Ahto Lobjakas ja Varro Vooglaid on “Tähenduse teejuhtide” seni kõige vaadatuma vestluse külalised. See oli saade, milles arutlesime, mida sõna “liberaal” tänapäeval üldse tähendada võiks. Kui kevade keskel ühtäkki selgus, et sõnavabadus Eestist päris kadunud on (sellist muljet üritati meile kohati jätta), tundus mulle, et just Ahto ja Varro on õiged inimesed, kelle jutuajamine selles osas mingit selgust võiks tuua. 13. mail võõrustasingi neid uuesti EBS-i stuudios. Ehkki me põhilistes küsimustes üksmeelele eriti lähemale ei jõudnud, oli selle vestluse suurim saavutus vast erimeelsuste tausta ja põhjuste selgitamine.
Ettearvatult oli Varro, kes on omal nahal Facebookist eemaldamist tunda saanud, meie sõnavabaduse seisundi osas mõnevõrra külmaverelisem kui Ahto (4. minut), kuid ka Ahto möönis, et sõnavabadusega meil tegelikult suuremat probleemi ei ole (6. minut). Tegeliku probleemi otsingul jõudsime õige pea sõnavabaduse vaikse vundamendini – meie käitumist suunavate sageli sootuks sõnatult omaksvõetud kommete, reeglite ja tavadeni. Olime kolmekesi nõus, et taoline hääletu alusmüür on tõesti olemas ja et me räägime – või peaksime rääkima – selle laadist ja olemusest.
Ei ole eriti üllatav, et siin sai meie üksmeel ka kohe varsti otsa. Kuigi me jagasime seisukohta, et kõrgemal abstraktsioonitasemel käib jutt just nimelt säärastest ühiselu võimaldavatest kommetest – peenemas kõnepruugis siis “institutsioonidest” – , läksid meie arvamused kohe lahku, kui kõne alla tulid nende kehtestamise mehhanismid.
Vestluse kõige tuumakam osa algas minu arvates 85. minutil. Ahto seisab selle eest, et heitlik enamus ei ohustaks õigusriigi printsiipe, kuid ei suuda – vähemalt minu arvates mitte – veenvalt selgitada, kust need printsiibid tulevad. Hämaravõitu vihjed sajanditevanusele õiguspraktikale ja “institutsioonidele” on küll täiesti asjakohased, kuid miks piirduda sajanditega? Religiooni võib pidada ju ka aastatuhandete pikkuseks praktikaks ja Varro tahab oma põhjenduste ahela otsa just selle vaia külge siduda.
Põhilistes küsimustes me üksmeelele eriti lähemale ei jõudnud. Kuidas siis sellises olukorras hakkama saada, kus me nendes ühiselu võimaldavates printsiipides kuidagi kokku ei suuda leppida?
Minu meelest andis sellele keerulisele küsimusele parima vastuse Varro (35. minut): “Lähenemine, mis võiks kanda positiivset vilja selles olukorras, kus me oleme, võiks lähtuda ennekõike subsidiaarsuse printsiibi tõsiselt võtmisest. Ehk siis sellest, et riigivõim ei ürita erinevatele kogukondadele ette kirjutada seda, millistest ideaalidest lähtudes nad peavad oma elu korraldama. Võtame needsamad sooneutraalsed lasteaiad. Mina sellest samast subsidiaarsuse printsiibist lähtudes ei näe, et riigivõimul oleks põhimõtteliselt õigus keelata vanematel kasvatada oma lapsi ka selles vaimus, kui nad seda soovivad. Jama tekib siis, kui mingi seltskond arvab, et neil on õigus teistele ette kirjutada, et nad peavad aktsepteerima oma laste allutamist sellisele kasvatusele riiklikus haridussüsteemis. Suur probleem tekibki seoses sellega, et riigivõimu mõju ühiskonnaelu korraldamisele on kasvanud üle igasuguste piiride kõikides valdkondades, kuhu sa vähegi ei vaata.”
See mõttekäik haakus hästi ühe mu enda varasema, 7 aastat tagasi ilmunud artikliga “Leviaatani läbikukkumine”. Head kuulamist ja lugemist!
Hardo Pajula
Hardo Pajula on Estonian Business Schooli vaba majandusmõtte professor ja Edmund Burke’i Selts eestvedaja. Loe artikleid (33)
