,,Ühel talvehommikul sai orav kirja. See oli must kiri. Ta polnud veel kunagi sellist kirja saanud. Ta kortsutas kulmu ja luges: “See on sünge sõnum. Kõik läheb nihu.”

See oli kõik, mis sinna kirjutatud oli. Polnud lisatud isegi saatja nime. Ega sedagi, et see on saadetud oravale. Orav istus, kiri käes, toolile. Ta teadis, et tuul ei eksi kunagi. Ta luges kirja veel paar korda läbi, aga iga korraga sai ta sellest üha vähem aru. Siis ajas ta paksu mantli selga ja läks sipelga poole.”

Nõnda algab üks lugu Toon Tellegeni muhedast raamatust ,,Kõik on olemas’’, mis räägib orava, sipelga ja teiste loomade sõbralikust ja helgest elust. Aga ka helgeimasse ellu võib hakata üksteise järel sadama süngeid sõnumeid – nii süngeid, et istud köögis toolil ega saa enam millestki aru. Lähed siis sõbra poole ja küsid, mida see kõik õieti tähendab.

– “Jah,” ütles sipelgas. “See on sünge sõnum..”
– “Mis tähendab ,,nihu minema’’?’’ küsis orav.
– “Nihu minema…” ütles sipelgas mõtlikult. “Jaa…”

Ta üritas oravale seletada, mida nihu minema tähendab. Sellest sai pikk ja keeruline lugu ja kui sipelgas oma looga ühele poole sai, oli oraval tunne, et tal lasub turjal raske kivi ja et ta ei saa enam kunagi selle kivi alt välja. Aga seda, mida “nihu minema” tähendab, ei teadnud ta endiselt.

– “Joome parem midagi magusat,” ütles sipelgas. “Kuniks veel saame.”
– “Kuniks veel saame?” küsis orav imestunult, sest ta ei teadnud, mida sipelgas sellega silmas pidas.
– “Jah,” ütles sipelgas. “Nagu on kombeks öelda.”
– “Või nii,” ütles orav. Nad jõid midagi magusat ja vaikisid. Tuul ulus puude vahel.
Õhtu saabudes ütles sipelgas: “Pean nüüd vist minema hakkama, orav.” – “Jah,” ütles orav.

Ta läks läbi pimeda metsa koju. Kuniks veel saan, lähem ma koju, mõtles ta. See oli imelik, tume mõte ja tema põlved nõtkusid. Kuniks veel saavad, nad nõtkuvad, mõtles ta. Sel õhtul istus ta mitu tundi akna juures. See on nüüd vist masendus, mõtles ta, vahtides samal ajal pimedusse.

Käed rüpes istus Toon Tellegeni orav ja vahtis pimedusse. Sest mida siis teha, kui enam ei tea, mida teha? Kui saabuvad sünged sõnumid ja näib, et tõesti, kõik lähebki nihu? Üks masendub, teisel tõuseb vererõhk, kolmas haub kättemaksuplaani, neljas pakib kohvreid, viies lööb käega ja taandab ennast argipäevast. Sest mida sa teed, kui reeglid, mida oled pidanud elementaarseteks, ei näi ühtäkki enam kehtivat? Ja uusi reegleid omaks võtmast tõrgub süda täiega.

Mida siis teha, kui ei mõista enam midagi teha? Kui räägitud ja vaieldud ja kirjutatud on juba otsatult, viljatult, tulutult? Kui on selge, et mis ühe jaoks must, on teise jaoks valge ja järele anda ei saa kumbki pool. Mida siis teha? Või kas üldse midagi teha?

Ebakindlus võib halvata, hirm arutuks teha. Mine hulle tea, ehk viibki oma ähvardused täide. Ütles ju, et on sünge sõnum. Kas valmistuda vasturünnakuks? No ei saa, sest samade relvade, kurjuse või labasusega vastamine on allaandmine, õieti hullemgi veel, sest sellega salgame me maha oma sisima olemuse. Niisugune langus on hirmus.

Ehk siis tasa ja targu, präänikuga taltsutades ja keelitades rahu hoida? On ju ennegi pöörastega ühe katuse all elatud?

Mida siis teha, kui ei tea, mida teha?

Theatrumis on võimalik vaadata Hispaania kirjaniku Calderoni inimkonna lugu haaravat etendust ,,Suur maailmateater’’. Tegelasi on seal igat masti, kuningast kerjuseni, aga kõigile neile kõlab etenduse jooksul korduvalt üks kummaline imperatiiv: ,,Tehke head, sest Jumal on Jumal!’’

Tehke head, sest Tema on seesama igavesest ajast igavesti ja Tema tahtmine ei muutu. Tehke head, sest armastus on armastus, sõltumata oludest. Tehke head, sest halastus on ikka halastus, ka täna. Tehke head, sest tõde on tõde igal hetkel, kui tükati me seda ka ei mõistaks või kui moonutatult seda ka ei esitaks. Ajad muutuvad, olud muutuvad, tuul toob süngeid sõnumeid, aga nõue inimesele on seesama: tee head. Viimselt sult muud ei oodatagi, kui et sa teeksid head, osutaksid halastust ja õiglust. Selles ongi jumalik tõde.

Ära siis lase masendusel ega kibedusel enese üle võitu saada. Tee enda kallal teadlikult tööd, et sa ei resigneeruks. Sellist luksust – jõuetult käega löömist või nurka tõmbumist – ei saa ega või me endale lubada.

Tegutse, tee head mõtte, sõna ja teoga. Tee head teaduses, kirjasõnas, poes, ettevõtluses, meditsiinis, kunstis, lasteaias, koolis, trammis, kodus  – just seal, kus sa elad ja liigud. Ja võib-olla veel nii mõneski sootuks uues paigas ja olukorras, millele sa varem mõeldagi ei osanud.

Me võime elada sügavamalt ja intensiivsemalt kui seni. Meil tuleb vaikida, mõtelda ja süveneda. Meil tuleb empaatilisemalt kuulata – ära kuulata neid, kes on teistsugused ja keda me ei mõista. Kui teisiti ei saa, siis tuleb kõneleda. Ja meil tuleb veelgi teadlikumalt tegutseda. Saame innustada noori ja märgata vanu. Saame toetada seda, mida õigeks peame. Saame  panna õla alla kodanikuühiskonnas, suurendada oma seniseid püsiannetusi ning lisada uusi. Saame tegutseda kõigi vahenditega, mis meie hoolde on antud – aja, oskuste, teadmiste, raha ja sõbraliku, julgustava sõnaga. Ning tingimata ka loovusega.

Sest headus ega armastus ei ole mingid tühipaljad sentimentaalsed sõnad. Need nõuavad loovust ja tarkust, ning neis on vägi.

Kas ma räägin olukorrast riigis? Jah ja ei.

Elu kubiseb olukordadest, kus me võime heituda, rapsima hakata või alla anda. Teelahkmeid, kus võime astuda eneselegi märkamatult kurja poolt pakutavale rajale, satub me ette üha. Innukas võitluses võime maha pillata või ära kaotada selle, mis on meile tõeliselt oluline.

Kui sa ei tea, mida selles olukorras teha, siis tee lihtsalt head. Sest Jumal on Jumal ka täna.

Aga orav – mis temast sai? Kas ta jäigi oma masendusse?

Oravaga läks nõnda, et vastu ööd lendas tema toa uks pärani ja tuppa lendas uus kiri. Ta võttis selle lahti ja luges: “See on rõõmus sõnum. Kõik läheb ikkagi hästi.” See oli kummaline kiri. Aga orav ronis laua peale ja lausus endamisi: “Nüüd ma olen elevant” ja kõlkus laelambi küljes edasi-tagasi, kuni kukkus lambi ja kogu täiega alla, ja hüüdis siis kõigile asjadele, mis kukkudes katki läksid: “Tühja kah!”

Kes nüüd teada tahab, miks peab laelambi küljes kõikumiseks elevant olema, see saab selgust Toon Tellegeni raamatust. Segastel aegadel tasub seda lugeda, ehk koguni pereliikmetele ja sõpradele ette lugeda. Seegi teeb head.

Allikad: Toon Tellegen, ,,Kõik on olemas. Lugusid oravast, sipelgast ja teistest loomadest.’’ Tõlkinud Vahur Aabrams. Kirjastus Aasta Raamat 2018, Tallinn.