Kohtunik, lahendades vaidlusi ja taotlusi ning käsitledes kohtumenetluses muid probleeme, lähtub seadusest, tõlgendades ja kohaldades õigusnorme. Nii võib esmapilgul jääda mulje, et kohtuniku tegevus on eelkõige juriidilis-tehniline töö, mille käigus tuleb vaid leida vastava olukorra jaoks õige õigusnorm ning siis kohaldada sellest normist tulenevat reeglit ja teha vastav otsus.
Iseenesest ju õiguse kohaldamine tõepoolest põhimõtteliselt nii käibki – tuleb hinnata tegelikku elulist probleemi, leida sellele olukorrale vastav õigusnorm, selgitada selle normi sisu ehk tõlgendada õigust, tuletades nii vastavad reeglid, mille alusel vaidlus otsust tehes lahendada. Samas ei ole võimalik koostada seadusi nii põhjalikult, et iga elujuhtumi kohta oleks vastav õigusnorm olemas, nii et piisaks vaid selle õige normi üles leidmisest, et probleem lahendada.
Õigusnormid annavad küll üldised käitumisreeglid, elu on aga nii mitmekesine, et täpseid reegleid kõikide võimalike vaidluste lahendamiseks ei saa ka kõige parema tahtmise juures ette näha. Kui seda isegi üritada teha, on oht, et seadused muutuvad liiga mahukateks ja kohmakateks, samas ei ole ikkagi võimalik kõigi juhtumite jaoks täpseid reegleid välja mõelda. Nii peab kohtunik lahendama ka vaidlusi, kus konkreetset vastust sisaldavat normi ei pruugi ollagi või ei ole üheselt selge, millisest normist lähtuda, kui on tegemist võimaliku valikuga mitmete õigusnormide vahel. Samas on õiguses sätestatud mitmeid hinnangulisi kategooriaid nagu näiteks mõistlikkuse ja hea usu põhimõte, heade kommete järgimise põhimõte või hinnangulisi mõisteid nagu kohene või viivituseta täitmine, mõistlik aeg, avalik huvi jms. Kõikidel neil juhtudel ei ole võimalik teha kohtuotsust ilma vastava hinnangulise kategooria või mõiste sisustamiseta, kus kohtunikul on päris suur subjektiivne hindamisruum, sõltuvalt sellest, mida tema õigeks ja õiglaseks peab.