Reimo Sagor: ühiskond vajab analüüsioskust ja julgust endasse vaadata

Reimo Sagor filmis "Skandinaavia vaikus". Kaader filmist.

Igapäevaselt Vanemuises töötav näitleja Reimo Sagor on oma tugevate ja eriilmeliste filmirollide eest hiljuti mitmeid tunnustusi pälvinud. Lisaks on ta sotsiaalse närviga inimene, kes ei pelga oma ühiskondlikku arvamust ka avalikult välja öelda. Intervjuus tuleb juttu näitlejaks olemisest, viimastest osatäitmistest filmiprojektides, aga ka Eesti ühiskonna hetkeseisust, veendumustest ja sellest, miks on oluline püüda teisi mõista.

Mainisid intervjuuks aega kokku leppides, et sul oli hiljuti esietendus. Millega tegu?

Tegu on lavastusega „Pikk päevatee kaob öösse“, mille lavastajaks Üllar Saaremäe. Olen seal duubelrollis koos Rasmus Kaljujärvega, kellega mängime vaheldumisi. Rasmusel on see minu teada esimene suurem draamatöö koos isa Hannes Kaljujärvega. See etendub Vanemuise teatris.

Viimasel ajal oled laiemas avalikkuses just filminäitlejana tunnustust pälvinud. Kuidas erineb sinu jaoks teatri- ja filmiroll või loomeprotsess?

Kõik filmid ja sarjad on kuidagi lihtsalt esilinastustega praegusesse hetke koondunud.  Tunnustuste üle on muidugi väga hea meel. Aga film…see on võrreldes teatrilavastusega üldjuhul pikem protsess. Teatriprojekt mahub ajaliselt esimesest proovist esietenduseni üldiselt kahe kuu sisse. Proovide miinimumarv on ka näitlejate liidu kollektiivlepinguga reguleeritud. Filmi puhul on protsess ideega tutvumisest, seejärel eelklippide filmimisest rahastusvoorude jaoks kuni tööni karakteriga mõnikord isegi mitmeaastane ettevõtmine. Mis on tegelikult ka hea. Teatris on see kaks kuud jällegi teistsuguse kontsentratsiooniga. Teatris on iga päev hommikul ja õhtul proov ja tegeled materjali ja teemaga tihendatult. Töö filmi puhul on tavaliselt tsüklilisem. Mõlemad on põnevad, ma ei eelista üht teisele. Mujal maailmas, just suuremates riikides, kus on näitlejaid ja konkurentsi rohkem, on ilmselt teisiti: on eraldi teatrinäitlejad ja filminäitlejad. Meil aga teevad kõik kõike. Mina teen hea meelega kõike (naerab).

See sõltub ilmselt ka projektist, kas see sind kõnetab?

Siiamaani on kõik need projektid, millega töötanud olen, mind väga kõnetanud. Selles mõttes on mul olnud õnne, et need režissöörid ja teemad – isaks saamise lugu („Võta või jäta“), kolm nädalat autos („Sakndinaavia vaikus“), kuu aega Lõuna-Eesti külades („Päevad, mis ajasid segadusse“), Siberisse minek („Must alpinist“)  – kõik need protsessid on olnud võimsad, õpetlikud ja avardavad.

Sa mainisid kolme nädalat autos. „Skandinaavia vaikus“, millele vihjad,  on vormiliselt omapärane film ja temaatiliselt üsna keeruline ja raskepärane. Mis oli sinu jaoks „Skandinaavia vaikuse“ rolli puhul näitlejana kõige keerulisem?

Kõige keerulisem ja ühtlasi kõige põnevam oli oma karakteri loost arusaamine, tema mineviku välja kaevamine. Ehk siis jõudmine režissöör Martti Heldega ühele tasandile selles, mis puudutab karakteri tausta: tema aastaid vanglas, samuti selles peres. Küsimus, mis siis tema kui inimesega ikkagi toimus. See oli huvitav, samas keeruline ettevõtmine. Vanglas käimine oli ka emotsionaalselt raske. Näitlejatehnilisest küljest oli väljakutse pidev filmimine autos, kus sul on vähe ruumi ning kaamera on pidevalt väga lähedal. Esimestel võttepäevadel tahtsin ise ka näha, kas ma teen liiga palju või liiga vähe, kuidas reaktsioonid tunduvad. Sellel tasandil oli palju mänguruumi, kuid keskkonnaga harjumine oli omamoodi väljakutse.

Mis on sinu jaoks näitlejaks olemisel ja võib-olla ka eelnevalt näitlejaks õppimisel  – mille kohta räägitakse jutte, et lavakas käib suur inimhingede lahtimonteerimine  – kõige arendavam olnud? Mida on näitlejaks olemine sulle inimesena andnud?

Mõnikord tunnen, et näitlejaamet on privileeg, sest me tegeleme päevast päeva inimhinges tuulamisega: küsime, kes see karakter on, miks ta nii käitub, mis on ta selliseks teinud, milline on tema emotsionaalne seisund, kuhu viib tema tulevik? Miljon küsimust iseendale inimeseks olemisest iga päev. Vaadates praegu meediat ja ühiskonnas kostuvaid karjeid, tunnen, et inimestel oleks vaja rohkem aega, et end analüüsida, enne kui midagi öelda. Ühelt poolt aega, teisalt ka julgust: et sa ei ütleks välja midagi, mida sa pole läbi mõelnud või endast läbi lasknud.

Näitlejaõpe on mul aidanud iseendasse vaadata, ning üldse julgeda vaadata, sest endasse vaatamine ei pruugi inimeste jaoks alati lihtne olla.

Tavaliselt ei olegi. Aga kõige suurem pluss on see, et ma ei saa ega taha näitlejana öelda oma karakterile ei. Kui ma seda teeks, ei saaks ma näitleja olla. Ma tahan aru saada tegelasest, tema sügavamatest hoovustest ning sellest, kuidas tegelane kujutab inimloomust. Samamoodi tahan ma mõista ka inimesi enda ümber, inimesi igapäevaelus, tänaval ja oma lähedasi. „Ela ise ja lase teistel elada“, on mu üldine põhimõte. Empaatia ja julguse iseendaga tegeleda, ühes julgusega aktsepteerida teist inimest nii, nagu ta on – selle olen küll oma elukutsega kaasa saanud.

Kas see võimalus süübida endasse ja mõista inimlikke mehhanisme on miski, mida meie ühiskond praegu vajab?

Jaa, väga vajab. Ühelt poolt tahaks mõnel juhul lihtsalt vait olla. Samas, kui tulevad julmad ja toored väljaütlemised, mille üle ollakse ka uhked, siis on tunne, et ei saa ega taha vait olla. On ju loomulik ja loogiline, et inimene arvestab teise inimesega. Aga samas mingi grupp justkui tegeleks igapäevaselt sellega, et teistelt õigusi ära võtta või midagi keelata. Siis ma ei kavatse vait olla. Analüüsioskust ja julgust endale otsa vaadata on meil kõigil rohkem vaja. See ei ole midagi sellist, et ühe korra teed ära ja tehtud. Ei, see vajab pidevat pühendumist ja otsimist. Kambas kõva häält teha on lihtne, aga üksi endale peeglist sügavalt silma vaadata ja küsida, kes sa oled, on raske ja julgust nõudev tegu.

Kuidas see veel väljendub? Näiteks EKREt valis 17.8% valijatest, mis on üsna suur protsent, aga siiski mitte enamus, kuigi nende kisast ja kärast tekib mõnikord tunne, et on. Nende retoorika on kaval. Kõlavad sõnad „rahvas tahab“, „kaine mõistus“, „rahvuslik mõtlemine“.

Konservatism on oma olemuselt lihtsustav, aga elu ei ole lihtne. Ma tunnen ühisosa kõikide eelpool mainitud sõnapaaridega, aga ma ei ole nõus rakendama neid ideoloogia ette, mis tahab piirata kaaskodanike vabadusi ja õigusi. Ma olen rahvuslikult mõtlev inimene, eestlus on mulle oluline, meie kultuur on mulle oluline. Mul on väga kaine mõistus, mis saab aru, et meie põhiseaduse paragrahv 12 kehtib kõigile. Ma tahan osana rahvast – ja ma usun, et minuga sarnaselt mõtlevaid inimesi on sadu tuhandeid – et Eestis oleks kõigil hea elada. Kõige suurem viga, mida liberaalsed jõud hetkel teha saavad, on mööda vaadata EKRE valijate otsuse algsetest põhjustest, probleemidest, frustratsioonidest. Ning inimesed, kes ei ole otseselt seotud poliitikaga, aga usuvad vabadusse ja võrdsusesse, ei tohi loorberitele puhkama jääda ja loota, et küll õiglus end ise kehtestab või et enamik mõtleb ju teisiti. Nüüd tuleb julgelt oma veendumuste eest seista ja need välja öelda. Mitte astuda konservatiivide retoorikasse, aga olla sellest teadlik ja leida enda vaadetele vastavad väljenduskanalid. Näiteks võimalikud tulevased rahvahääletused, mida praegune koalitsioon lubab teha. Siis tuleb hääletada ja näidata oma veendumust vabadusse ja võrdsusesse. Tuleb oma häält kasutada. Tegelikult on üks suurimaid probleeme, et üle 30% inimestest ei käinud valimas ega kasutanud oma hääle võimu.

Eks üsna palju kütab hüsteeriat üles ka meedia –  neid karjatusi, nagu ütlesid, on palju.

Jah. Küsimus on, kas suudame jääda selle sees inimeseks ja teineteist aktsepteerivaks. Nagu juba ütlesin, lähtun ma põhimõttest „Ela ise ja lase teistel elada“ ja püüdest teisi mõista. Mõistmine ei ole otseselt nõustumine: see ei tähenda, et peaksin kellegi vaadetega nõustuma. Pigem on oluline üritada inimesest aru saada. Sellest, kust tuleb tema tahe või püüd öelda mingit laadi asja või käituda kellegi suhtes ebameeldivalt.

Kui sa analüüsid, saad aru, et see tuleb tihti hoopis mõnest kolmandast probleemist või olukorrast, mis on näiteks tema elus halvasti läinud, kas siis minevikus või praegu. Kui küsid, miks ta nii mõtleb või millal see arusaam temas tekkis ja kuidas ta ise asja paremaks muudaks, hakkab ta mõtlema ja siis näedki, et kas või pisikesed olmeprobleemid võivad muuta inimese vihaseks või egoistlikuks või kellegi kolmanda vastu ülesässitatuks. Mina usun, et inimene on oma loomult hea. Keegi meist ei ole halb, aga ümbritsevad olud kujundavad meid erinevates suundades.  Sellesse on võimalik süüvida ning lahendusi leida.

Kas inimese mõistmise ja aktsepteerimise mentaliteeti saab ka kunst – teater, kino, kirjandus – süvendada?

Mida ma olen ka varem välja öelnud: kui pidevalt rääkida, et olge mõistvad, siis seda rohkem võib tekkida inimestes suurem trots: mida te sunnite ja pressite. Mul on tunne, et seda ei saa sundida sõnadega ja väljaspoolt. See peab tulema seespoolt ning teater, muusika, film ja muud kunstid on miski, mis mõjutavad ja avavad meid seestpoolt, meie emotsionaalset maailma.

Kui ma olin Kõigi Eesti laulu järelüritusel koos korraldajatega, võtsid seal sõna erinevad inimesed. Üks tark inimene rääkis, kuidas ta luges üht viimase aja uuringut, et kui inimesel on kindel veendumus, siis sõnadega teda ümber veenda on keeruline. Arvamusse või seisukohta tuleb muutus siis, kui selle tingib mingi emotsionaalne kogemus. Näiteks kui keegi, kes on kindel, et Kõigi Eesti kogukonna ja Kõigi Eesti Laulu algatajad on „südametud“ inimesed (nagu öeldi ühel internetilehel), oleks seal päriselt käinud ja saanud lauluväljakul postiivsete emotsioonide osaliseks, kohtunud ja rõõmustanud koos nende rohkem kui 10000 inimesega, siis on tõenäoline võimalus, et järgmine artikkel oleks kandnud pealkirja „Võimsate südametega eestlased“. Kunst mõjutab emotsionaalset poolt ja loob võimaluse, et inimene vaatab endasse ning esitab küsimusi ka oma arvamuste ja seisukohtade kohta. See võib päris raske olla, aga ma usun, et see on võimalik.

Kas nii võib jõuda ka väga kinnise ja piiratud maailmavaatega inimeseni?

Ma loodan küll. Aga siin tekib küsimus, milline on piiratud maailmavaade? Kui mõtleme poliitilisel pinnal, siis konservatiiv arvab seda liberaali kohta ja vastupidi. See on libe tee. Pigem on küsimus selles, kuidas erinevate veendumustega inimesed tuua kunstideni, mis looksid neis võimaluse üksteise mõistmise tekkeks. Ja mitte maailmavaatelisel tasandil, vaid inimlikul. Kuidas saavutada suuremat mõistmist kõikide inimeste seas? Ma usun, et selles on kunstidel väga suur roll ning tuleb loota, et inimesed annavad endale selleks võimaluse. Kõige kurvem on see, kui otsuseid ja arvamusavaldusi tehakse eelarvamuste põhjal, olles kõnealusest kunstiteosest isegi mitte osa saanud. Seda esineb meil kahjuks päris palju.

Kas alternatiiv võiks siis olla suurem inimlik kontakt, vestlused, kohtumine teistsuguse maailmavaatega? Et samamoodi, kui liberaal kohtub EKRE valijaga, ta ei arvaks, et teine on rassist.

Jaa, sildistamine mind üldse väga häirib. Mitmedki sõnad on valimiseelse retoorika tõttu mulle ebameeldivaks muutunud. Eelnevatel valimistel ei ole ma seda nii tugevalt tajunud, aga viimastel parlamendivalimistel rõhutati erinevaid pooli väga tugevalt ning sellega kaasnes ka teatav negatiivse tähenduse omandamine – „liberaal“, „tolerast“, „ekrelane“, „rahvuslane“ ja nii edasi. Siin-seal räägiti „õigetest eestlastest“ ning juba eelpool mainitud „kainest mõistusest“, aga kuhu jääb „inimene“? Keegi ei ütle miskipärast „inimene“.

Mõned aastad tagasi lugesin ühte väga huvitavat artiklit sellest, kuidas erinevatest kultuuriruumidest inimesed end tutvustavad. Mis on esimene asi, mida nad enda kohta ütlevad? Seda uurides tegid teadlased väiksemaid üldistusi inimloomuste ja selle kohta, mida enda puhul erinevates kultuurides oluliseks peetakse. Kui ma õigesti mäletan, siis mitte keegi ei alustanud uut tutvust sõnadega: „Tere! Ma olen inimene.“ Ja ma saan aru, et see kõlaks veidralt, aga praegu on tunne, et just seda aspekti on väga vaja endale meelde tuletada.

Jah, meil on ju ühine alus. Võiks eeldada, et olles inimesed, on meie baastasandi soovid sarnased.

Sotsiaalse olendina suhtleb inimene ikka nendega, kellega ta leiab pigem ühisosa. Aga leida ühisosa inimestega, kellest sa esialgu arvad, et ei pruugi seda leida, on keerukam väljakutse. Ma loodan, et sellest rääkimine aitab.

Kui inimene oskab iseennast vaadelda, saab ta ehk parema kontakti ka teise inimesega?

Just. Põhjus, miks kino või teater mõjub inimestele emotsionaalselt tugevalt, on samastumishetk: inimene tunneb ennast või osa endast seal ära. Suheldes kellegi erinevaga  – kes on teisest valdkonnast, eri taustaga – ei olegi ühisosa nii keeruline leida. Mõni ütleb, et nii ei tohiks teha, minu jaoks on aga väga vajalik leida ühist.

Lõpetuseks küsin, mis sind loomingulises plaanis ees ootab, millega lähitulevikus tegeled?

Mul on praegu väga põnev aeg, ootan huviga suve, sügist, aga ma ei saa kõigest veel rääkida, sest on veel palju lahtisi otsi. On asju, mida oodata!

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (24)