Lauljatar Anett: ausus ja haavatavus annab julgust ja tugevust

Laulja Anett Kulbin: "Muusika mõttes andis Londonis õppimine konkurentsimastaabi taju, et minusuguseid lauljaid on maailmas miljon." | Foto: Tiina Õunmaa

Anett Kulbin liigub oma sooloteekonnal õiges suunas. Tema värskest helikimbust, “All Over Again” nime kandvast EPst, õhkub soojust ja mahedust täis segu soulist, R’n’B’st ning küpsetest popi kõladest, mis võngub võrdsetes sfäärides välismaiste kolleegidega nagu NAO või Jorja Smith.

Minu jaoks muljetavaldava tasemeni tõstab Aneti tema emotsionaalne ausus ning õnnestunud valik plaadi produtsentide osas (Carl Tuulik aka Joshua Stephenz, Andres Kõpper, Raul Ojamaa, Muudu ja Gevin Niglas), mille tulemusena on sündinud võimas sünergia. Kui Anetiga ühel juuli lõunal kohtume, kiirgab lauljast endast sama mahedust ning soojust, mis tema muusikastki.

Kelleks sa väiksena saada tahtsid?

Mäletan, et pidime selle soovi lasteaias joonistama pisikesele paberile ning mina soovisin südamest juuksuriks saada. Pöörasin selle soovi üsna kiirelt  lauljaks ning selle kõrval tahtsin veel mingi hetk saada sisekujundajaks – väga seinast seina tahtmised on mul olnud.

Kas see, juba lapsena lauljaks saamise soov, on seotud mõne kindla artisti või helielamusega?

Oma muusikaõpinguid alustasin tegelikult viiulimänguga ja sellele teele viis mind Vanessa-Mae kontsert, pärast mida mõtlesin, et tahaksin täpselt samamoodi mängida. Lauljaks saamise osas olid ilmselt esimesed eeskujud, nagu väikestel 90ndate tüdrukutel ikka, Spice Girls ja Britney, kelle mõjutusi enam minu muusikas ei leia. Loominguliselt hakkas mind tugevamalt mõjutama muusika, mida kuulasin teismeeas. Olin siis suur Jamie Cullumi austaja, kes oma crossover-džässi stiilis segas džässi standardeid popmuusikaga. Arvan, et tema oligi põhjuseks, miks esialgu džässilaulu suuna valisin ning end selles hästi tundsin.

Milline oli sinu esimene esinemine, kas mäletad, mis emotsioone siis tundsid?

See toimus Tartu II Muusikakoolis, kuulajaid oli umbes viis ja mäletan, et kui olin ära laulnud, siis kõndisin sealt ruumist välja ning hakkasin nutma. Ilmselt pingelangusest, sest midagi otseselt valesti ei läinud, kuid mäletan, et nutsin lohutamatult. Mingi hetk läksin eluga edasi (naerab) ja harjusin laval olemisega ära ning enam see mind niimoodi ei šokeerinud.

Kuidas sul tänases päevas lavanärviga suhe on, kas seda juhtub endiselt ning kuidas sellega toime tuled?

Närv on alati sees, kuid see on moondunud positiivseks närviks. Mõnikord on närv see, et kohe üldse ei taha midagi teha ning see on segatud hirmuga – eriti vastik ja halvav kombo. Lavanärviga on nii, et see emotsioon on segatud pigem ootusärevuse ja põnevusega, see on mõnus!

Õppisid keskkooli ajal aasta Londonis, mida see elukool sulle õpetas?

Igasuguseid asju (naerab). Muusika mõttes andis London konkurentsimastaabi taju, et minusuguseid lauljaid on maailmas miljon. Loomulikult on igaüks tegelikult omamoodi, kuid seal sai selgeks, et selliseid lauljad, kes on oma karjääris ning võimetes samal pulgal, on tohutult palju. Kõik tahavad saada jala tööstuse ukse vahele, kõik tahavad salvestada, leida koostöövõimalusi jne. Leppisin sellega üsna kiirelt, sest usun, et asjad, mis peavad juhtuma, seda ka teevad ja vastupidi. Ma ei mõtle selle all seda, et istun kodus ja ootan, et võimalused iseenesest realiseeruksid, vaid et on asju, mis on minu kontrolli alt väljas.

Kindlasti õppisin seal olles ka enda eest seisma.

Kohati tundub, et terve linn tahab sinust üle sõita ning saab selgeks, et kõik inimesed polegi sõbralikud, pehmed ja toredad ning sulle pakutakse kortereid, mida tegelikult ei eksisteeri, kuid mille eest tuleb mitme kuu üür ette maksta.

Londonis olles tuli ette seiklusi gaasilekete, hallitusega, lutikate ja ühe hiirega, kelle me lõpuks omaks võtsime ning kellele nime panime. Kuid kõigele sellele vaatamata tahavad inimesed seal elada, sest seal ongi kõik kõige halvemad ja kõige paremad asjad koos.

Kuidas sa tunned, et oled artistina aastate jooksul muutunud ning mis nõu selle põhjal oma nooremale minale annaksid?

Olen algusaegadega võrreldes palju eneseteadlikumaks muutunud ning teen teadlikumaid valikuid. Põhiliselt on muutunud see, kuidas lugusid kirjutan. Julgen ausamalt asju välja öelda ja oma tundeid loomingusse valada, mis pole alati lihtne olnud. Varasemalt kirjutasin justkui peidetult. Mida ma nooremale endale ütleksin, oleks ilmselt: rohkem julgust! Kuid samas arvan, et kõik on tulnud täpselt õiges tempos ja õigel ajal.

Nagu just ka mainisid, siis on sinu looming üsna isiklik ja hingestatud, kas niivõrd intiimsete lugudega on raske publiku ees olla?

Ma küll kartsin plaadiesitluskontserti, kuid reaalsuses oli see vabastav. See on justkui kellegagi millegi väga isikliku jagamine, pärast mida vajuvad kaitsvad seinad kokku ning sul pole enam midagi tarvis peita. Taoline ausus ja haavatavus annab julgust ja tugevust.

Lansseerisid hiljuti oma soolodebüüdi – EP “All Over Again”. Plaadi tegemise ja väljaandmise aeg on pingeline, tegus, tore ja kõik asjad korraga. Mis olid sel teekonnal suurimad väljakutsed ja kuidas nendest jagu said?

Loomingulises mõttes oli väljakutseks kindla, üsna lühikese perioodi jooksul kirjutada nii palju muusikat.

Olin enda jaoks tähtaja paika pannud, sest ilma mingi raamistikuta jäädki seda päeva ootama, mil inspiratsioon ja looming peale tuleb.

Taoline töö ja loomise tempo oli minu jaoks uus olukord. Lisaks tundsin ka loomingu eest suuremat vastutust. Eelnevalt olin kirjutanud muusikat bändis, kuid soolona kirjutades vastutad kõige eest üksinda – kui keegi ütleb et: “Kuule, jube halb lugu on,” siis oled ainult ise süüdi (naerab). Kõige põnevam oli plaadi valmimise teekonnal erinevate produtsentidega töötamine ning nende rütmi ja süsteemi järgi ümberlülitumine ning kohanemine.

Kuulajana leian, et sinu muusika kannab teatud siirust ning autentsust, mis nii kohalikus kui ülemaailmses popmuusikas tihti läbi ei kuma. Kas oled oma loomingus pidanud silmitsi seisma ka kunsti ja kommertsi dilemmaga ning kuidas sellega toime tuled?

Kui aus olla, siis ma olen otsustanud sellega mitte silmitsi seista. Kui lavale lähed ning jagad ruumiga seda, mille loonud oled ning kui see pole miski, mida sa 150 protsenti armastad, siis ei saa see kunagi väga kuskile viia. Ma olen valinud selle n-ö kõhutunde tee. “All Over Again” puhul tundsin küll esialgu, et selles saab olema pisut enam ambienti ja palju enam souli – sellist vaikset astumist ja tiksumist. Kuid kuna ma seda protsessi liiga rangelt ei juhtinud, vaid ütlesin kas “jah” või “ei” saundidele, mis meeldisid või ei meeldinud, siis lõpuks tuli kokku midagi, milles oli küll rohkem popi või kommertsi kõlasid kui algselt arvasin, kuid see polnud kalkuleeritud valik. Kõik, mis plaadile kokku sai oli see, mis mulle väga meeldib.

Kuidas suhtud artistidesse, kes tegutsevad kindlate kalkulatsioonide ning valemite järgi?

Selle puhul on huvitav, et on olemas sellised valemid, mis teatud ajahetkedes lihtsalt toimivad. Seda on põnev kõrvalt jälgida. Aeg-ajalt ikka tajun, et muusikaäri on ka äri, seda ei saa päris kõrvale jätta, kuid loome poolel on kindlasti vahvam olla. Üldiselt ma artisti või kuulajana liialt pingsalt peavoolu muusikat ei jälgi.

Kes sinu playlistis hetkel mängib?

Üsna palju naisartiste. Minu lemmik viimase aja avastus on Mahalia, kes on ise pigem karmi olemisega, kuid kelle muusika on hästi soulful, malbe ja haavatav. Mulle on haavatavus muusikas oluline, sest see on justkui kõige ausam vorm, milles luua. Kohalikest muusikutest on kõrva jäänud Kuradi Saar ja YASMYN. Iga muusikastiil sobitub minu jaoks mingisse kindlasse hetke või olukorda. Näiteks Kuradi Saart kuulan, kui sõidan autoga, YASMYN’it siis, kui jalutan jne.

Kui saaksid ükskõik millise muusikuga tunni veeta, siis kes see oleks ja kuidas seda aega kasutaksid?

Beyoncé! Ja mu esimene küsimus oleks: “Kuidas sa seda teed?!”. See, mis ta artistina teeb on nii kosmilisel tasemel, et ma oleks täiesti rahul ka sellega, kui saaksin selle tunni jooksul teda lihtsalt jälgida, ma ei peaks teda isegi vestlusega segama, sest Beyoncé jõuab tunni jooksul kindlasti sama palju kui mina 24 tunni jooksul (naerab). Ma tahaksin teada, kuidas tema loomeprotsess kulgeb. Tema viimase aja plaatidel on palju ebatavalise lähenemisega struktuuri – ootamatud taktimõõdu ja tempo muutused, kus lugu teeb järsku 180-kraadise pöörde – ning ma tahaksin teada, miks ja kuidas ta loominguliseid otsuseid langetab.

Mis muusika kõrvalt veel sinu hinge toidab?

Mulle meeldib palju üksi olla ja käin tihti pikalt jalutamas. Raamatud ja toit kindlasti toidavad väga mu hinge, kuid viimase puhul vaid siis, kui keegi teine on selle valmistanud (naerab).

Otsustasid soolo-teed alustada EP’ga, kas on oodata ka täispikka albumit?

“All Over Again” loomise puhul ma alles katsetasin, kuidas ja millest soolomaterjali kirjutada ja kellega koostööd teha ning mulle tundus album esimese sammu kohta liialt suur, kuid järgmisena astun kindlasti just selles suunas.

Aneti järgmine kontsert toimub Intsikurmu festivalil, 2. augustil. Kuula debüüt-EP’d siit:

***

Edasi ankeet

Iga usutluse lõpus saab intervjueeritav Edasi ankeedi viie küsimusega.

1. Esimene ja viimane helikandja mille ostsid?

Esimene helikandja, mille endale täitsa ise ostsin, on Moskva plaaditurult Black Eyed Peace’i album “Monkey Business”. Viimane helikandja oli Izzy Bizzu “A Moment of Madness” vinüül. Kahjuks igapäevaselt kuulan uut muusikat ikka Spotifyst.

2. Lugu, mis on sinu jaoks aegumatu?

Beach Boys “God Only Knows”

3. Sinu lemmikpaik maailmas?

Võsu.

4. Kui saaksid ajas rännata, mis aega ja kuhu reisiksid?

Tahaksin reisida kümnendite kaupa ajas tagasi näiteks Abbey Road Stuudiosse, et näha kuidas muusika loomine ja stuudiotöö on ajas muutunud.

5. Hetk elus, mil muusika on üleliigne?

Muusika ei ole üheski hetkes üleliigne, peab lihtsalt õige muusika olema.

Laulja Anett Kulbin. | Foto: Tiina Õunmaa
Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on õppinud 3 aastat muusikaajakirjandust Huddersfieldi ülikoolis Inglismaal. Ta on teinud kaastööd Eesti Ekspressile, Sirbile ja peab isiklikku muusikablogi Saundeskeips. Edasis käib Johanna Maria mööda nii tuntuid ja värskeid kui ka varjatud ja ununenud heliradu; jagab ja lahkab huvitavaid filmide ja sarjade elamusi ning püüab valgust heita erinevate kultuurinähtuste allikatele, allhoovustele ja mõjudele. Loe artikleid (32)