Tugev isiklik missioonitunne puhtama keskkonna loomise nimel. Väärtuse loomine läbi oma ettevõtte põhitegevuse seal, kus seda enim vaja on. Märkimisväärne mõju väljaspool siinseid piire, kogu Läänemere regioonis. Just nii põhjendas žürii otsust, millega kuulutati Ecometal AS asutaja ja omanik Tõnis Kaasik EY Eesti aasta ettevõtjaks 2019.

Kui ettevõtliku meelelaadiga endine minister Tõnis Kaasik sajandivahetusel ainulaadse akude ümbertöötlemistehasega alustas, polnud paljudel teistel sellesse usku. Nüüd tagantjärele vaadates saab öelda, et kõige pikema õlekõrre tõmbas just Kaasik, kes on suutnud ettevõtet juba 15 aastat edukalt käimas hoida. Nagu selgub, siis rahateenimine pole kogu selle teekonna juures kunagi olnud prioriteet omaette. Eesmärk ettevõtja ja kodanikuna on pigem elus midagi olulist ära teha.

Te lõpetasite 1971. aastal Tartu Ülikoolis ühena esimestest füüsilise geograafia looduskaitse eriala ning kaitsesite 14 aastat pärast seda Leningradi Ülikoolis oma doktoritöö. Kas ettevõtja pisik oli juba ülikooliõpingutel teiega kaasas või tuli see hiljem?

Igasuguste pisikutega on selline huvitav lugu, et need on reeglina pikka aega varjus. Mõni koguni aastakümneid või aastasadu. Kui tekib soodne olukord, siis löövad nad välja. Küllap on ka ettevõtjapisik minus alati olemas olnud. Varem polnud seda võimalik lihtsalt realiseerida, ent 1990-ndate keskpaiku hakkasin rahulikumalt ringi vaatama. Loomulikult olen praktiliselt mõtlev inimene olen nii kaua kui mäletan. Kui väiksena maal elasime, siis pidin sageli koolist tulles poest läbi käima. Mäletan, et ema kiitis mind alati selle eest, et suutsin ise otsustada, mida täpselt vaja on. Polnud vaja mingit nimekirja, vaid suutsin ise kaalutletud otsuseid teha.

Näib, et tingimused ettevõtluspisiku avaldumiseks said lõplikult loodud 1997. aastal, mil asutati ettevõte Ökosil ning teid kutsuti Sillamäel asuvasse ettevõttesse tööle keskkonnaprobleemide lahendamise projekti eestvedajaks?

See ei olnud minu jaoks päris üheselt veel ettevõtlus, vaid üleminekuetapp. Olin vahetult enne seda teinud üsna akadeemilist tööd, olles Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse asutaja ja direktor. Kui see aeg läbi sai, siis hakkasin ringi vaatama, et midagi reaalset ära teha ja endast jälg maha jätta. Murdepunktiks sai Eesti Vabariigi otsus hakata tegelema Sillamäel asuva uraanijäätmehoidla keskkonnakahjude likvideerimisega. Mind kutsuti sinna seda projekti vedama – lõpuks kulus selleks kõigeks 11 aastat, ent paralleelselt hakkasin hauduma ka isikliku ettevõtte plaani. Päriselt realiseerus see 1999. aastal.

Millest saite viimase tõuke pliiakude ümbertöötlemisega tegeleva Ecometal AS loomiseks?

Olin Sillamäel kättpidi metallide sees, näinud sealseid probleeme ja tegelenud keskkonnakaitsega. Ma ei istunud puu all, ega oodanud, et vanade akudega tegelemise õun mulle pähe kukus. See sündis ikka teiste inimestega konsulteerimise tulemusel. Idee sünni juures oli kaasamõtlejaid mitmeid, ent sellel hetkel kui tuli käised üles käärida ja tegutsema hakata, jäid teised kõrvale.

Mis andis toona kindlustunde, et ajate õiget asja. Või oli see õnn ja pime juhus, et olete tänaseks nii kaugele jõudnud?

Kaasajal pole küll kuigi popp marksismi klassikuid tsiteerida, ent mulle on filosoofiaõpingutest meelde jäänud, kuidas marksism suhtub juhusesse: juhuse peale lootma ei jääda, aga ühtegi juhust kasutamata ka ei jäeta. Selles on ilmselt omajagu tõde sees, sest pead selle õige tunde ära tabama. Mingi sisemine veendumus, usk või nägemus peab olema.

Tehas töötab praeguseks juba 16 aastat. See on pikk aeg ning vahepeal on majanduses palju toimunud. Mis on olnud selle aja jooksul kõige keerulisemad või kriitilisemad hetked?

Tegelikkuses on meil olnud üsna sirgjooneline areng. Kui esimene metall 2003. aasta sügisel tuli ja hakkasime tootma, siis just sel hetkel pööras maailma pliihind tõusule. Kui seni oli hind olnud ca 500-600 dollarit ühe tonni kohta, siis 2008. aastaks jõudis see uue tipuni, milleks oli 3900 dollarit tonni kohta. Pärast seda toimus ühe aastaga järsk kukkumine 900 dollarile. See oli meie jaoks kõige kriitilisem hetk – tegime täpselt sama palju tööd, aga saime neli korda vähem raha. Sama töö, kauba ja kvaliteedi eest. Sellest majanduskriisist päästis meid lõpuks ainult seni kogutud puhver. Kogu 15 aasta jooksul pole ma omanikuna ühtegi senti dividendina välja võtnud, selleks pole olnud vajadust. Oleme kapitali investeerinud või puhvrina hoidnud. Hiljem oleme arendanud välja terve jäätmekäitluskontserni ja kasutanud selleks eeskätt just ettevõtte vabu vahendeid.

Teine kriitiline hetk saabus 2006. aastal. Algusest peale riskiinvestorina juures olnud BaltCap teatas siis, et ettevõte on olnud edukas ning nemad soovivad väljuda. Nende poolt leitud uus ostja soovis kogu ettevõtet. Lepingu järgi oli meil kaks valikut: müüa või kasutada 30 päeva jooksul ise eelisostu õigust. Kuna müümine polnud meie jaoks variant, siis tuli leida väga lühikese ajaga suur summa raha. Pank, kelle finantseeringut kasutasime, püüdis samuti enda riske maandada ning seadis tingimused, mille tulemusel kaotasime tegelikult lõpuks ühe aastaga 86 miljonit eesti krooni. Nimelt fikseerisime pangaga toodangu hinnaks 1700 dollarit tonni kohta, aga see läks kiiresti sealt üle ning kogu selle osa pidime ära maksma. Võtsime seda kalli koolirahana.

Te olete öelnud, et ettevõtte juures peate edukuse võtmeks eelkõige usalduse saavutamist ja hoidmist oma klientidega? Kuidas usaldus saavutada?

Usalduse tekkimine võtab aega. Oluline on kõikides tingimustes sõna pidada. Öeldakse, et toota oskab igaüks, aga katsu sa usaldusväärselt ehitada üles kogu müügikett. Suur äri ei saa ajada taga iga viimast eurot, vaid just usaldusväärsust, partnerlussuhteid, pikaajalisust ja kvaliteeti – ainult see viib sihile. Kliendi huvid peavad alati olema esikohal, klient on kõik.

Mida elu ettevõtjana teile kõige enam õpetanud on?

Kui midagi teed, siis ainult seda, millesse ise usud ja millest ise aru saad. Mina saan aru sellest, mis on jäätmekäitlus, taastootmine ja sellega kaasnev missioon. Olen jäänud alati oma liistude juurde ning pole hüpanud sinna, kus kellegi sõnul saab kõvasti raha teha. Pikemaid eesmärke silmas pidades tuleb edu iseenesest. Ent eesmärk pole raha teenida, vaid midagi ära teha.

Te olete ka Saka mõisa omanik, mille olete oma jõududega taaselustanud – kas see on osa pikemast eesmärgist ja soovist midagi ära teha, ühiskonnale tagasi anda?

Äri peab end ära tasuma mõistliku aja jooksul – mõisa ülesehitamine kõikide muinsuskaitsenõuete alusel ei tasu end sisuliselt mitte kunagi ära. See oli, on ja jääb minu missiooniks, sest mulle lihtsalt meeldib kõik, mis haakub Põhja-Eesti pankranniku ja Balti klindiga. Olen seisnud pikalt selle eest, et aidata Põhja-eesti klint UNESCO maailmapärandi nimistusse. Saka mõis on selle pankranniku serval, unikaalses asukohas ja sel peab oleme laiem missioon kui ainult inimesi magama panna ja sööta. Selleks olen aja jooksul ka parki arendanud näiteks ekspositsiooni Eesti geoloogiast ja Balti klindi loost. Toila ja Saka vaheline 20 kilomeetrine ala on ainult üks osa sellest, ent maastiku poolest kõige atraktiivsem osa kogu sellest unikaalsest 1200 kilomeetri pikkusest geoloogilisest struktuurist. Alguse saab see Rootsi Ölandi saarelt ja lõppeb Laadoga järve lõunaosas. Kohati on ta mere all, aga kõige efektsem on just see osa, kus saavad kokku kaks elementi – mõis kui kultuuripärand ning pankrannik kui looduspärand.

Olete tänaseks ettevõtluses olnud pikka aega. Mis on see, mis teid jätkuvalt motiveerib tööd edasi tegema?

Kindlasti pole see raha. See on küll oluline, aga siiski kõigest mõõtevahend. Motiveerib soov midagi ära teha. Aja jooksul hakkad üha rohkem mõtlema sellele, mis jälje sa suudad endast maha jätta. Eks algul olin õ ka näljane, aga mingil hetkel prioriteedid muutuvad. Kui kõht saab täis, siis ainult toidust enam ei mõtle, vaid hakkad otsima uusi võimalusi.

Üheks selliseks missiooniprojektiks oli mulle ja abikaasale mullu 18. oktoobril Saka mõisa territooriumil avatud mälestusmärk Umsiedlung (saksa keeles „ümberasustamine“). Just 2018. aasta 18. oktoobril möödus 79 aastat sellest kui Tallinnast lahkus esimene ümberasujate laev. Mälestusmärk oli ühest küljest kingitus Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks, ent teisalt oluline verstapost, et meenutada baltisakslaste ümberasumist Eestist ja Lätist. Juhime selle mälestusmärgiga tähelepanu inimlikule tragöödiale. Sellele, kuidas kümneid inimpõlvi loodud väärtused – kunstiteosed, ehitusmälestised, mõisahooned, pargid ja palju muud – jäi siit lahkunud inimestest maha ning vajus unustusehõlma. Samas on baltisakslaste panus ja nende poolt loodu aidanud rajada Eesti riiki, nii sõdadevahelisel ajal kui ka viimased veerandsajandit. Kõrgel merekaldal on nüüd seda meenutamas kuue meetri kõrgustest akendest välja lendamas kolm suurt kurge – nii nägid ümberasumist skulptor Simson von Seakyll ja arhitekt Kalle Rõõmus.

Sellised teod ütlevad inimese kohta palju, ent milliseks juhiks te end ise peate? Millised on teie juhtimispõhimõtted?

Raske on ise endale hinnanguid anda, ent usun siiski, et olen juht, kes ajab sihikindlalt oma asja. Teisiti tulemusi ei tule. Kui sa oled eestvedaja ja otsustaja, siis teised kas tulevad või ei tule sinu järgi. Teine küsimus on, et milline sa oled teekonnal eesmärgi suunas. Kas sa lähed üle laipade või sõbralikult koos teistega, korrigeerides vastavalt sellele ka suunda. Ent peamine on siiski eesmärk paika saada, sinna poole liikuda ja teised kaasa tõmmata ning ka neid motiveerida.

Väga autokraatne juht ma kindlasti pole, ehkki ilmselt natuke on minus sedagi poolt olemas. Tegelesin nooruses vehklemisega ning üliõpilasena olin lühikest aega ka vehklemistreener Tartus. Mäletan, et vanem kolleeg, kelle juures ma abiline olin, ütles ikka, et mulle meeldib kamandamine. Alustasin treeninguid alati sellega, et rivistasin poisid üles ja panin kõik koos soojendust tegema.

Juhina jälgin kõige enam oma sisetunnet, püüan olla inimlik ja teistega arvestav. Mind kõnetas väga hiljuti loetud raamat „Jala jälg“, kus Nike’i algust meenutab selle looja Phil Knight. Mind tõmbas see protsess ning tema aus kirjeldus teekonna algusest ja arengukäigust. Ehk tundsin seal ka veidike ennast ära.

Kui oluline on teie jaoks tunnustus ja see, et inimesed märkaksid seda, mida olete saavutanud?

Kes ei tahaks tunnustust, loomulikult on see oluline. Tähtis on, et märkaksime inimesi ja nende saavutatut just siis, kui nad on midagi olulist saavutanud, mitte siis, kui midagi on valesti tehtud. Selles valguses kõnetas mind ka EY Eesti aasta ettevõtja konkurss väga.

Milline on teie jaoks järgmine suur eesmärk või missiooniprojekt?

Võib tunduda, et inimene on igavene, aga tegelikul tean, et see pole nii. Minu eesmärk on hoida seda, mis mul on – korrastan nii Saka mõisa kui ka ettevõtte ja kogu kontserni olemasolevaid struktuure edasi. Eks elu pakub omajagu väljakutseid ka üllatusena.