Meil on loovinimestena omad oskused. Väärtuslikud, haruldased, aastate jooksul lihvitud ja tõestatud. Me võtame su sõnumi, puhastame selle üleliigsest, sihime täpselt nii, et see jõuaks mitte lihtsalt ajusagarate vahele, vaid sügavale südamesoppi. See pole kerge, igaüks seda ei oska.
Selliste oskustega kaasneb alati meeletu vastutus. Me mõjutame reaalsust, painutame lauseid ja muudame seda, kuidas inimesed asjadest aru saavad, kuidas neist kuulevad ja kuidas edasi räägivad.
Ja sul on alati valik. Valik, kelle või mille heaks sa töötad. Su meelekohal pole relva, su lapsi ei panda vangi. Mitte keegi ei sunni sind tegema reklaami erakonnale, kelle jaoks naised kuuluvad pigem teise ešeloni. Sa ei pea tootma videoklippi, mis räägib “homopropagandast algkoolides”. Sa kas usudki päriselt nendesse sõnumitesse või sa lihtsalt ei hooli. Ei hooli nendest inimestest, kelle tagakiusamise peal su reklaamid sõidavad. Ei hooli, milline homne päev nende jaoks välja näeb.
Vaata seda kaadrit. Kuskil oli üks disainer, kes valis videopangast välja just selle klipi. Valis päris mitme erineva vahel, et see mees huulepulgaga oleks ikka täpselt see “õige”. Kuskil oli üks copywriter, kes aitas metoodilise täpsusega valida lausetesse sõnu ja pause, et need puudutaks just õiget nooti valija südames. Kütaksid üles need õiged hirmud, õige temperatuuriga viha. Kuskil planeeris meediajuht Exceli tabelis, kuidas see reklaam jõuaks võimalikult paljude silmapaarideni.
Ja kuskil kõige tipus olid juhid ja omanikud, kes majandusaasta lõpus loodavad selle kõige pealt oma dividendid välja võtta. Võib-olla tõesti peavad mõned välismaa perekonnad Eestist ära kolima, sest nad enam ei jaksa. Paar ajakirjanikku peavad tööst loobuma, spiikripuldis trollitakse käemärkidega. Aga teiselt poolt pole sa veel Vietnamis puhkamas käinud ja seal pidi päris kihvt olema.
Sa võid vaadata hommikul väsinud pilguga peeglisse ja korrutada, et see on lihtsalt töö. “Poliitikat teevad poliitikud” ja “mina olen ainult väike vorstike”. Noh, nagu “Alkoholireklaam ei pane inimesi rohkem jooma, vaid mõjutab ainult brändieelistusi”. Tead küll. Sama valem. Kui sa piisavalt kaua korrutad, jääd ehk isegi uskuma. Aga sügaval sisimas sa tead, et see on vale. Sa oled andekas, sa teed oma tööd väga hästi ja sinu tööl on mõju. Miks nad muidu sulle helistavad?
Poliitikat teeb riik. Aga see ei sünni vaakumist. Meie otsustame, mida riik teeb. Mitte ainult valimiskasti juures, aga ka oma tegude, oma tööga. Isegi kui sa oled vaid üks hammasratas, oled sa mootori osa. Tänu sinule huugab masin edasi. Me valime, kellele me õla alla paneme. Millised sõnumid hääbuvad, millistele anname plekise ruupori.
Kui sa oled juht, siis oled tõenäoliselt paljud suured otsused oma elus juba teinud. Kust jookseb piir, millest või kellest sa hoolid. Ma ei usu, et sa siit midagi uut leiad. Kui sa oled aga agentuuri noor töötaja või klient, on sul kõik teed lahti. Sa ei pea tegema maailma kurjemaks, ratsutama vähemusi porri. Sa ei pea selle osaline olema. Julgus öelda “ei” on sinu kõige võimsam relv.
Allikas: Artikkel on esmalt ilmunud Turundajate Liidu veebis. Loe ka: Erakondi teenindanud agentuurid distantseerivad end poliitilisest tulemusest
