Vice Versa: Sammalhabe vs. Anna Kaneelina

Sammalhabe ja Anna Kaneelina

Rahulik ja stiilipuhas, ent žanriülene ilu. Sellises sümbioos-kategoorias saavad kokku hip-hopi baasil omas rütmis toimetav Sammalhabe ja žanriliselt ehk sildistamatu Anna Kaneelina, nende muusika ja mõtted.

Sammalhabe on muusik, biidimeister ning vokalist, kes viljeleb muusikat, mida ka talle endale meeldiks kuulata. 2018 sügisel ilmunud kogumik “james_” hõlmab endas Sambla viimaste aastate mõtteid ning tundeid, mida aitavad edasi anda konkreetsemad räpilitakad, kui ka mahedamad popmuusika kategooriasse paigutatavad taustad. Tänavustel Eesti Muusikaauhindadel oli “james_” Aasta Hip-Hop Albumi kategooria üks nominente.

Anna Kaneelina on laulja ja laulukirjutaja, kelle debüütalbum ilmus veebruaris. Anna häält on kirjeldatud kui hüüdja häält kõrbes, milles peitub habras jõud. Erinevate emotsioonide kooslus muudab tema muusika ühtaegu verivärskeks, kuid samas küpseks. Anna Kaneelina on urbanistlik maag, kes ei karda jagada oma sisemaailma – võluvat oma haavatavuses ja ebamaises metsikuses. See on eeterlik pop, milles ka tumedust ning sügavust.

Mõtestamise-kirjeldamise keskmes, nagu ikka, üksteise muusika. Lugude fookuses Anna Kaneelina “Baby” ja Sammalhabe “Muusikamaitsedisain”.

Sammalhabe Anna Kaneelinast: “Mulle meeldib väga, kui ma saan sõnadesse süvenemata muusikast vahetu tunnetepaleti ja Anna just seda mulle pakub”

“Kuskil märtsi algul soovitas interneti algoritm mulle Anna Kaneelina muusikat. Teadsin selleks hetkeks vaid, et tegemist on Erki Pärnoja abikaasa ning minu sõbra õega (shout-out Martin Põldvee). Tema muusikat polnud ma varem kuulanud, nimi tundus müstiline ning muinasjutuline ning antud soovitusele panin digitaalse järjehoidja. Tundus just selline muusika olevat, mille jaoks tuleks spetsiaalselt aeg võtta, et süveneda. Mõned päevad hiljem küsitigi, kas soovin sellest samusest artiklist osa võtta, mida sina, lugeja, hetkel loed, ning loomulikult olin ma nõus. Kusjuures, viimasel ajal olen enda jaoks avastanud kaneeli just maitseainena, mida kasutan nüüd pea igal kokkamisel. Seega tundus Anna aina paslikum mu kõrvale uueks maitseks, kui keel on juba rahuldatud.

Esimesest kuulamisest registreerisin kohe Anna kõrvu paitava hääle, millele ma Eestis ei oskakski hetkel mingit vastet tuua. See, et enamus laulud on inglise keeles mind ei heiduta, kuna edasiantav emotsioon on tänu tema häälele nii siiras ning vahetu. Vägagi uudne emotsioon minu jaoks ja emotsiooni on temas palju, mida ta edasi annab. Mulle meeldib väga, kui sõnadesse süvenemata saan ma muusikast vahetu tunnetepaleti ja Anna just seda minule pakub,” mõistkleb Sammalhabe Anna Kaneelina muusika üle.

“Praegu on kevad, loodus tärkab. Minugi hinges on kevad ja Anna lugu sobib mu kevade tunnusmeloodiaks väga hästi. Või siis suveõhtul põldude vahel rahulikult kulgedes mõne vana kabrioletiga Lõuna-Eesti punakaks kulunud graniitasfaldil, päike samal ajal lõõmab taevas, see lugu automakist käimas läbi tolmuste ja krabisevate kõlarimembraanide, kõrval istmel istub silmarõõm ning ükski mure enam ei meenu. Sõit kulgeb kuni sõbra maakodu hoovi, ulatan talle Anna Kaneelina plaadi, ta paneb selle mängima toast õue tõstetud helisüsteemi, grillil suitsevad kintsud ning juurikad, kuhu peale on kindlalt kaneeli puistatud, sest ma ennist soovitasin. Ei oskaks hetkel mõnusamat suveõhtut ette kujutada küll, sellest parem oleks vaid see, kui Anna annaks sealsamas meile kontserti. Umbes selline pilt tekkis mulle silme ette seda lugu kuulates.

Kui nüüd end tamiiliga, kui tuulelohe taeva piiridel lendamast tagasi tõmban ning omal kulmud veidi madalamale langetan, siis mõtlen, et see lugu ning kogu album on võibolla minu jaoks liiga puhas ja konkreetne sellise hääle jaoks nagu Annal on. Kui mina oleks selle loo produtseerinud, oleksingi vist bändiga läinud sinnasamma sõbra maamajakesse, kogu tehnika üles sättinud ning kõigile paberitükid keele alla pannud (Annale jätaksin selle vabatahtlikuks) ja record-nuppu vajutanud. Mul on tunne, et midagi on puudu just instrumentaalses osas, et ma saaksin pilve piiri ületada, kosmosesse tõusta, et kogu maailm tunduks aina väiksem. Kus kõik, mis ma kuuleksin, on Anna hääl ning kõik, mida tunneksin, on universumi vibratsioon. Mingisugune ürgne orgaanika on puudu. Meenuvad sellised Portisheadi või Little Dragoni omaaegsed retseptid, mida soovitaksin Annale ja tema bändile. Aga noh, see olen mina ja minu arvamus. Kindlasti ostan enne suve Anna Kaneelina plaadi, et mu nägemusel oleks šanssi. Kokkamise kõrvale sobib samuti.

Aitäh ilusa muusika eest, Anna! Hea meel, et see lõpuks minuni jõudis,” lõpetab Sammalhabe Anna Kaneelina muusika kihte avava kirjelduse.

Anna Kaneelina Sammalhabemest: “Olen ise olnud teismelisena suur vanakooli hip hop muusika austaja ja Sammalhabeme muusikat kuulates lööb see mind sinna mõnusasse nostalgiasse hooga tagasi”

“Minu esimene kokkupuude Sammalhabemega oli eemisel suvel. Sõitsin lastega mööda suvist külateed ja raadiost tuli Sammalhabeme lugu (sel hetkel ma küll veel  ei teadud, mis artistiga tegu). Kuulasin huviga ja peale loo lõppu hüüdsid lapsed tagaistmelt: “Emme, palun pane veel räppi!”. Hea meel oli tõdeda, et ka minu lapsed räpipisikuga nakatatud said! Olen ise olnud teismelisena suur vanakooli hip-hop muusika austaja ja Sammalhabeme muusikat kuulates lööb see mind sinna mõnusasse nostalgiasse hooga tagasi. Eelkõige kõnelevad minuga need taustad ja instrumentaalne pool sellest muusikast, milles tunda väga mõnusas annuses ajatut vanakooli hõngu.

Mulle on Sammalhabeme puhul väga sümpaatne see, et ta teeb ise oma taustad. Nägin teda ka ühes videos esinemisel kitarri mängimas ja see oli väga tuus! Kõlas tõesti väga hästi!” avaldab Sammalhabeme musikaalsusele oma lugupidamist Anna Kaneelina.

“Lugu ise on melanhoolse alatooniga ja just see mulle kogu asja juures kõige rohkem meeldibki. Mõnusalt laisk ja aeglane. Kujutaksingi ennast selle loo saatel autos sõitmas ning lihtsalt kulgemas.  Instrumentaalosa ongi selle loo puhul mu lemmik osa. Lugu kuulates ei saa ma enda peast välja mõtet: “Kui vana on Sammalhabe??!!!” Mitte, et see oleks oluline suure plaanis. Kui oleksin ise 19-aastane, siis see küsimus ei tuleks mulle pähegi, kuid praegu see siiski ei anna mulle rahu. Väga suure huviga ootan, et mis tunde, kindluse ja veendumusega saab lugema neid ridu kümme aastat vanem Sammalhabe. Muusikamaitsedisain on ise üks väga äge sõna ja lemmik osa tekstist on see, kus kõlab keemiliste elementide ülesloetlemine. See on kuidagi väga sugestiivne ja samas sürreaalne! Ja lause “Olen vooland’ nii ajast, mil mind tehti” on miski, mis mind kõnetab. Voolamine on väga hea asi!

Kui ma peaks seda lugu ise esitama, siis muudaksin selle läbi oma hääle ilmselt veidi “kosmilisemaks”. Kohe tekkis idee, et seda peaks kuidagi väga õrnalt ja sosinal laulama/ütlema. Huilgaksin juurde ka õrnasid uuu-sid ja aa-sid, millele lisaks väga palju reverbi, et need helid mõnusalt seal taustal elada saaks. Cocteau twins meets Anna Kaneelina meets Sammalhabe – Muusikamaitsedisain vol2!” kujutleb Anna Kaneelina.

***

Et äsja loetut oma ellu rakendada, soovitan minna sinna, kus muusika ellu ärkab – muidugi kontserdile:

  • Anna Kaneelina muusikamaagiat saab kogeda juba sel reedel, 29. märtsil Tallinn Music Weeki raames, ürituse info siin.
  • Sammalhabe esineb 13. aprillil Telliskivi Loomelinnakus, Kivi Paber Käärides. Lisainfo siin.
Liisi Voolaid

Liisi Voolaid

Liisi Voolaid toimetab igapäevaselt muusika- ja kommunikatsioonivaldkonnas, toetades kodumaiseid artiste, ettevõtmisi, üritusi ja teeb kaastööd meediaväljaannetele. Suure osa oma ajast veedab Liisi ka DJ rollis, mängides mõnusatele inimestele enda lemmikmuusikat, mille ühisnimetajateks on soul, funk, mahe värskus ja maailma tummiseima gruuvi aluseks olev pill – basskitarr. Liisi kirjutab Edasile muusikast ja sellega seotud inimestest, püüdes tuua nende olemust lugejatele lähemale. Ja inspireeruda. Loe artikleid (21)