See artikkel on pikk. Aga seda artiklit peab lugema. See on pikem kui tavalised viie lihtlause pikkused peavoolumeedia moeteemad, mis sind su mullist lahti ei tõmba. Kui see sobib, jätka, kui tundub hirmutav, klõpsa mujale.

Peale selle artikli lugemist oled sa muutunud. Taipamised tulevad lugemise käigus ja see vajab aega. Kui see sobib, jätka, kui tundub hirmutav, klõpsa mujale.

Kui ühtegi taipamist lugemise käigus ei teki, ära muretse.

Kui jõudsid käesoleva lauseni, oled jõudnud autosugestsioonini, mis käivitub hiljem iga kord, kui satud oma elus sarnasesse olukorda nagu selles loos. See aitab sul keskenduda ja jätkata lahenduseni. Uus meetod hoiab tagasipöördumast.

Just. Siia kirjutisse on põimitud meetod, mis töötab iga erineva hirmu tekitava eluraskuse puhul. Sa leiad seosed õiges järjekorras. Kõik erinevad vaatenurgad viivad samasse kohta.

See artikkel on lihtne. Seda lugedes õpid sa arutlusmeditatsiooni.

Kuidas mõista olukordi?

Meie arusaamine nähtustest, nende korraldusest või materiaalsetest esemetest tekib alati vastavalt teadmiste vastuvõtmise järjekorrale. See omakorda tuleneb sellest järgnevusest, milles nad meile antakse.

Siit ilmneb kaks teadmist.

Esiteks: ära kurvasta, kui sa ei näe sündmustevahelisi seoseid kohe, näed alguses n-ö üheplaaniliselt. Kuigi teadmised tulevad teatud järjekorras, jõuavad nad kõik ikkagi vääramatult kohale. Teiseks: meie kogemine on individuaalne ja erinevas elueas veel omakorda eelmisest erinev.

Seega loeb aeg. Sama sündmus erineval ajal annab erineva kogemuse, sest taustsüsteem on muutunud. Teatris öeldakse: antavad olud on muutuvad.

Kolmas tegur on viis ja koht, kuidas või millal see toimub. Näiteks, kas see on reaalne isik, intuitiivne taipamine või praktiline kogemus.

Niipea, kui sellesse on kaasatud mõni isik, tuleneb temast ka vastuvõtmise viis. Otsese füüsilise (trauma) või kaudse (lähedase lahkumine) puhul ei tule mõjutus teise isiku kaudu, kuid alati loevad siiski kõik komponendid koos.

Nii kujuneb tegelikult meie maailma- ja minapilt. Nii juhtubki, et see ei pruugi enamasti olla kaugeltki mitte objektiivne. Nähtuste tegelikku olemust ära tunda ei olegi lihtne.

Mägi on sügav

Viimati Arunachala mäe (India pühapaik) otsa ronides ütles kaaslane kuldsed sõnad: siin oled sa sada protsenti kohal. Silmapilkselt tekib võimalusel uus teadmine. Enamasti mõeldakse Arunachala puhul selle tippu jõudes eneseületust, Kõrgemale Teadlikkusele füüsilist lähemale jõudmist, vaimse tunnetuse täiuslikkust.

Aga pane tähele: meie temaga mõistsime tegelikult hoopis silmapilkselt tõsiasja, et mäkke ronimine, see tegevus ise, nõuab täielikku sellele pühendumist ja muutub seeläbi omamoodi meditatsiooniks. Üksainus vale otsustus hetkes – ja juba jalg libiseb, päike hullutab või janu kurnab. Täielik pühendumine vabastab aga meele muust koormast ja annab pinnase uutele taipamistele. Mägi on sügav, sest ta on sinust suurem.

Sinu karma ei ole kunagi sinu karma

Mul õnnestus kord jõululaupäeval sealsamal mäel päästa ahvipoeg surmast. Ta oli jäänud oma uudishimus kinni ühe trikotaaž-meestesärgi pikka varrukasse nõnda, et käisesuust vaid pea välja paistis. Jalad ja käed olid surutud kitsalt keha ligi ja kanga alla. Nõnda ta seal puu otsas rippus, pea alaspidi ja oleks ilmselt loetud tundide jooksul surnud pea veresoonte lõhkemise tõttu. Ema ja kogu muu ahvikari käratses murelikult ta ümber, taibates, et nad ei saagi kuidagi aidata. All seisis samuti kari: hindu mehed käratsedes, tegid pilti ja… käratsesid edasi.

Ilmselt tegin nüüd vea.

Minu rumala läänlase kehas tärkas kaastunne looma vastu. Ma ronisin puu otsa, viivitasin tagasitulles hetke irooniliselt (sic! ebavajalik), et kõik soovijad saaks filmida ja pilti teha ja aitasin ahvipoja alla. Ahvikari ründas mind puu otsa ronides, kuid taandus, kui mõistis minu kavatsust. Tema ema tänulikud silmad olid inimlikumad kui iial kellelgi… Lõikasime abilisega varruka lõhki ja kõik olid õnnelikud.

Milles viga seisnes? Võib olla, et kohalik ei roninud puu otsa mugavusest, aga samuti võib olla, et oskamatusest midagi ette võtta. Ehk aga hoopis sellepärast, et ei soovinud marutõbe ründava ahvikarja hammustustest? Või hoopis teadlikult karma seadust järgides – ahvipoeg leidis oma uudishimu eest karistuse? Ei tea.

Minus tärkas instinkt päästa elu. Ma ei kaalutlenud, ei arutlenud. Ma toimisin. Jah – ahvikari ründas. Kuid taandus, sest luges mu kavatsust. Taandus, sest nägi, et ema palus. Taandus, sest mina ei taandunud. Ma ei saanud ainsatki kriimu, veel vähem marutaudi. Jah – karmaseadus toimis. Kolmel viisil, võib- olla et surelikele mitte harjumuspärasel viisil. Esiteks, ahvipoega ootas surm. Nii sügavale varrukasse ei ajanud teda vajadus, vaid pelk uudishimu. Aga vahest loomulik, süütu nooruslik mängulust? Teiseks õppis ta oma kogemusest ja sai kingiks pääsemise minu kohalolu läbi. Kolmandaks kingiti minule võimalus pühal ajal teha mõõtmatu heategu iseendale päästmise (loe: elu kinkimise) läbi. Ristusid minu ja ahvipoja karma. Ja ma tundsin selle hetke ära mentaalsust kasutamata. Ahv on hinduismis Hanuman, jumalik Jõu ja Ustavuse aspekt. Tundsin ära Hanumani, kes mulle ikka jõudu andnud. Ja uskuge mind, minu igapäev ei ole lihtne…

Nii mina kui ka ahv olime selles situatsioonis takistuse ees, mina isegi enda teadmata. Me mõlemad õppisime, õppisid ka pealtvaatajad ja ahvi ema. Takistuse aitas lahendada keskendumine ning õige lahenduse leides otsus toimida viivitamatult, kõhklusteta.

Nähtus nimega takisti

“Takisti on elektroonikakomponent mingi soovitava või kindla elektritakistuse tekitamiseks vooluringis. Sellest tulenevalt kasutatakse neid kas voolutugevuse piiramiseks või pingelangu tekitamiseks.” (Vikipeedia)

Tähelepanuväärne, mis? Eesti keel on täiuslik. Meil on üks sõna terve hulga tähenduste tarvis, niipea kui muutub taustsüsteem, laieneb ja muutub ka sõna tähendus. Samal ajal annab see sõna täiuslikult edasi nähtuse olemuse.

Meile antakse elus takistused justnimelt selleks, et me kõigepealt ei laseks oma energiat lihtsalt korstnasse, tehes soovide realiseerimisel lapsikuid vigu. Vead ju vähendavad tulemuslikkust või hävitavad selle sootuks. Meid piiratakse, et me õpiks nähtusi tundma, mõtleks oma soorituse hoolsamalt läbi ning samal ajal kogunebki pinge, ootus, et juba soorituse juurde jõuda. Mida rohkem pinget koguneb, seda jõulisemalt see vallandub. Etteruttavalt: peab hoolitsema muidugi, et see vallandumine oleks tulemuslik.

Takistused on alati monoistlikud.

Ma tean, kes mõistavad dualismi ja monoismi olemust, peatuvad nüüd lugemisel hetkeks. Kuis nii, kuis on takistus jumalik? Justnimelt, kahel viisil. Esiteks hõlmavad nad su olemuse täielikult, nii materiaalse kui ka mõttemaailma. Intuitiivselt hakkad sa otsima lahendusi ning ületad takistuse, minnes samal ajal läbi hirmust. Võib-olla vaidled nüüd vastu – pole seal mingit hirmu. Võib-olla. Võib-olla. Aga kindlasti on seal teadmatus: kas tulen toime, kuidas ikkagi laheneb. Ja see eeldab teatud valmisolekut tulemusega toime tulla. Muidu poleks ta ju takistus, mis? Siit tulebki sooritushirm.

Teiseks, enamasti tundub, et takistus on teiste loodud. Hmm? Sa mõjud nii sisse- kui väljapoole teatud viisil. Tihti isegi tahtmatult, nt hirmutavalt. Miks nii? Ikka teadmatusest, et kuidas edasi. Lihtsaim, mida paljud kogenud, on agressiivsus (väljapoole või enda suunas, nt enesehävituslik alkoholism) või siis vastupidi – passiivsus (tamas energia – allaheitlikkus, ettevõtlikkuse puudumine, minnalaskmine). Nõnda juhtub, et keerukad hetked tekivad ikka karmaseaduse toel: kunagi tehtud teod või suhtumised viivad tänase tulemini, kas negatiivse või positiivseni. Takistus võib olla nii üks kui ka teine. Kuid enamasti (juba kuulen vastuväiteid!) on takistus positiivne!

Nii ongi takistus monoistlik nähtus. Ühest küljest seob ta täiuslikult seesmist ja välist, liikudes ühest teiseks. Pürgimuse peatab hirm või tõrge toimuva ees ja füüsiline trauma sunnib muutma elukorraldust. Mõlema käigus muutub sisemaailm. Üldjuhul kompaktsemaks.

Mustri muutmine karma kaotamiseks

Selleks et leida parim moodus takistuse ületamiseks, peab paratamatult leidma aja, et süveneda. Sa ei pääse. Takistuse eitamine on praktiliselt võimatu, sama ülesanne antakse sulle uuesti lahendada, kuni sa selle päriselt lahendad. Me kutsume seda mustriks ja mustri muutmiseks. Pane siis tähele ülaltoodust: ära lase end morjendada, kui see ei õnnestu esimesel korral, kuid ära lükka edasi, kui tunned ära teistkordselt sama takistuse. Aga kui ei tunne ja jäängi siplema, küsid nüüd…?

Minu elu on olnud suures osas takistusteta, kuid niipea, kui otsustasin valida põhjendamatute kannatusteta rajalt väljuda, tekkis terve rida keerukusi. Tagasi vaadates ca 14 aastaks. Pikki aastaid ei mõistnud, kuidas see kõik küll nii sünnib. Miks, mida ma valesti teen…?

Kuid ma olin-olen järjepidev ja lahendades tasakaalukalt tekkinud olukordi, jääb neid järjest vähemaks.

Enamasti inimesed lõõbivad karmaseaduse üle, teades vaid tegemata tegude võlga. Teatakse, et karmast ei pääse. Karma aga on kogu aeg, tekib igal hetkel, toimib igal hetkel ja samavõrd ka… kaob igal hetkel!

Iga lahendatud takistus on samm puhtama ja kergema olemise poole.

On loomulik, et samaaegselt takistuste ilmnemisega hakkad süüdistama teisi, kaotama kindlustunnet, küllastuma olevast ja järgmisel ringil süüdistama iseennast, kuna vastused puuduvad, ümbritseva suhtumine sinusse ei muutu ja selle läbi kahtlus endas süveneb.

Pankrot ja sellest väljumine

Tänapäeval tundub kuidagi uhke olevat teha läbi vähemalt üks läbipõlemine ja üks pankrot. Kui mitte ettevõtluses, siis eraelus.

Ebaõnnestuda totaalselt, kannatada, niuksuda, kuni keegi tuleb ja medali annab. Ja oledki ego lõksus tagasi. Selmet ise endaga tegeleda just takistuse ületamise tarbeks ja võtmes, ootad haletsust. Selmet mõista asjade olemust, arutled selle üle, et miks nemad mind ei mõista.

Eirad lihtsaimat võtet 0-punkti meetodis: taandamist. Niipea kui mitte oodata läbikukkumise eest medalit, muutub sinu suhtumine ja pankrotist väljumine algab. Niipea, kui suhtuda mistahes pankrotti kui proovitud teelõiku, mida ei sooviks korrata, toimub muutus. Niipea, kui valida pankroti väljakuulutamise asemel kokkulepe, toimub muutus.

See on raskem tee, kuid tulemuslikum igas mõttes.

Tõsi, enda jaoks ilustad rasket olukorda sõnaga kaastunne, kuid meenutan: tihtilugu algab keerukas teekond takistuse tundmisest, kuid mitte selle äratundmisest (loe: tegeliku põhjuse avastamise loobumisest).

Edu on rusikaõigus

Teisisõnu: vägivald ümbritseva või enda suhtes. Me oleme teiste arvamusele ja edule suunatud ja suundunud ühiskonnas. Edu loeb. Edukas on kiireim, mitte tingimata tugevaim.

Mina ei soovinud seda siin elus ja inimesena kaasa teha. Ja kohe tekitas kaasaegne keskkond mu teele takistused.

Ometigi ei ole teada ühtki juhust, kus inimene saaks astuda väljapoole loodust ja loodust samal ajal kuidagi edestada. Ahnus on tegelikult kiirustamine või hirm.

Siia alla aga ei kuulu näiteks mingil moel õige ajastus (mis on eristamise tulemusel õige hetke tabamine). Ja sellega kaasnev edu.

Muutus on areng

Kui toimub muutus, toimub see kõikides osalistes samal ajal. Teatris nimetame seda sündmuseks, sest see puudutab kõiki, eranditult. Ka pealtnäha eemalejääjat.

Sündmuse teine peamine tunnus on, et peale seda ei ole miski enam endine. See on kogemuslik praktika, mida kasutatakse seaduspäraselt kunstiloomes. (Loe: aga ka loovuse realiseerimisel mistahes elu valdkonnas, sh sic! ka teaduses.)

Muutus on alati hea. Alati.

Ehkki alguses ei pruugi see nii paista.

Kaasaegne keskkond tekitas mu teele takistused. Kui ma vaatan tagasi, näen, et need ei olnudki takistused minule. Nende takistuste lahendamine ongi lihtsalt minu pealisülesanne, peamine siht, milleks ma siin olen. See on üks suuremaid eristamise tulemusi, mida heameelega jagan.

Kui ma kõrvutan teed, mida olen sunnitud olnud käima,ja takistuste iseloomu, mida mul on tulnud lahendada, siis näen, et need ei ole sugugi olnud ainult minu isiklikud probleemid. Kutsudes ellu uusi nähtusi, näen ma ühiskonna kasutamata võimalusi ja annan sellest teatud viisil teatud indikatsiooni. Edasi on ajastuse küsimus, millal neid märke loetakse ja sealt edasi – kuidas neid mõistetakse või realiseeritakse.

Mida täiuslikumalt ma ennast (loe: isiklikku, isikulist, egoistlikku) taandan, seda lihtsamini olukorrad lahenevad. Seda suurem hulk inimesi saab sellest osa ja liigub edasi. See innustab järgmisi ja loob usalduse nähtuse ning võimaluse enda vastu.

Eristamine on nullpunkt

Taandamine on võimalik ainult tänu oskusele eristada ja seda oskust kasutades antud võimet edasi arendada (sama oskust kasutavad muideks ka selgeltnägijad, kas just teadlikult ja mis eesmärgil, eks ole?). Eristamine tuleb läbi keskendumise harjutamise. Nähtuste sisemise olemuse mõistmine toob kaasa seesmise rahu, sest tekib kindlus. Endas kindel inimene on aga tasakaalus.

See ongi lääneliku mõistena õnn. Õnnetunne ja õnnelikkus on siiski vaid emotsioon, mitte seisund. Joogid teavad seda aegade algusest, õnnetunne on väline ja kahjuks seotud muutuvaga. Ei ole vajalik üle korrata, muutuv on kõik väline, dualistlik.

Nullpunkti meetod  on selles mõttes lihtne, kuid toob sisse veel ühe lääne kultuurile olemuslikult võõristava elemendi. See on mitte-midagi-tegemine. Mitte-tegutsemine. Elus tundub see võõristav ja hukatuslik, kuid nt teatris mitte. Selles käigus hakkab eriliselt tööle aja mõõde. Kui sa prooviks mitte pakkuda oma abi, siis kui seda ei küsita. Kui sa vahelduseks ei püüaks tekitada olematut haigust, et siis tablette müüa. Mistahes YouTube’i video, kus kirjeldatakse kakskümmend lõputuna tunduvat sekundit komponente varjates imetervendavat ravimit, et sa uudishimust lõhkedes viimase viie sekundi jooksul klikiks nuppu “Osta!”, kaotab hetkega oma müügiedu, sest sa näed selle läbi.

Käesolevasse arutlusse peidetud konkreetne meetod on lihtne ja kõigile mõistetav.

Nutikam loeb õiged laused kokku ja saab vastused, metoodika. Tõsi, tähenduse taipamiseks ja korrastamiseks on soovitav juhendamist soovida; mäletad, nähtused-taipamised-teod saavad toimida vaid õiges järjekorras. Nagu ülejäänudki elu.

Öeldakse, et saad kõik, mida tahad. Tasubki siis tähele panna, mida soovid. Sest mitte kõik ei ole meile alati vajalik või kasulik. Unistada oskame siiski õigetest sihtmärkidest. Me oleme kord seal ilmselt juba olnud, seda kogenud ja püüdleme sinna tagasi.

Minu elus ei ole ülekoormust, kiirustamist ega läbipõlemist.
Minu elus ei ole teiste hinnangut ega raha mõõdet.
Minu elus ei ole edukus ega kiirus elunorm.
Ma usun, et sulle võib see tunduda kuidagi… igav.
Aga miks sa siis minuga võidu püüad joosta?
Et kiiremini kohale jõuda…
Kuhu?

Tamur Tohver

Tamur Tohver on ettevõtja, lavastaja, näitleja, teatriõpetaja ning isikuarengu treener ja joogaõpetaja. Loe artikleid (2)