Vähesed suudavad askeetlikult lahti öelda teadaolevast, olles sõltumatud ja õnnelikud üksinduses. Kes teab, kas see ongi loomulik eluviis, pigem tundub põgenemisena – inimsuhetest. Aga üks elu mõtteid võiks ju olla õppimine? Inimene on üldiselt sotsiaalne olend, ta vajab suhtlust, jagamist. Suhtluses on oma meeldivused, aga ka komistuskivid, kui tormata suhtlusesse kõigi oma inimlike-imelike eripäradega ning loota, et tõelised suhted peaksid toimima iseenesest.
Tunnustamine – suhtluse loomulik ja positiivne ilming
Me ei peaks tunnustusest sõltuvaks muutuma, samuti ei saa tunnustamist kelleltki nõuda, kuid ometi võiks see olla osa me inimlikust soojusest. Miks siis ikkagi on me seas nii palju neid, kelle käitumine või lausa tervislik seisund räägib sellest, et ta tunneb end üksiku hundina, keda ei mõisteta, ei toetata, ei tunnustata?
Psühholoogiast huvitatuna jälgin pidevalt nii enda kui ka teiste inimeste olemisi. Mulle meeldib vestelda suhete teemal, püüan leida vastuseid, miks inimsuhted on just nii keerulised, kui need on. Ja teadagi – keerulisimad on just lähisuhted.
Olen täheldanud, et võõra suhtes jätkub meil ikka tähelepanu, huvi, loomulikku viisakust. Milles on kindlasti oma osa ka enese parimast küljest näitamisel. Me ju peegeldame teineteist ja kuni peeglist paistab vaid väline ja särav fassaad, on see peegelpilt meeldiv.
Omade suhtes muutume kahjuks tihti laisaks. Halvimal juhul lausa ükskõikseks, väiklaseks ja vaenulikuks. Peegeldustest hakkavad paistma sisemised hargnemised ja tihtipeale me ei tahagi enam neisse peeglitesse vaadata.
Pere on hoidmist väärt. Tervetes peredes kasvavad terved lapsed, tulevased terve psüühikaga täiskasvanud. Aga kui paljudes peredes on tegelikult asjad tõeliselt korras?
Isegi kui pealtnäha tundub kõik korras olevat, siis lähemal vaatlusel ilmneb, et nii mitmeski peres on pingeid. Nii mehe-naise vahelises kui ka õdede-vendade ja omakorda vanemate-laste vahelises suhtluses. Võib ju öelda, et ka pinged on osa suhtlemisest, et erinevad isiksused põrkuvadki vahel ja kogevad erimeelsusi.
Jah, aga kui need erimeelsused tekitavad lahendamatuid tülisid, siis olemegi olukorras, kus pere sisekliima ei ole meeldiv, kuigi just perekond peaks olema me tagala, puhkepaik, kus saame olla need, kes me oleme. Olen kuulnud pereinimesi ütlemas, et nad tahavad kodust ära, et puhata, et rahu saada!
Ei ole vaja kellegi peale näpuga näidata, et me pole küllalt oskuslikud lapsevanemad. Eks kõik püüavad parimat, aga selge see, et ägedama loomusega inimesed keevadki tihedamini üle kui mõistlikud, tasakaalukad.
Tagasi tulles toetuse, tunnustuse juurde.
Lahkuminekute peamiseks põhjuseks on psühholoogide sõnul toodud just seda, et suhtes ei väärtustata enam teineteist.
Ei tunnustata.
Kenasti põhjendatakse nüüdsel ajal lahutusi: “kasvasime lahku”. Selle lahkukasvamise taga on sageli suures koguses pettumust ja valu.
Mees ja naine, kes kunagi jagasid lähedust ja õrnust, ei pruugi lõpuks teineteist enam teretadagi. Kas oma isekas haavatasaamises teeme me head iseendale või oma lastele, käitudes nõnda jäärapäiselt, leppimatult?
Näen mitmete oma tuttavate lähisuhteid ja kahjuks on vähe rõõmustavat. Ikka ei saada läbi, ikka on tegemist lõputu vägikaikaveoga – kellel on õigus?
Eriti nukrad on need lõhestumised juba täiskasvanud laste ja vanemate vahel. Lähemal vaatlusel ilmneb seesama põhjus – ei mõisteta, ei tunnustata, oodatakse teiselt midagi muud, soovitakse, et teine oleks teistmoodi. Vist igaüks meist teab mõnda või lausa mitut inimest, kes ei suhtle oma vanemate, laste või õe-vennaga.
Peresuhetele pannakse tugev alus või siis lüüakse neisse sügav mõra juba siis, kui pere on veel noor. Meie lapsepõlvekogemused mõjutavad meid terve elu. Kuidas ema ja isa suhtlesid, kas nad olid õnnelikud?
Kuidas meie vanemad meiega suhtlesid… Kas ema sai jääda naiseks või pidi üle võtma isarolli, isa puudumisel või puudulikul osalemisel? (Siinkohal kummardus tublide isade ees!) Sealt edasi juba tekivad meie eelarvamused, hirmud ja armid täiskasvanueas.
Kuidas mees suhtub naisesse, on selgelt seotud sellega, milline on tema suhe emaga, kuidas naine mehesse, jällegi tütre-isa suhtega. Vigu on argirutiinis lihtne teha, raske parandada. Tundlike, kirglike natuuridega on suhted kahtlemata märksa komplitseeritumad kui mõistlikus, mõistvas peres.
Isegi kui teatakse, kuidas on õige, ei suudeta praktikas neid õigeid lahendeid alati valida. Ja nii valime uhke kompromissituse, jõudes tegelikult purustamiseni. Eneses ja teistes. Tagajärjed annavad end tunda läbi põlvkondade, kuni tuleb keegi, kes teadlikult püüab sassiläinud mustreid parandada.
Pole kurvemat mõistet kui “lähisuhtevägivald”. Usun, et psüühiline vägivald pole sugugi vähem valus kui füüsiline. Lõhkisest perest tulevad lõhkised inimesed, kel on raske luua terveid suhteid.
Olen ise perest, mis pole püsinud, ei ole püsinud ei minu vanemate ega vanavanemate liidud. Otsustasin olla mustriparandaja – et lastel oleksid mõlemad vanemad, et õed-vennad poleks “poolikud”.
Minu kujutluses oli perekond, kes istub vähemalt õhtuti ühes lauas ja jagab oma päevamuljeid.
Kõik kallistavad omavahel ning kõikidel on võrdselt toetust ja tunnustust. Ühesõnaga mitte vähem ega rohkem kui üks idülliline pere. Tegelikkuses on seda raskem saavutada, kui arvata võib. Eriti kui kõik pereliikmed on isemoodi isiksused. Eriti tänapäevases närvilises maailmas. Või on see alati nii olnud ja aeg ei määra siin palju.
Just seepärast võiksid lapsevanemad, kes vähemalt püüavadki, jagada ka omavahel kogemusi ja tunnustust. Kuulates, et ka teistel pole kerge, saad tuge, et sa polegi läbikukkunud lapsevanem ja et kindlasti annab paljut päästa. Ning et kõigil on nõrkus- ja väsimushetki.
Kõik on muutumises ja ka tehtud vead on millekski vajalikud. Kui ollakse eksinud, on võimalik vabandust paluda ja ise andeks anda. Me ei peaks olema nii isekad, et pidada teiste eksimusi andestamatuteks. Vahel aga süüdistatakse just iseend, seegi on halvav ega anna edasi tegutsemiseks indu.
Kõigil peab olema võimalik õppida ja mõned õppetunnid tulevad eriti raskelt. Mida rohkem suhtlemisvigu ja neist tulevaid haavumisi ignoreerida ning arutelusid neil teemadel vältida või edasi lükata, seda sügavamalt me tegelikult “lahku kasvame”, et mitte öelda lahku rebeneme. Kuni ühel hetkel ei õnnestugi enam midagi taastada.
Omadele võõras, võõrastele oma
Nii tihti näeme, tunneme, et kodust, perest väljaspool kogeme rohkem toetust või vähemalt meile tundub nii, sest eks võõraga ole lihtsam viisakas olla. Nõnda valivadki paljud pereini- mesed pealtnäha lootusrikkama tee – otsida uusi, “õigemaid” suhteid. See, alul peibutavana näiv uus väljavaade võib aga peita samasugust lõksu, kui jõutakse taas nende kitsaskohtadeni, mida me loomused ja eripärad tava- päraseks saanud argisuhtluses välja toovad. Ma ei vaidle vastu, et mõned inimesed võivad paremini sobida kui teised, et teine (kolmas?) valik võibki osutuda targemaks. Juba ainuüksi seepärast, et on kogemused ning elutunnetus ja väärtushinnangud ehk küpsemad.
Ei saa vaielda vastu ka paradoksaalsele statistikale, mis ütleb, et õnnelikumad suhted on a) avatud suhted, b) suhted mehe-naise vahel, kel pole ühiseid lapsi (sest puuduvad etteheited, ootused, erimeelsused, möödalaskmised ses vallas).
Aga ikkagi, tahaksin olla optimistlik ka väljavaate suhtes, et üks pere võiks olla kokkuhoidev, toetav, üksteist tunnustav. Isegi kui intiimsuhe on katkenud, peaks see olema võimalik. Kui on küllalt mõistmist, mõistlikkust näha iseendast kaugemale, tajudes suuremat pilti, kaugemaid tagajärgi. Nii et võib öelda: tunnustamine on osa vastutustundest.
Kes siis peaks meid tunnustama, et märkaksime tunnustada teisi? Kõigel on kõigega seos ja kindlasti sõltub ka ühiskonna hoiakutest see, kuidas inimene end tunneb ja tunnetab. Ühiskond aga koosneb ju inimestest, meist endist. Nii et ringiga tagasi tulles on ikka esmalt tarvis tunnustada iseend.
Ennast väärtustades oskad ka enam teisi märgata ja väärtustada ning eeskuju võiks olla positiivselt nakkav.
Miks ikka mina, miks mitte tema? Ega me teisi muuta saa, küll aga usun, et kannatlikkuse ja tahtmisega saab palju vajalikku ära teha ning palju valesid samme vältida.
Seega peame ikka jälle alustama iseendast. Ei tahaks öelda “lootma iseendale”, sest selles oleks taas sees see üksiku hundi ja ise hakkamasaamise paratamatu moment. Ühtsuses on jõud ning üksteist hoides ja toetades võiksime saavutada rahu mitte ainult iseendas ja oma peres, vaid ka palju suuremates mõõtmetes.
Lõpuks algab maailmarahu ju ikka inimesest.
Ei tahaks tunnustamise vähesuses süüdistada eestlase vaoshoitust, endassesulgumist, kangekaelsust. Eks neil rahvuspärastel omadustel on oma kasulikud momendid ka, pealegi ei usu ma üldistusse, et üks rahvus on niisugune ja teine naasugune. Me oleme kõik üks. Kõik meie erinevused moodustavad ühe terviku. Erinevused võiksid ollagi tervitatavad, tunnustatavad, kui oleks mõistmist, et just erisused rikastavad.
Selleks peaks lahti ütlema egoistlikust mõtlemisest, et ainult meie elame õigesti. Selleks omakorda oleks vaja avada silmad, päriselt. Kompleksne, aga tõhus meetod parandamaks suhteid meie kõigi vahel nõuab avatud suhtlemist.
Tõelise läheduseni on pikk tee, see pole seotud armumise esmakordsuse võluga, kui soojus ja huvi on loomulik. See on teadlikkus, tõeline sisemine tarkus. Hoida iseennast, hoida teisi, nii lähedasi kui ka kaugemaid. Ja selle kaudu hoida kogu Elu, mis meile kingiks antud. Ja mida me omakorda edasi kanname. Ent edasi andes peak- sime kandma edasi mitte ainult iseenda geene, vaid tõelist Armastust. Igaüks saab alustada iseendast, kohe praegu.
Tunnustagem iseendid, öelgem hea sõna kellelegi, iga päev. Ärgem võtkem teise inimese tublidust iseenesestmõistetavana, toetagem teda. Kas poleks kõigil soojusest rohkem rõõmu?
Artikkel ilmus algselt ajakirjas Eesti Naine.
Hedvig Hanson
Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (147)
