Juuni algus oli Euroopa klubijalgpalli kalendris tähtsam kui mõned teised. Nelja päeva jooksul mängiti välja nii Meistrite Liiga kui ka Euroopa liiga superkarikad. Prestiiži, eelarve ja show’ mõttes ei ole finaalid võrreldavad. Meistrite Liiga võit on klubijalgpalli ihaldatuim tiitel. Sellele vaatamata võtsid kired Euroopa liiga finaali ümber suure osa kogu nädalasest melust. Oma rahamaiuse poolest tuntud Euroopa (maailma) jalgpallifunktsionäärid otsustasid Euroopa liiga finaali toimumise kohaks valida Bakuu. Eks siis mõne aasta pärast loeme, millistele osapooltele kasulikel tingimustel. Oodatud mõnula asendus aga kõigile asjaosaliste jaoks paraja peavaluga. Poliitika suudab ikka ja jälle spordile ära panna.
Finaalis FC Chelseale 1 : 4 alla jäänud Londoni Arsenali fännide teadvusesse jääb see kaotus kindlasti finaalina, mis mängiti ilma ühe klubi võtmemängija, armeenlase Henrikh Mkhitaryanita. Viimase puudumise põhjuseks oli leppimatu konflikt kahe Lõuna-Kaukaasia naaberriigi, Armeenia ja Aserbaidžaani vahel. Mõned aastad tagasi keelati Bakuusse sisenemine Tallinna linnavalitsuse delegatsiooni kuulunud abilinnapea nõunikule, ainsaks põhjuseks tema armeenia päritolu. Tookordne uudis jäi Eesti online’i pealkirjade tasemele, kuigi mõjus päris kainestavalt. Seekord said Arsenali superstaari Mkhitaryani eemalejäämisest, aga selle kaudu ka kogu konflikti ulatusest teada kümned miljonid inimesed. Jalgpalli kaudu pead sina tõde kuulda saama.
Seis piirkonnas on nadi ja head lahendust enam ei paista. Kaks nädalat tagasi Tallinnas toimunud kirjandusfestivalil “Head read” esinenud Armeenia populaarseima kirjaniku Narine Abgarjani viimane, veel eesti keelde tõlkimata raamat on anonüümsest, kuigi selgelt äratuntavast sõjast.
“Ära loe,” ütles Narine. “See on liiga traumeeriv.”
2013. aastal toimunud rahvadiplomaatia missiooni “Kõik sõidavad Jerevani” eesmärk oli tuua Armeenia tagasi meie inforuumi. Isegi missiooni ettevalmistamise ajal algatusse kriitiliselt suhtunud ja laimujutte levitanud Aserbaidžaani suursaadik möönis peale selle lõppu, et tegemist oli humanitaarse kultuurivahetusega, mis ei olnud suunatud ühegi kolmanda riigi vastu.
Naiivne soov anda omapoolne panus kahe vaenutseva riigi viisakamale läbikäimisele sünnitas 2013. aasta suve lõpus idee panna kokku nelja riigi muusikutest koosnev sümfooniaorkester. Tõestada, et sedalaadi kultuurivahetus on võimalik isegi (passiivselt) sõdivate riikide kodanike vahel. Minu arusaamise järgi võinuks orkester koosneda Gruusia ja Venemaa, Armeenia ja Aserbaidžaani muusikutest, juhatajaks keegi Eesti või Vene suurtest nimedest. Maailmas on hästi teada näide Daniel Barenboimi Ida-Lääne orkester, mis loodi 1999. aastal ja koosnes peamiselt Iisraeli ja Palestiina muusikutest.
2013. aasta 31. augustil avas Eesti Kontsert oma järjekordse hooaja, mille avakontserdiga tähistati ühtlasi Andres Mustoneni 60. juubelit.
Meie üks säravamaid muusikuid seisis sedakorda publiku ees dirigendina, juhatades Juri Bashmeti Novaja Rossija orkestrit. Kontserdijärgsel vastuvõtul võtsin orkestri direktoril nööbist kinni ja rääkisin talle oma mõttest. Isegi võimalik kontserdipaik oli teada, neutraalse naaberriigi Gruusia kosmpoliitne sadamalinn Bathumi. Neil aastatel tuli veel ette, et mõned Armeenia ja Aserbaidžaani intelligentsi esindajad korraldasid omavahel väiksemat sorti kokkusaamisi just Gruusias. Paari nädala pärast astusin Novaja Rossija direktori vahendusel sisse Eesti publikulegi hästi teada orkestri “Moskva virtuoosid” kunstilise juhi Vladimir Spivakovi kabinetti. Maestrole mõte meeldis.
Vladimir Spivakovi abikaasa Sati Spivakova on armeenia päritolu. Sellele delikaatsele asjaolule juhtis paar kuud hiljem tähelepanu mõjukas Moskva aseri kogukonna esindaja, kelle kaudu üritasin kokku leppida kohtumist Aserbaidžaani kultuuriministriga. Kõik rauad olid tules. Spivakov ja Mustonen olid nõus oselema, vene, gruusia ja armeenia muusikud leidnuksime minutitega. Aserite kaasamine on aga riikliku tasemega otsus, ilma ministrita ei saa siin kuidagi.
Paraku hakkas maailm just 2013. aasta lõpus muutuma ja mitte paremuse suunas. Kreml hakkas jõuliselt survestama Ukraina riigipead ja nii jättiski Viktor Janukovitš minemata Vilniuse tippkohtumisele, mille käigus pidi Ukraina sõlmima assotsiatsioonilepingu Euroopa Liiduga. Edasi teame hästi, mis juhtus. Krimm läks ja sõda tuli. Kõva jõud sõitis pehmest jõuga üle.
2014. aasta veebruaris toimus Tel Avivis esimene Tallinn Tel Aviv Festival, mis tänaseks kannab sarnaselt Tallinna analoogiga Mustonen Festi nime. Samal ajal muutus Euroopa ühe suurima riigi pealinna peatänav lahingutandriks. Esimesed sada süütut inimest jätsid oma elu. Uurimine selles asjas ei ole viie aasta jooksul liiga kaugele jõudnud, mis omakorda on üks põhjustest, mis sai saatuslikuks Janukovitši põgenemise järel Ukraina presidendiks valitud Petro Porošenkole. Vaatasin neid Kiievi tänavalahingute kaadreid Tel Avivi hotellist. Läks veel paar päeva ja mees, kes pidi korraldama kohtumise Aserbaidžaani kultuuriministriga, juhatas Rostovis hoopiski Janukovitši esimest, Ukrainast põgenemise järgset pressikonverentsi. Mihhail Guzman oli sellega seoses ühtlasi üks esimesi nimesid personaalsete sanktsioonide pikas reas.
Oli ilmselge, et minu naiivne, aga sellele vaatamata teostatav rahuorkester seekord veel kokku ei tule. Turbulentne maailm hoiab nõudlust üleval pidevalt. Tuleb õige hetk, viime ellu.
Meelis Kubits
Meelis Kubits on Kultuuripartnerluse SA juhataja, varasemalt Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kümnel aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (64)
