Minu ühiskonnaõpetuse õpetaja tavatses 1980ndate lõpul alustada tundi tsiteerides Aleksei Tolstoi surematut “Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused”. Eks lastekirjanduse pärlid kirjutagi tegelikult suurte inimeste maailma tajumisest läbi lapsesilmade, lapse psüühika. Kuldvõtmeke, võlukepike, ükskõik milline imeline ese on osa maagilisest mõtlemisest, mis elab edasi kõigis inimestes. Suure pinge või vastutuskoorma all soovime ikka, et mingi ime meid aitaks, et suudaksime leida piinlikust olukorrast pääsetee, võluväel avada lahenduste laeka.
Maagiline mõtlemine tähendab otsekui, et minu soov lähebki täide, piisab vaid, kui väga-väga-väga tahta. Kõik lapsed unistavad sellest, et oskaksid lennata, vee all hingata, olla maailma tugevaimad, rikkaimad, ilusaimad. Lastekirjanduses on lugematu arv toredaid teoseid, mis selliseid fantaasiaid mõnu ja soojusega kirjeldavad, nt “Pipi Pikksukk”, “Karlsson katuselt” või “Röövlitütar Ronja”. Samamoodi lapse fantaasiamaailmas elavate võlurite, maagide, tarkade (enamasti vanemate) inimeste plejaad on tegelikult kokku võetav kui lapse vanemate koondpilt. Lapse enese maagilisus on tegelikult tema vanemate uskumatu toimetulekuvõime keerulise maailmaga, mille laps on enda sisse võtnud, enda omaks unistanud. Lapse seisukohast võiks seda kirjeldada kui tajude jada: ma olen väikene ja ei saa maailmast aru ega tule seal toime -> mul on vägevad vanemad, kes oskavad ja suudavad maailmaga toime tulla -> ma võtan neilt selle oskuse võluväel endasse ja saan ise samavõrd või isegi osavamaks kui vanemad. Kokkuvõte: ma olengi ise võlur!