Eelmisel nädalal avalikustas statistikaamet, et keskmine palk oli meil esimeses kvartalis juba 1341 eurot. Seejuures kasvas keskmine palk aastaga kaheksa protsenti. Jah. Kaheksa protsenti. Mediaanpalk kasvas kaheksa ja pool protsenti ehk madalamad palgad kasvasid veelgi kiiremini.

See on väga kiire kasv. Liigume väga pikkade sammudega rikaste riikide palkade poole. Ma usun, et kõik, kes on viimastel aastatel reisinud, on märganud, et Eesti ei ole enam odav maa ja meie sissetulekud on juba väga heal tasemel.

See kõik on ilus statistika, millest meile regulaarselt teada antakse. Aga need on kõigest numbrid. Ja nendes numbrites ei ole kirjas paljusid asju. Näiteks seda, kui palju me peame aega kulutama tööle jõudmiseks või kui palju tuleb meil maksta eluruumi eest või kui puhas on meie õhk jne.

Meil on palju ruumi

Hiljuti oli mul suurepärane võimalus ühele Jaapani suure panga tippjuhile Tallinna ekskursiooni teha. Teda üllatas eriti see, kui palju meil siin ruumi on. Ruumi elamiseks ja olemiseks.

Ta uuris meie keskmise palga kohta ja võrdles neid kinnisvarahindadega ning arvas, et Eesti on üks väga-väga hea koht elamiseks. Temal kulub tööle jõudmiseks veidi üle tunni, millest viiskümmend minutit tuleb olla täistuubitud metroos. Õlg õla kõrval. Lennujaama sõit võtab kolm tundi aega. Aga Tokyo on väga suur linn ja enamik asju saab kohapeal ära ajada. Lennukiga ei tule just väga tihti lennata.

Meil on Tallinnas elades Helsingi või Riia lennujaam samuti kolme tunni kaugusel. Ent suur osa lende saab ikkagi Tallinnast otse tehtud. Aga me ei ole sellega rahul. Me arvame, et Tallinn võiks jääda sama suureks nagu praegu, aga lennuliiklus peaks olema nagu Helsingis või vähemalt nagu Riias. Kuid see ei ole võimalik. Ent me ikka tahame, et riik midagi teeks…

Suurlinnades elades loetakse seda, kui keegi elab töökohast tunni kaugusel, väga heaks tulemuseks. See on lähedal. Aga elatakse ka palju kaugemal. Meie jaoks ei ole selline elu normaalne. Me oleme paremaga harjunud.

Minu Ukrainast pärit kolleeg sõitis varem Kiievis elades iga päev tund aega metroos tööle. Ja õhtul sama kaua tagasi. Metroo oli alati rahvast täis ja peale sõitmist kulus tal veerand tundi toibumiseks. Nüüd sõidab ta kümmekond minutit trammiga ja ruumi on seal palju. See on suur luksus. Pluss see, et vaba aega on oluliselt rohkem.

Suurlinnades on palju puudusi

Meie külalisi paneb imestama meie puhas õhk või näiteks see, et Tallinnast pooletunnise autosõidu kaugusel võid leida ennast paksus metsas. Vaikus ja puhas õhk, rääkimata puhtast veest, on tänapäeval väga suur luksus. Me ei oska seda vääriliselt hinnata. Me saame sellest aru siis, kui näiteks Aasia suurlinnasid külastame või kui meil on külalised. Enda silmadele on see märkamatuks muutunud.

Suurlinnades on kõrgemad palgad ja rohkem sündmusi, aga seal on ka väga palju puudusi. Alates kõrgetest kinnisvarahindadest kuni saastunud õhu ja transpordile kuluvale ajale.

Maailmas ringi sõites saad aru, kui hästi näiteks meie elu Tallinnas positsioneerub. Meil on väga hea tasakaal sissetulekute ja muu elukvaliteedi vahel.

Meie palgad ei saa pikalt seitse-kaheksa protsenti aastas kasvada. Meie konkurentsivõime ei tule sellele järele. Kasv peab edaspidi kindlasti aeglustuma. Aga endiselt ei arvesta me siin elamise muid eeliseid.

Rail Balticu tasuvusarvutuses kasutatakse mõistet sotsiaal-majanduslik tulu. Kui keegi oskaks samamoodi ka meie elamiskvaliteeti arvutada, siis oleks meie sissetulekud ilmselt mitu korda kõrgemad ja maailma absoluutses tipus. See aga on väga subjektiivne näitaja ning sõltub meie igaühe eelistustest ja sisemisest tundest.

Igal juhul tuleb alati lisaks statistilistele näitajatele, nagu SKT inimese kohta või keskmine palk, vaadata ka muid näitajaid. Meie kõrget elukvaliteeti on märgatud ja siia tahavad paljud tööle ning elama tulla. Uskugem, meie elukvaliteet on maailma väga kitsas tipus.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.