille me, eestlased, oleme pühaks laulnud ja korraga lipsas sisse, et me kõik peame siia ära mahtuma ja tundma, et üksi pole keegi.
Tõsi, on raske aru saada, mida öelda taheti. Kas keegi laiutab? Samal ajal seda nägi ka metsavend ise, et laululava oli punnis täis, nii täis, et kõik ei mahtunudki väravast sisse. Kas ta tahtis öelda, et keegi on liigne, kas on keegi, kes tekitab võõristust ja segab koosolemise tunnet?
Mõte võib tõesti imelikult hüpata ja selgust ei toonud ka järgmine lause: “Siia lauluväljakule ja selle ümbrusesse ei mahu enam ühtegi tornehitist. Kui tarvis, laulame uuesti: “Peatage Lasnamäe!”.” Sellega andis metsavend end ära, sest Tõnis Lukas aruka inimesena ei paneks selliseid asju omavahel kokku. Selle tulemus on sama hea, kui panna lapiku patarei klemmid endale vastu keelt.
Metsavend pole Lasnamäel ehk käinud ja see võibki tunduda jube kant, kus on palju suuri ning kõrgeid maju ning mis ei meenuta üldse metsa! Minister Lukas aga teab, kui palju inimesi on tulnud peole Lasnamäelt ja pole tore neile öelda, et teid tuleb peatada.
Aa! Nüüd peale pikemat mõtlemist jõuab kohale – kas ehk siis, kui lasnamäelasi laulupeol poleks, mahuksimegi me kõik ära?
Kohe Lasnamäe peatamise lausele järgnes aga uus mõte. “Kas meil on vaja leiutada midagi uut, et tunda, et me oleme üheskoos?” küsis metsavend ja vastas endale ise: “Ei ole, ei ole, sest meil on laulupidu juba olemas.”
Sellest tuli kõige selgemini välja, et tegemist ei ole kultuuriministri Tõnis Lukasega. Metsavenna arvates on kultuuriministri töö küll vist väga lihtne. Umbes nii, et minister istub ministeeriumis oma laua taga ja iga uue ettepaneku, idee ja algatuse peale vastab ta: “Pole vaja, meil on laulupidu juba olemas.”
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
