Podcasti “Hakkame tegutsema” saatekülaliseks on koolitaja Alar Ojastu, kes valiti Äripäeva Personaliuudiste portaali ja Pärnu Konverentside korraldatud rahvaküsitluse põhjal Aasta koolitajaks 2018. Enda kohta ütleb ta, et on ennekõike sügavalt uudishimulik õppija, alles seejärel koolitaja ja inspiratsioonikõneleja.
Alaril on kaks täiskohaga tööd. 30% oma tööajast tegeleb ta koolitamisega ehk räägib, kuidas tulla toime isikliku eluga; 70% tööajast on Alar välismaal või Eestis end täiendamas ja kogumas sisendit selleks, et enda peal õpitut ja kogetut teistega jagada. Kõik tema koolitused on kokku pandud tema vajadusele ja kogemustele tuginedes.
“Väärtust saad jagada ainult siis, kui sul on kogemus. Kogemus saab tekkida ainult siis, kui sõna otseses mõttes oled käinud valus ja sitas!”
Mõtteid vestlusest
- Kõikide asjadega saab minna laiuti või sügavuti. Võtame näiteks suhted. Ma tegin oma naisega otsuse, et ma lähen oma lähisuhtes sügavuti ja mind huvitab, mis juhtub, kui arendada ühe inimesega suhet 50 aastat. Ilmselt saad sa selle inimesega kogema hetki ja sellisel tasemel lähedust, mida mitte ükski, kes teeb teistsuguse valiku, kogema ei saa. Aga see jätab mu ilma kõikidest teistest variantidest, kus mul on hästi palju suhteid, mis rikastaksid mind omal moel. Ja siin ongi küsimus, kas minna laiuti või sügavuti. Mina olen pigem see inimene, keda paelub hästi sügavuti minek.
Alar Ojastu Palju tänapäeva vestlusi on hästi tühjad. Kui sa küsid inimeselt “Kuidas sul läheb?”, siis suur osa inimesi hakkab kirjeldama oma lugu, mida ta teeb. Ja mina ise samamoodi nagu need inimesed, sest ma ei saa neile rääkida seda, kuidas mul päriselt läheb, sest nad ei tahagi tegelikult teada. Siis räägitaksegi asjadest à la mul on jube kiire, teen seda ja teist. Ehk, kui küsimus on “Kuidas sul läheb?”, siis vastus on alati, mida ma teen. Aga selle küsimusega tahaksin ma tegelikult ju teada, et mis sul eile oli või täna hommikul või mis praegu toimub. Ja enamik inimesi ei tea, mis praegu toimub, sest neil puudub analüüsiinstrument, millega vaadata enda sisse, et kuidas mul siis päriselt praegu emotsionaalsel tasandil läheb – kas ma olen pinges, miks ma üldse teen nii palju, miks mul on kogu aeg kiire, miks mul ei ole aega puhata, miks mul on tunne, et käib üks jube võistlus jne. Kui inimesel oleks tööriist, mille abil vaadata, mis temaga toimub – näiteks et hingamine on pinnapealne, et ei tunne oma jalgu ja kõhtu või et pea on kuum vms – kui ta suudaks nii mõelda, siis ta avastaks, et vau, ma olen pinges. Et ma hingan läbi kopsu, mitte läbi kõhu, see omakorda tähendab, et ma tekitan endale igal hetkel juurde ärevust. Meie loomaaju ei saa aga aru, et me oleme end lihtsalt lõksu mõelnud, keha tajub ikka seda, et ongi päriselt oht, et keegi tahab meid tappa. See tähendab, et kehasse läheb iga hetk adrenaliini ja kortisooli (stressihormoon). Ühtpidi mõjub see valuvaigistina ja tuimestab inimesi, teisel tasandil on inimene kortisoolisupi sees ja see hakkab lõhkuma veresooni ja hävitama valgeid vereliblesid, immuunsus hakkab aja jooksul vähenema. Surnud ring. Aitab endasse vaatamine ehk, kui sa küsid minu käest, kuidas mul läheb, ja ma räägin sulle, mis ma teen, siis objektiivne tagasiside mulle oleks see, et mine istu 15 minutit ja vaata aknast välja ja ära tee midagi. Selleks et õppida enda sisemaailma jälgima, on reaalselt aega vaja, sest kui sa oled 20–30 aastat harjutanud seda mitte järgima, siis tüüp-programm jookseb edasi.
“Hakkame tegutsema!” on podcast, mille eesmärk on ettevõtlike saatekülaliste kaudu inspireerida teisi inimesi ja näidata, et mitte miski ei ole võimatu. Podcast keskendub valdavalt väikeettevõtjatele, kes jagavad oma lugu: kuidas nende teekond alguse sai, mis neid innustas ja mida on see nende elus muutnud. Saatejuht on noor ettevõtja Indrek Põldvee.
