Uganda kohal lennates tekib paratamatult tunne, et tegemist ei ole päris tavapärase Aafrika riigiga – kõik tundub märksa rohelisem kui tavaliselt –, seda nii iga Aafrika kui ka enamiku Euroopa riikidega võrreldes.

Siin on tõeliselt ruumi, rohelust ning vähe tsivilisatsiooni. Ajas natukene ette rutates – kolmandal päeval, kui tõuseme üle 3000 m kõrgusele, hakkab see matkapiirkond meenutama filmi “Jurrasic Park” järjekordset osa, ainult klausliga, et sauruseid pole veel jõutud filmi lisada. See on täiesti teistsugune, kohati ebamaine piirkond matkamiseks. Uganda ning Rwenzori mäed on nii-nii rohelised – loodusesõber puhkab siin päriselt. Matkarajad on 100% prügivabad ja kui matkagiid või kandja märkab mingitki prügi, korjatakse see hoobilt üles ning pannakse seljakotti. Loodus on tõesti puhas ning ürgselt puutumatu, seda peab ise kogema!

Aafrika on erinevalt ülejäänud kontinentidest selgelt teisiti organiseeritud – organiseeritud küll, aga teisiti. Seda peab arvestama, et muretult hakkama saada. Kui Aafrikast otsida Euroopat, siis üle tunni naljalt vastu ei pea. Ugandas on sobilik sõita neljakesi ühel mootorrattal või vedada koos endaga kitse mootorratta kütusepaagil – kuigi kõik saavad aru, et see on ohtlik. Siin on sobilik kõndida keset sõiduteed, kuigi kõnniteed on ka olemas – aga need on kohalike meelest rohkem kitsedele sobilikud kohad tee äärtes roheliste taimede söömiseks.

Aafrika erinevusi võibki jääda loetlema ning ei Uganda ega ka Rwenzori mäestik ole erandiks – aga see ongi üheks oluliseks osaks, miks tullakse Aafrika mandrit avastama.

Meil – see tähendab minul, kahel giidil ja 11 kohalikul kandjal – oli ronimiseks ja matkamiseks 10 päeva.

Esmapilgul tundus see nii pikk ettevõtmine ja kujutasin ette, et tuleb taaskord tavapärane Aafrika matkareis, millest 1/2 päeva kõnnid, ülejäänud aja lesid telgis ja lööd aega surnuks. Rwenzori mäestik aga on teistsugune: maastik tervikuna on märksa raskem, mäed teravamad ning sellest lähtudes ka tõusud ja laskumised järsemad. Matkarajad on olemas, kuid sageli raskelt leitavad ning tiheda taimkatte vahele mahutatud kitsad käimisrajad.

Siinsed rajad on rasked: pidevalt üles ja seejärel alla, siis uuesti üles – sinna see aeg kulus ning kuigi laagrid olid lähestikku, läks radadel aega kordades rohkem, kui oleks varasema kogemuse põhjal osanud arvata.

Rwenzori mägedes peab valmis olema igapäev 1000+ kõrgusmeetri võtmiseks – kes soovib lihtsamalt, see peab valima lihtsama matkapiirkonna või siis kaunid Aafrika mäed oma programmist välja jätma.

Seekord oli minu pikimaks matkapäevaks eelviimane päev, kus laskusime tavapäraselt kahe ja poole päeva teekonna pikkuse ühe päevaga, mingil kummalisel Aafrika põhjusel. Kokku kogunes 1350 laskumismeetrit koos 1200 tõusumeetriga 9 tunni jooksul. Ega viimane matkapäev 1700 laskumismeetriga ning seda 3 tunni jooksul ka lihtne polnud, kust need ideed tekkisid sellisteks päevadeks, seda teavad vaid kohalikud matkajuhid, eestlasena jääb mul üle seda vaid Aafrika eriliseks organiseerituseks lugeda.

Olen alati soovitanud selle piirkonna külastamisel vältida vihmaseid hooaegu (märts–mai ning september–november) – just siis sajab maha enamik sellest vihmast, mis hoiab Aafrikal elu sees ning Uganda puhul mägesid rohelisena. Seekord aga tuli mul talitada enda sõnadele vastupidiselt: Uganda kõrgeima tipu Margharita (5109 m) liustikud on parimas seisukorras, lõhed kaetud, liustik lumine ning mitte jäine just kevadel. Et nautida häid olusid liustikul, ületada võimalikult vähe lõhesid ning liikuda nende vahel mugavalt, tuligi matk nihutada maikuusse.

Teadsin, et sajab. Aga et nii palju ja nii sageli – seda ma ei osanud ealeski ette näha. Kui eestlased kurdavad paduvihma üle, siis selle võib Aafrika puhul korrutada rahulikult 10 või 20ga – siis hakkab veehulk enam-vähem õigesse kohta tüürima.

Aafrikas kogetud vihmasadu meenutas mulle kõige rohkem Jaapanis Mt Fuji külastust kevadhooajal, kui mägi oli veel ametlikult suletud – ka siis oli keegi hea hing ämbriga peakohal ning valas pidevalt jääkülma vett kaela. Tundus, et see ämber ei saa kunagi tühjaks. Ilm vahetus Rwenzoris iga päev 15 korda: kord paistis päike, kord sadas vihma, ootamatult ka rahet ning lund. Oli ka päikselisi hetki, mis andsid siiski selge tunde sellest, et viibime ikkagi Aafrikas.

Rwenzori matkaradu tuntakse mudalõikude poolest ning isegi kuivadel aastaaegadel käiakse nii mõnigi lõik kummikutega. Märjal hooajal … mul õnnestus ainult esimene päev ilma kummikuteta hakkama saada. Muda on ka üheks põhjuseks, miks matkaradade raskus oluliselt suureneb ning miks matkapäevade pikkus venib oodatust pikemaks, kui tõusumeetrite ja matkapäeva pikkus kilomeetrites annaks alust arvata. Mudased lõigud – neid mäletan ma ilmselt veel 10 aastat hiljemgi – laveerime pidevalt vasakule, paremale, hüppame mättalt mättale, proovime siit- ja sealtpoolt taimede vahelt. Ohh, ükski Eesti rabamatk pole see, mis sealsed rajad! Samas on see midagi erilist ja tänu mudale on seal ka vähem turiste, sest keskmine ameerika ja euroopa turist ilmselgelt vihkavad kummikuid ja muda. Jumal tänatud – eestlastele kummikud meeldivad!

“Owachili!” kõlab varahommikune tervitus, mis märgib seda, et tuleb teed juua, hommikupuder süüa ning asuda tiputõusule. Jätan tee ja pudru maitse kirjeldamata – aga kui tippu tahad jõuda, tuleb energiat koguda. (Kuniks oli ploomimoosi, oli kõik tegelikult veel hästi. Tasakaaluks kohalike “hõrgutistele” hommikul ja õhtul oli mul Eestist kaasa varutud lõunapausideks kuivatatud puuvilju, juustu, suitsuvorsti ja šokolaadi.)

Algselt oli mul plaanis neli mäetippu, kuid asja edenedes muutusid nii matkaprogramm kui ka tipud, mida ronisime. Tipuhommikud algavad sealmaal tavaliselt kella kolme ajal – kuna meil oli hea kiirus, siis mul õnnestus tavaliselt vähemalt tunnike (kui mitte kaks) kauem magada. Tiputõuse alustasime alati kummikutes ning pealambi valgel. Lisaks päevaveele ning energiaampsudele tassisime seljakottides ka tehnilist varustust – köied, julgestusvööd, kiivrid, karabiinid, jaamade ehitamiseks vajalik. Margharita tipu puhul lisandusid kotti veel ka kirka, kassid ning kuhi jääpuure – minek oli ju liustikule. Sealsed mäed pole tehniliselt rasked, kuid libedad kivid muudavad olud kordades ohtlikumateks kui nii mõnegi palju kõrgema või tehnilisema mäetipu.

Esimene osa tiputõusudest oli alati naljakas – kuidas sa lähed kummikutega mäetippu võtma?

Kummikud olid ainsad asjad, mis märgadel kividel vähegi pidasid ning lakkamatult libiseda ei tahtnud – jäiga tallaga ronimissaabastega oli seal raske ja ohtlik ning taaskord – aega kulus ootamatult palju, kuna tempo langes üliaeglaseks. Tiputõusudel oli mudavabu kohti vaid valitud hetkedel – isegi jäise liustiku julgen ma täna lugeda mitte-libedate hetkede kategooriasse. Kui libedad kivid ja mudased rajad olid selja taha jäänud, oli edasi tipu suunas liikuda juba puhas rõõm. 

Nagu öeldud, vahetus ilm tõusul sageli kümneid kordi – kuigi tuleb tunnistada, enamuse ajast veetsime me kehva nähtavusega pilvedes. Ronimine oli sageli naljakas ja eurooplasele harjumatu: jalgadega üritad leida kaljunukke, samas paljad käed on surutud märja samblaga kaetud kivile või hoopis kahtlase päritoluga taimele, et end kuidagi sellel ebamaisel maastikul järgmisest kaljunukist, mis on su teele sattunud, üles lükata.

Tipud ja sealsed vaated on kaunid, kui neid muidugi jagati üldse vaatamiseks. Ühes suunas lõpmatuna näib Kongo, teisel pool Rwenzori mäestik ning taaskord mõõtmatult laiuv Uganda. Ühelgi tipul ei olnud meil garanteeritult häid vaateid. Kõik need tekkisid pigem vaid loetud minutiteks pilvevaiba vahele – need olid ilusaks preemiaks meie nähtud vaevale tippu jõudes. Üks põhjus, mis lisaks niisama matkamisele ka tippu ronida, ongi just need vaated. Kui oled ülevalpool pilvepiiri ning päriselu ja pärismaailm jääb justkui pilvepiirist allapoole – need on kaunid ning loetud hetked, mida saavad näha vaid need, kes jõuavad mõnele mäetipule.

Seekordse matka saagiks jäi kuus kuru ja kuus tippu, mille hulka kuulusid lisaks Uganda kõrgeimale tipule ka Speke mäe Victoria Emanuele nimeline tipp (4890 m), Bakeri mäe Edward nimeline tipp (4843 m), Wiesmanni tipp (4620 m), Mutinda eeltipp (3975 m) ning Alberti nimeline tipp (5088 m) Margharita tipu kõrval. Viimase külastamiseks tuli küll üllatusena riigipiiri ületada ning Kongo riigi piirides ronida. 

Kui võrrelda omavahel Aafrika kolme kõrgeimat tippu (Kilimandjaro, Kenya ja Margharita), siis tuleb tunnistada, et vaatamata oma kõrgusele on Kilimandjaro (5965 m) nendest kõige kergem. Seejärel tuleb Uganda kõrgeim tipp ning alles seejärel kõige raskem ning tehnilisem Kenya mäetipp, olles peaaegu 1000 meetrit madalam kui Kilimandjaro. Kilimandjaro muljeid saab soovi korral lisaks lugeda siit. 

Tuleb nõustuda rajal nähtud tsitaadiga: “Natural beauty of the Rwenzoris has no duplicate” – Rwenzori mäestik on omalaadne ning üks Aafrika ning ilmselt kogu maailma kaunemaid ja rohelisemaid paiku. Selle külastamiseks ja nautimiseks peab aga matkasõber olema valmis pikkadeks ja rasketeks matkapäevadeks, suutma vajaduse korral silmitsi seista muda ja vihmaga.