Jarmo Virmavirta: Euroopa ei tule toime ilma uute lugudeta

Odysseus ja sireenid. I Foto: Youtube

Minu sünnipäev on 9. mail. Esimesed eluaastad möödusid sõja märgi all. Hea meel oli siis, kui emadepäev sattus 9. maile. Millalgi teismeliseeas märkasin, et ka keegi teine tähistab sama päeva.

Vähemalt naabermaal Nõukogude Liidus heisati lipud. Oli “fašistlike jõudude üle saavutatud võidu päev”. Hiljem veetsin oma sünnipäeva paar korda ka Moskvas. Lipud lehvisid ja oli lõbus, sest Soome oli siiski nõukogude paradiisi käeulatusest väljas. Me ei kuulanud Punasel väljakul kõnesid.

Palju aega hiljem sai 9. mai teistsuguse tähenduse ja nime: Euroopa päev. Lipud – lisaks Soome lipule ka Euroopa Liidu lipp – hakkasid lehvima Euroopale. See tekitas alguses hea tunde. Vähehaaval hakkasid aga kõnede toonid meenutama selle varasema päeva toone: Soome välispoliitika eesmärgiks seati erapooletuse asemel EL ja ustavus sellele. Mõned koostasid juba olümpiamängudeks Euroopa ühisvõistkonda! Õnneks pääses mõistus võidule, vähemalt ajutiselt.

Võtsin ka ise 1990ndate aastate alguses aktiivselt osa Euroopa liikumisest. Panime Turus aluse Eurooppa Akatemia (Euroopa Akadeemia) nime all tuntud seminarisarjale, mille ideeks oli õpetada eelkõige noori ärimehi ja teisi tulevasi Euroopa muutumise ja euroopaliku mõtlemise mõjutajaid. Kui nüüd vaatan meie vanu programme, siin näen, et seal oli palju indu ja unistusi, kuid vähem realismi. Üks tõend selle kohta oli minu 1992. aastal avaldatud raamat “Herää Suomi, sodanjälkeinen aika on ohi” (“Ärka Soome, sõjajärgne aeg on möödas”).

Nüüd on jõudmas kätte õige aeg meenutada mõningaid tõsiasju, mis ma siis tähelepanuta jätsin. Järgmise raamatu peakiri on juba olemas: “Herää Suomi, sota on jo ovella” (“Ärka Soome, sõda on juba ukse taga”). Ainult lugu puudub. Vähemalt seni.

Miskipärast meenub mulle Eesti rahvuskirjaniku A. H. Tammsaare kirjutis ajakirjas Vaba Sõna aastal 1915. Selles heidab ta euroopalikkusele karmide sõnadega ette seda, et head kavatsused on viinud hoopis teises suunas, kui oli optimistlikult arvatud:

“Me hüüdsime: “Enam euroopalist kultuuri!”, aga nüüd näib, nagu poleks me teadnudki, et usk on orjade õpetus, õigusteadus võimu kuulutus, ajalugu röövrüütlite mälestussammas ja loodusteadus “hammaste ja küünte riigi” põhjendaja, pommide valmistaja ning vigaste elutulukese õhutaja… Me hõiskasime euroopalikku kultuuri, aga unustasime, et Euroopa juba aastasajad on teisi maailmajagusid kõige halatsevamalt kurnanud, vedades sinna piiblid ja piiritust ning laialilaotades suguhaigusi.”

Karmid sõnad on loomulikult seotud selle ajahetkega, mil need on lausutud. Kuid Euroopa integratsiooni ajalugu on nii pikk, et seda oleks pidanud ka 20. sajandi lõpul põhjalikumalt uurima hiljemalt siis, kui otsustati Soome seisukohta integratsiooni suhtes. Kui Venemaa vajus kaosesse, tundus osalemine olevat iseenesestmõistetav võimalus. Eesti jaoks oli otsus EL-i liikmesuse kohta veelgi loomulikum valik. Võib-olla ei oleks uurimine otsuseid muutnud, kuid mõnesid piirtingimusi ja ettevaatlikkust oleks see ehk lisanud. Nii tegi näiteks Austria.

Seega ei ole see esimene kord, kui Euroopa on võtnud ette integratsioonitee.

Sageli on alguspunktiks loetud Karl Suure Frangi riiki, mille sõjaväge kutsuti “eurooplaste armeeks” ja kogu riiki Lääne-Euroopaks. Mongolid olid juba paar korda olnud Rooma väravate taga ja nõnda euroopalikkus välja kujuneski. Sama juhtus ka siis, kui türklased vallutasid Konstantinoopoli ja jõudsid 15. sajandil Viini lähistele.

Kas Euroopa Liidu Euroopa peaks nüüd ootama sellise sõjalise ohu tekkimist, mis paneks Euroopa taas ühte hoidma?

Seda oodates on põhjust lugeda üles meie ühise Euroopa keerulisimad probleemid. Soovitaksin seda vähemalt Eesti ja Soome valitsustele, kes seisavad mõlemad püsti karkude najal, mida nn euroopalikkus on üle kogu liidu kokku klopsinud. Soomele on see demokraatlike valimiste tulemusel andmas kaotajate valitsust ja võitjate opositsiooni ning Eestiski ei jää sellest palju puudu. Kuidas Tammsaare ütleski: “õigusteadus on võimu kuulutus”.

Siin on lühike loend Euroopa Liidu laual olevast olukorrast.

  • Need ühised alusväärtused, mida 1990ndatel aastatel pidid oletuste kohaselt määratlema EL-i eesmärgid, kõdunevad väga kiiresti.

Küsimus on ilmselt selles, et alusväärtused määratleti EL-i organites, ilma et oleks vaadatud, mis ümberringi toimub. Prantsusmaa ja Saksamaa pidid saama jõust ümbritsetud. Eesmärgiks oli “vastastikuse sõltuvuse maailm”, mis ei vastanud siiski tollasele tegelikkusele ega vasta sellele ka praegu veel. Ideele astus vastu bürokraatia, liit oli võimalik ainult ühisotsustega, ilma eriarvamusel olemise õiguseta. See jätkus Lissabonis, mis tagab selle, et midagi ei muutu. Samas on võimalus olla eriarvamusel üks euroopalikkuse nurgakividest. Ja kõige püsivam on muutus.

Ühistele alusväärtustele on esitanud väljakutse uuesti kerkiv rahvuslik meelsus, mis leidis tee rahvusriikide valimistele. Neid ei ole veel ära keelatud. EKRE ja Põlissoomlased esindavad seda rahvuslikku meelsust. Eelseisvad Euroopa Parlamendi valimised näitavad nii mõndagi selle suundumuse kohta, kuigi riiklikud valimised on tegelikkuses olulisemad. Need näitavad, et rahvuslik mõtlemine on muutnud kogu poliitikamaastikku. Võim on jätkuvalt vanade parteide käes, kuigi nende toetus on kokku kukkunud. Samas toetus rahvuslikkusele kasvab, sest inimesed peavad seda õigeks. Ega nad eksigi: nii Eesti kui ka Soome riigi olemasolu peamine põhjendav argument on olla eestlane ja soomlane.

  • Tõde ühtse Euroopa kohta ilmneb ajaleheartiklite pealkirjade näitel peaaegu iga päev. Euroopa on sügavalt lõhenenud ja ühtsust silmapiiril ei ole.

Pole vaja palju analüüse, kui Brexit ütleb praktikas otse välja, milles on küsimus. Suurbritannias tekkis juba varakult rahulolematus Euroopa Liidu liikmesuse suhtes. Leiti, et see kohtleb vääriti Suurbritanniat, üht Euroopa olulisemat majandusjõudu ja tugevamat sõjaväge. Kuid lõhenemine ei puuduta ainult Suurbritanniat – leidub ka muid eraldusjooni. Vanad sotsialismimaad, millest kõige olulisemad on Ungari ja Poola, on valinud oma tee. Itaaliagi on otsimas uut suunda. Prantsusmaa ja Saksamaa koostöö, mis on taganud Euroopa ühtsuse, on praegu suure küsimärgi all. EL mõistab väga kergesti hukka näiteks peaminister Orbani, kuid see ei vii meid sammugi edasi. Trump oli mõistlik ja piirdus kiitmisega.

  • Kolmas väljakutse on globaalse keskkonna muutus.

Oluline on siin see, et Euroopa on jääb üsna kõrvale, kui Ameerika Ühendriigid ja Hiina hakkavad maailma uuesti jagama. Isegi Venemaal on tänu Lähis-Idale suurem eelis kui Euroopal. Tuumarelvad piiravad sõjalise jõu kasutamist ja võib-olla seetõttu on võimalikud kompromissid uue tasakaalu leidmiseks. Ent EL ei ole sõjaline jõud, vaid tema jõud saab põhineda kaubandusel ja kultuuril. Selles valdkonnas meelitatakse väiksemaid riike.

  • Neljas suur tegur on Aafrika rahvastiku kasv, mis tähendab Euroopas uut põgenikelainet.

Täpselt ei ole võimalik öelda, millal see saabub, kuid selle tulek on kindel. Esmalt tekib veepuudus, mis kiirendab kõrbestumist. Eurooplaste golfiväljakud siiski päästetakse, kuigi aafriklased nurisevad selle üle juba praegu. Euroopalikkus näeb välja samasugune kui Tammsaare ajal.

Aafrikas on praegu 1,2 miljardit elanikku. Aastaks 2050 kasvab see 2,4 miljardini. Ning aastaks 2100 on Aafrikas 4,2 miljardit elanikku. Euroopa rahvaarv on praegu umbes 700 miljonit ja sel sajandil see eriti ei kasva. Eestis on praegu 1,3 miljonit elanikku ja see arv väheneb üsna kiiresti. Soome rahvaarv püsib enam-vähem praegusel tasemel ja hakkab vähenema 2035. aasta paiku. Mõlemas riigis, nagu ka kogu Euroopas, vananeb rahvastik suurel kiirusel. Tõsi küll, sisserändajad on nooremad.

Euroopa Liit seisab selle megaprobleemi suhtes käed ripakil. Ühtki korralikku ühist lahendust ei ole, sest selle tagab liidu otsuste tegemise viis. Kliimaprobleemidest siiski räägitakse, kuid vähem tehakse midagi sellel tasandil, millel oleks tõeline mõju.

  • Selles ongi liidu suurim probleem: kõik vajab kõigi heakskiitu.

Aluslepingut ei muudeta, organisatsiooni ei arendata vastavalt vajadusele. Puudub julgus neid teemasid puudutada, sest teatakse, mis on selle tagajärg: liit laguneb. Brexit annab selleks illustreerivat materjali. Sellest on saanud hirmutusvahend.

Optimistid ütlevad, et EL-i kriisis ei ole midagi uut. Küll aeg selle lahendab. Kui ta ei ole seda lahendanud, on ta selle vaid edasi lükanud. Optimist usub ikka veel, et küll talv karu pessa ajab. Seda uskudes unustatakse ära üks asi: rahvuslikult meelestatud inimesi talv pessa ei aja, vaid nad jäävad kasvama ja hiljem asjade üle otsustama.

Ühes asjas on Euroopa Liit siiski teinud nõnda head tööd, et isegi tema lagunemist ei ole võimalik ennustada. Euroopa ajaloos, mis käsitleb seda, mida saab tavaliselt Euroopana käsitleda, on EL-i ajal valitsenud rahu kõige kauem.

Niisiis, rahu.

Üht küsimust on siiski põhjust õhku visata. Kas sõda on ikka veel rahu vastand? Arvatavasti vajab Euroopa Liit enda ümber veel palju lugusid, enne kui Euroopa kodanikud hakkavad sellesse uskuma.

Jarmo Virmavirta

Jarmo Virmavirta

Jarmo Virmavirta on professor. Ta on töötanud Yleisradio uudiste ning ajalehtede Turun Sanomat ja Uusi Suomi peatoimetajana. Ta on olnud pikka aega Soome välispoliitika instituudi juhatuse ja välissoomlaste ühenduse Suomi-Seura esimees. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid ja tegutsenud ka ajalehe Postimees kolumnistina aastatel 2002–2012. Lisaks on ta maalikunstnik, kellel on olnud näitusi ka Eestis. Loe artikleid (1)