Kuningas Pyrrhos olevat nii öelnud oma sõjakäigu pöördehetkel peale Ausculumi (tänase Apuulia maakonna aladel asunud muistne asula) lahingut, mille võit osutus sõjaliselt väga kulukaks, kuid strateegiliselt üsna väheoluliseks. Eks lahingukuumuses ja segaduses võibki võitlus ise muutuda ülimaks eesmärgiks, varjutades kaine mõistuse. Kuid mis tähtsust on võidul, kui võitja ise ellu ei jää?
Taolist jonni ja sitkust kohtame üllatavalt tihti igapäevaelus ja inimeste vahel. Robert Cialdini on oma menukis “Mõjustamise psühholoogia” käsitlenud inimese omadusi, mida teades ja ära kasutades on meid võimalik lihtsasti suunata ja manipuleerida. Ühe psühholoogilise mehhanismi, mida rahvakeeli võiks nimetada jonnakuseks, tulemuseks on oma seisukohale või arvamusele kindlaks jäämine iga hinna eest, vaatamata selle selgele või selgunud naeruväärsusele ja otstarbetusele. Minevik pakub üldistust võimaldavaid näiteid kuhjaga, olgu selleks siis Eesti poliitikast prillikivi-sümbol või maailma-ajaloost hirmuvalitsejate mütoloogiline idealiseerimine nende ilmse kuritegelikkuse või lausa vaimuhaiguse tunnistamise asemel. Inimesed kipuvad kaitsma oma kord juba omandatud tõekspidamisi või arusaamu iga hinna eest, nagu eelmainit lahingus tegi Pyrrhos.